[krr]

teemapostitus: mälestused elust Eestis 1970.-80. aastatel. väga kasulik lugeda noorematel inimestel, kes vene aega ise ei mäleta, lisasin ka lühidalt teema/valdkonna kirjelduse igale teosele järgnevalt
Ants Juske - Kirglikud aastad: http://www.apollo.ee/kirglikud-aastad.html - kunstielu + niisamajoomine
Andrei Hvostov - Sillamäe Passioon: http://www.apollo.ee/sillamae-passioon.html - üleskasvamine Sillamäel + eestivenelaste identiteediprobleemid
Leo Kunnas - Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?7635 - elust vanglas/vene sõjaväes
Mihkel Tiks ja Tanel Tiks - Ja kui teile siin ei meeldi: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?44877 - stagna-aegsest koolielust
Sergei Dovlatov - Kompromiss. Meie omad: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?1400 - ajakirjandus + niisamajoomine
esimene osa ehk Kompromiss on superraamat

[Betamax]

[Dirty Harry]

Hakkasin loetud raamatute kohta lühikokkuvõtteid kirja panema, enamuse jääb algsesse kohta kuid mõne panen ka siia:

***

George R. R. Martin "Troonide mäng". Sarja "Jää ja tule laul" esimene raamat.

Ma ei ole varem eriti suur fantasy fänn kunagi olnud, "Sõrmuste isanda" film meeldis aga raamatu võlust sain alles hiljuti aru. Aga väga muud vist ei ole lugenud - tuntumatest Pratchett, Rowling, Jordan, Butcher - nope, pole ühtegi lugenud. Pole isegi "Harry Potteri" filmi näinud. Tegelikult Michael Ende "Ilma lõputa lugu" on siiski loetud (ja meeldis väga).
Veel läheb Andrus Kivirähk'i "Mees, kes teadis ussisõnu" ka fantasy alla kui nüüd mõtlema hakata. Ma ei ole siiski nii lootusetu fantasy alal kui arvasin. :)

Mis on üldse fantasy? fantasy on kunstivorm, kus tegevus toimub enamasti väljamõeldud maailmas ning enamasti on mingi osa ka maagial, nõiakunstil, võluritel ja muul sellisel. Kui Tolkieni fantasy on rohkem must-valgem ning tegevus on nö. keskaegne toetudes vanadele saagadele siis post-Tolkieni fantasy on märksa kirjum. Näiteks Jim Butcheri "The Dresden Files" tegevus toimub kaasajaegsemas keskkonnas, kus peategelaseks on "kerge" vimkaga detektiiv. Samas märkimisväärne osa fantasy kirjandusest toimub siiski ajal, kus mängus on mõõgad, rüütlid, kuningad. Ringi liigutakse hobuse seljas (või miks ka mitte mõnikord lohe või suure kotkaga) ning käitumisnormid on mõnevõrra erinevad tänapäevasest eetikakoodeksist. Põhimõtteliselt võib ütelda, et kasvõi kõnealune "Troonide mäng" on samal pulgal mõne keskajast rääkiva ajaloolise romaaniga.

Loomulikult on mõningased erisused dokumentaalset ja ajalootruud hoidvad kirjanduse ja fantasy vahel. Nimelt on fantasy puhul autoril vabam voli ümber käia maailma, olustiku ja tegelastega. Mõteldakse välja igasuguseid elukaid (näiteks Tolkienil olid kääbikud, inimesed, haldjad, võlurid ja orc'id kõik mõnes mõttes omavahel sarnased, mis ühtepidi aitas tegelasi rikastada ning teisalt lisas loomutruudust) aga see on alles algus. Vähegi mahukamaid raamatusarjasid kirjutanud autorid lähevad veel kaugemale mõteldes välja riigid, tegelased, loomad... isegi kuni uute taimedeni välja.

