[namstoop]

Mjah, ma ka ei teadnud, et mingi pikem versioon on olemas. Huvitav.

[Draax]

Endiselt jätkan Martini ASOIAF seeriaga. Nüüd viies raamat käsil. Sel aastal ehk äkki avaldub kuues ka.

[Fukiku]

[namstoop]

[Ho Ho]

Hetkel pooleli Universe from Nothing. Keda huvitavad füüsika viimaste aastate saavutused, eriti universumi tekke koha pealt, peaks raudselt selle läbi uurima. Huvitavuse ja sisu hoomatavuse järgi võrdleks seda Universe in a Nutshell'iga ning viimane võib ehk isegi suts keerukam olla.

[Leinö]

Terry Pratchetti Disc World Series "Talvesepp" (esim. osa) ja "Ma kannan keskööd" (teine osa) on pikemalt müügis olnud. Võtsin mõlemad ära.
Talvesepp kohe läbi. Kuskohast Terry sellise fantaasia leiab, pole õrna aimugi

[lexo]

[Hufu]

Juhan Peegel ja "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Väga hea lugemine. Peatükid olid piisavalt lühikesed, et hoida lugemas - nägin, et lehekülg või kaks on järgmise pikkuseks, no olgu, loen siis selle ka veel ära. Oh, järgmine on samuti nii lühike, loen veel. Päris tihti läks niimoodi kaua-kaua edasi. Kirjutamisstiil on samuti väga mõnus ja kaasakiskuv. Lugemiseks ei pea olema sõjamälestuste/-raamatute huviline.
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-lugu-juhan-peegel-ma-langesin-esimesel-sojasuvel.d?id=51164329

[Dirty Harry]

[Dogbert]

[Dirty Harry]

"Kääbikut" olen kunagi ammu lugenud, suurt midagi ei mäleta aga otseselt pinda ei käinud, väga meelde ka ei jäänud.

Ma jätan Tolkeini ilmselt mõneks ajaks rahule kuna ta piibellik stiil hakkab pikapeale häirima. Kasvõi Martin on hoopis midagi muud kui viimase aja lugemiskogemuste peale mõtelda. Samuti on Tolkienil maailm üsna must-valge, pikapeale muutub igavaks kui on ainult head ja pahad.

[Fisher]

vot mina pole endiselt aru saanud Martin-i fenomenaalsusest. okei, esimesed paar raamatut on tal täitsa asjalikud, aga ükshetk lihtsalt tekib mul arusaam, et ma ei jõua enam lugeda lehekülgede viisi täiesti väärtusetut teksti sellekohta kuidas keegi kusagile läheb, tuleb, mõtleb mineku peale, sööb, vaatab mida sööb, mõtleb äramineku peale jne.

maailm, mille ta loonud on ei ole paha, tegelased on okeid, ideed asjalikud. aga ei saa ehitada raamatut ainult selle ümber et 1) kirjeldada tegevusi eri karakterite pov-ist 2) tappa aegajalt maha "häid tegelasi" (mis on omaette teemal. see nö "must ja valge" on ju täiesti olemas, kui ainult "head" surma saavad).

mida raamatud edasi, seda rohkem tekib liine, mis kas venivad terve igaviku või mis ei leiagi lahendust. mille ehe näide on nüüd ta seeria viies raamat, kus ei lahenenud mitte halligi vaid tuli veelgi juurde mingeid arusaamatuid lahendust otsivaid küsimusi.

minu jaoks on olemas teistest täiesti eraldiseisev raamatuharu, mis on nö "keegi soovitas mulle seda lugeda, lugesin, ja et mitte lollina näida soovitasin edasi" kuhu siis George RR kenasti sobib. Eks ma olen loll, kuna Hugo, Nebula ja Locus auhinnad on tal kapiotsas, aga oma arvamuse juurde ma jään, et George on igasuguse lugemishuvi tapja.

[estplayer]

Minu jaoks parim fantaasiasaaga on Robert Jordani "The Wheel of Time" raamatud. Ise hetkel üheksanda raamatu juures ja väga kaasahaarav on. Kokku on neid raamatud vist 14 (viimased raamatud on mingi teise autori poolt kirjutatud, Jordan ise suri ära). Muidugi on kohati neid raamatuid väga raske lugeda, kuna raamatute jooksul tuleb tegelasi lihtsalt nii palju, et ei jõua kõiki meelde jätta. Sellegipoolest väga epic raamatud on

[namstoop]

[Draax]

Fisher, Martini ASOIAFi osas kõige tabavam kriitika ongi vist see, et ta räägib meeletult palju toidust. ASOIAF on nagu lõppematu toiduorgia, kus pidusöök järgneb pidusöögile ja järjekordsed pool lehekülge kulub sellele, et kirjeldada mis täpselt laual on ja kuidas üks või teine roog on küpsetatud.