Samal ajal jääb tegevus siiski pigem igapäevaseks ehk siis mured ja rõõmud, mis on raamatutegelastel, on ka meil päriselus. Vähemalt on minu silmis hea ulme selline, mis ei ole äärmiselt elukauge või tehnoloogiline (nagu näiteks rajuma otsa küberpunk kipub olema a la William Gibson). Kui taas "Troonide mängule" viidata siis näiteks ürghundid on küll meile tuttavatest metsakutsudest suuremad ning verejanulisemad kuid siiski hundid.

"Troonide mäng" on vägagi eluline raamat. Tegevus toimub väljamõeldud maailmas, kus juba üle 8000 aasta on pidevalt sõjad moodustanud osa igapäevasest elust. Maailm on ära jagatud seitsme kuningriigi vahel, kõik soovivad saada valitsejaks ning selle nimel raiutakse maha palju päid, õukonnaintriigid on igapäevase elu üks osa ning kunagi ei ole teada, mida homne päev kaasa toob.

Raamatu algab peale sellest, kuidas maailma valitseb kuningas Robert, kes palub endale appi (täpsemalt Kuninga Käeks) Talitundru isanda Ned Stark'i. Ned ning Catelyn Stark'il on viis last (lisaks veel Ned'i sohipoeg Jon), kelle tegemisi raamat jälgib, samuti on oma tähtis roll ürghundikutsikatel,kes lapsi kaitsevad. Veel on eraldi liinid kuningas Roberti kukutatud eelmise kuninga lapsed, kes teisel kontinendil elavad. Omaette maailm on dothraki sõdalased - metsikud, tõmmud ning ürgsed inimesed, kelle nägemus maailmast on märksa karusem kui teistel. Üldistades on kõik saama peal väljas, võitlus käib valitseja trooni pärast (millele raamatu pealkiri viitab) ning samal ajal üritatakse ka igapäevaelu elada. Raamatus on märkimisväärne osa söömisel, tühja kõhuga ei ole mõtet lugeda :).

George R. R. Martin on loonud palju meeldejäävad tegelaskujusid, raamat on üles ehitatud peatükkidena, kus pealkirjaks on tegelase nimi ("Bran", "Eddard, "Daenerys" jne.) kellest juttu tuleb. Tegevus liigub järjest edasi ning erinevad liinid põimuvad omavahel, mitte ei ole paljalt 7-8 eri liini, millest paralleelselt räägitakse. Algul on natuke raske jälgida kuna tegelasi on päris palju ning nii mõnigi juhtumine tunduba alguses üllatav. Samuti on tekitanud Martini erinevate tegelaste vaatenurgast kirjutav stiil vastakaid arvamusi kuna mitmed lugejad sooviksid pigem järjest lugeda kui et saada laastu siit ja laastu sealt. Samas mulle just meeldis kuna erinevad karakterid olid väga huvitavad ning kui iga peatükk keskendus ühele siis sai rohkem sügavuti minna.

Minu jaoks oli algul natuke harjumatu, et inimesi kujutatakse sellistena nagu nad tihtipeale on - verejanulised, saama peal väljas, valmis kargama kõike ja kõiki. Ma ei ole küll "Troonide mängu" järgi vändatud teleseriaali näinud kuid ilmselt on see leebem. Kui raamatu järgi film üks ühele vändata siis saaks see ilmselt NC-17 ("No Children Under 17 Admitted") reitingu kuna räigeid kohti ikka jagub. Sest kui sõda peetakse siis peetakse maha korralik verepulm ning võitjad otsivad üles kaotajate naised, et pingeid maandada. Ning seda kõike kirjeldab Martin nii nagu elu on mitte läbi lillede.

Indrek Hargla on selle hästi kokku võtnud: "Romaan on eriliselt vägivaldne, samas siin puudub jälle tugevalt vägivallavastane totakas paatos. Inimesi tapetakse, vägistatakse, põletatakse, süüakse, hakitakse tükkideks, uputatakse, puuakse. Samas ei muutu midagi haiglaseks või ülepingutatuks; kõik on usutav ja oluline." C'est la vie. Põhirõhk ei ole vaid elu tumedamal poolel kuid see on oluline osa.

Ja see kõik toimub külmas-külmas. Maailmas on reeglina talv, vahel on ka kevad kuid üldiselt vigiseb kõrvus tuul ning maa on paksu lumevaiba all. Stark'ide deviis ongi "Talv on tulemas". Inimeste maailm on eraldatud muust ilmast kõrge müüriga, mille taga toimuvad hämarad tegevused ning tegutsevad tumedad jõud, raamatus kohtab ebalasi ning muid verejanulisi elukaid. Taustal tungibki taas pikk ja sünge talv peale, milleks kogu inimkond valmistub.

Mul on raskusi raamat hindamisega kuna tegu on esimesega seitsmeosalisest sarjast ("Tule ja jää laul"). Ehk siis ilmselt oleks õigem kui annaksin koondhinde siis kui kõik seitse on läbi loetud. Täpsustan - hetkel on Martin 5 tellist valmis kirjutanud, kaks on veel kirjanikuhärra peas. Arvestades, et tal on juba 64 aastat turjal ning umbes 3 aastat on läinud iga raamatuga... ei tahaks, et sari jääb pooleli. Mida on varem juhtunud näiteks Jordan'i "The Wheel of Time"'ga, mis küll teise kirjaniku ning Jordani märkmete abil lõpetati.

Mind haaras see raamat sügavale endasse, ei saanud enne välja kui oli kaanest kaaneni läbi loetud. Seega võtan endale õiguse anda maksimumhinne kuna ma ei näe ühtegi kohta, mille üle nuriseda. Tegu on tõeliselt eepilise teosega ning Martin oskab lugusid vesta. Kellele pakuvad huvi ajaloolised romaanid siis julgen "Tule ja jää laulu" esimest raamatut soovitada. See, et tegu on fantasy'ga, ei puhu pilli. Hea kirjandus on hea, olenemata sellest, kas tegu on ulme, doku või millegi kolmandaga.

10/10

P.S. Lugesin raamatut vaheldumisi nii eesti kui inglise keeles ning tõlge on kvaliteetne. Mõne kohapealt võib-olla oleks võinud läheneda teisiti aga see on tõlkija valikuvabadus. Erinevalt näiteks LOTRi tõlkest on antud juhul eestikeelne raamat jäänud reeglina originaalile truuks.

[Matti]

Max Brooks "World War Z" ei taha kuidagi käest kukkuda...
Äraleierdatud zombiteema saab siin hoopis uue mõõtme.

[Fisher]

[ReneM]

"Rework: Change the way you work forever"
Autor: David Heinemeier Hansson, Jason Fried

Tegemist on äriteemalise raamatuga, aga parim asi mis viimastel aastatel mu kätte jõudnud. Äärmiselt lihtne lugeda ja äärmiselt hea sisu.

[Dirty Harry]

Kirill Jeskov "Viimane sõrmusekandja" (raamat)

Tolkieni "Sõrmuste isand" on paljudele tuttav raamat. Kuidas oleks aga kui vaataks maailma teise nurga alt? Teatavasti kirjutavad ajaloo võitjad ning kas ei pruugi see tähendada ühekülgset vaatenurka? "Viimane sõrmusekandja" annab vastused paljudele küsimustele, mis kriitilisel lugejal LOTRis tekivad.

Kui Tolkieni maailmas on haldjad/inimesed/päkapikud/kääbikud head ning orkid/nazgulid halvad siis Jeskov keerab maailma tagurpidi. Jeskovi maailmas on Aragorn üks suvaline paadialune, keda haldjad ära kasutavad massilise genotsiidi korraldamiseks. Valge nõukogu on tagurlik organ, mis üritab Mordorist pärit tööstusrevolutsiooni ära hoida ning selle nimel üritab hävitada teadusliku mõtlemise kandjaid ehk siis Sauroni jõude. Sauron on valgustatud monarh, tulevikku püüdleva tsivilisatsiooni arhitekt.