Martini tugevaim pluss on tema haarav kirjutamisstiil. Esimene selline autor oli minu jaoks Dan Brown (Da Vinci kood jt.) kes kirjutas raamatut nagu põnevusfilmi, mida ei saanud käest ära panna ning peatükid lõppesid nagu tv-sarjade episoodid - mingi põneva pöördega. Brownile on samuti omane see stiil, et tegelased/tegevuskohad vahelduvad selliselt, et see põneva koha peal lõppenud peatükk jääb katki ja järgmised 1-2 peatükki on teistest tegevusliinidest kuni saab tagasi pöörduda selle esimese juurde.

Martin on seda stiili veel edasi võimendanud, kuna erinevaid liine on väga palju (ühes raamatus jätkub liin tavaliselt 4-5 peatüki tagant) ja tema stiil on samamoodi lennukas. Game of Thrones'i seriaali jaoks pole vaja midagi mugandada, võta lihtsalt raamat, nii nagu on, ja viska ekraanile.

Mis veel kriitikasse puutub, siis võib-olla see tegelaste (ingl. k. viewpoint) rohkus on üks teine enimlevinud puudus selles seerias ja see on see, mis Fisherile ka tüütuks muutub. Igast natuke kõrvalisemast tegelasest ei ole vaja ehk viewpointi peatükki teha, sest on loogiline, et viewpointi tegelast peaks rohkem avama (tema mõtted, ajalugu, iseloomu, ambitsioone jne.) aga kui see tegelane saabki raamatus ainult 2 viewpointi peatükki, siis pole sellel avamisel võib-olla erilist mõtet.

[Dogbert]

[Fisher]

Dan Browni ma ei salli. kuna ma ei salli kunstlikke põnevust tekitavaid võtteid nagu 1) peatüki lõpetamine põneva koha pealt ja järmine peatükk on mingis muus kohas toimuv tegevus. ehk siis üle ühe peatüki käivad liinid 2) väljendid nagu "ta ei näinud teda kunagi" "see oli viimane kord kui ta nii tegi" jne.

tahad haaravat kirjutamisstiili? võta ette Jim Butcher ja tema kaks seeriat "Dresten Files" ja "The Furies of Calderon". Täiesti müstiline kirjanik sesmõttes, et midagi nii tempokat ja samas head pole ma kunagi lugenud - selle järelduse saan teha vähemalt paarisaja loetud fantasy raamatu põhjal.

kui george RR üldse lugeda, siis peale seda, kui kõik maailma tõsiselt head ja huvitavad raamatud ennem läbi loetud on:)

[Draax]

Asjad muide, mis head fastasyt iseloomustavad (Tolkien, Martin jt.) on just see maailma detailsus. Ma olen lugenud piisavalt mingeid sword & sorcery lugusid kus tegelikult päris hästi aru ei saa, miks ja mis täpselt toimub. Tolkien ja Martin on viitsinud luua korraliku taustsüsteemi (kaardid, ajalugu, kuningate sugupuud jne.) Keskmaa on vist kõige detailsem fantaasiamaailm selles mõttes. Mõne fantasy-fänni jaoks võib-olla isegi liiga detailne.

Praegu lõpetan ise Bernard Cornwelli viimast lugu Saxon Stories sarjast (Death Of Kings) ja loen Terry Pratchetti linnavahtide seeriat (kaks raamatut veel jäänud). Viimane on kummaline segu fantasy-st (kettamaailm on tuntud headuses) ja krimkadest.

[Leinö]

[Taux007]

Praegu on pooleli Artur Veisseriku "Ma armastasin Eestit". Üsnagi huvitav lugemine.

[Fisher]

[Dirty Harry]

[Draax]

Fisher, no selles suhtes ma vaidlen natuke vastu - sõltub, mida keegi oluliseks peab. Martin on selline autor, mida on võimalik esimese fantasy-raamatuna "müüa" ka 50+ vanuses inimestele. Mu enda Troonide mängu raamatud on näiteks elukaaslase ema hetkel kõik hõivanud ja loeb hoolega.

[Fisher]

hm, vaimupimedana polnud BAAS-ist teadlik, tänud teavitamast!

kui herr Lukas pea igas postituses seal mainib, et Butcherit ei tohiks lugeda liiga palju järjest, siis mina ei kujuta ette, kuidas teistmoodi üldse saaks. geniaalselt kirjutatud fantasy/huumor/krimka suurem stardipauk käib raamatu täitsa alguses ja raamatu lõpuni minnakse sajaga:)

Ice & Fire algus oli tõesti paljulubav, esimene raamat andis veel lootust minujaoks:) .. ma kommenteeriks rohkem, aga siis läheks juba spoilimiseks. või noh - nendele keda ei huvita väikene spoiler!

Spoiler

ice & fire algab sellega, kuidas mingid tüübid ära notitakse müstiliste jäätüüpide poolt (noh labaselt öeldes) ning mingil määral keerleb selle ümber ka tegevust. arva ära, kaugele 5nda raamatu lõpuks, st tuhandete lehekülgedega selle teemaga jõutakse? mitte kusagile. thats it. ja samamoodi ilmuvad ja hääbuvad veel hulgem liine.

[namstoop]