"Viimase sõrmustekandja" algab sealt, kus "LOTR" lõppeb. Mordor on varemetes ning kaks orki... vabandust, orokueeni on põgenema saanud. Üks neist kohtub sureva nazguliga ning saab teada haldjate salaplaani ning viisi, kuidas haldjatepoolne Mordori tööstusrevolutsiooni tõkestamine ära hoida.

Raamat koosneb laias plaanis kolmest osast. Esimene on sissejuhatav, kus võetakse kokku LOTRi tegelik olemus (muide - vabandust aga sõrmus oli vaid üks üle käte läinud nali, mis tegelikult seni koos paari kääbiku kontidega kusagil vedeleb). Minu silmis oli see ka raamatu tugevaim osa, kus oli actioni, oli poliitikat ning pandi paika raamatu suund.

Raamatu viimane kolmandik ning epiloog meeldisid ka - saabus lõpplahendus ning saab teada, mis edasi juhtub.

Keskmine osa aga... tunnistan ausalt, et ühel hetkel vandusin alla ning keerasin ~150 lehekülge edasi (terve "Umbari gambiidi") ning "lugesin" diagonaalis kuna minu jaoks kiskus see jube igavaks. Mulle meenutas see vägisi nõuka-aegseid põnevikke ning tervet raamatut ümbritsev mõnus venepärane lähenemine läks üle võlli. Julian Semjonovi "Seitseteist kevadist hetke" oli kunagi lahe aga enam mitte. Jeskovil on lihtsalt Stirlitzi asemel Tangorn.

Sellel raamatul on oma võlu, ma ei saa ilmselt vene hingest aru. Kogu teos on üdini slaavilik, täpsemalt venepärane. Kohati ajab läbiv vene joon muigama, kohati aga paneb haigutama. Võta nüüd kinni, kas tänapäevaste väljendite kasutamine Mordori ja Keskmaa võtmes on hea või mitte kuid näiteks nii "taskunuga" kui "asedirektor" mõjuvad... üllatavalt. Või värskendavalt?

Jeskovi raamat on kuradi hea ideega ning kohati suurepäraselt teostatud. Ilmselt ma ei saa vene kultuurist piisavalt aru ning seepärast jäi osa raamatust mõistmatuks ning ajas mul lõuad pärani. Seega hinne on pigem mu enda kohta kui raamatule.

5/10

[MatchMaker]

Sai just "witcheri" saaga üks raamatutest - "viimane soov" läbi loetud. Täitsa mõnus lugemine, koos mängudega annab päris suure "universumi" mida avastada.
http://www.apollo.ee/viimane-soov.html

[MelesMeles]

Émile Zola, Söekaevurid.

http://www.epl.ee/news/kultuur/romaaniulikool-emile-zola-soekaevurid.d?id=51111523

Vahepeal meenutas Atlas Shrugged'it, ülimalt nauditav lugemine. 5+

[Leinö]

MelesMeles, on tõesti hea raamat. Kunagi sain näpud külge väga vanale versioonile sellest raamatust, lehed olid juba kollaseks läinud.

Peale seda pole kusagil enam näinud seda.

[von Wu]

Raamatukogudes peaks seda päris palju saadaval olema, vähemalt suvel. Tegemist on keskkooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluva teosega.

[Leinö]

von Wu, hmm, raamatukogudes pole nagu näinud. Läksin osta.ee-sse ja tegin seal ühele panuse.

[Dirty Harry]

[Leinö]

Mark0, tänud, tavaliselt olen raamatukokku läinud ja sealt küsinud

[gemini]

Selle Postimehe review põhjal sai soetatud Tiit Tarlapi Tuleriitade öö. Hoolimata Postimehe reviewst olin ma enne ostu vägagi skeptiline kuna Eesti kirjandus pole näidanud just erilist maailmaklassi viimasel ajal. Selle tõttu oli Tuleriitade öö tõeline šokk - seda siis heas mõttes Tõeline maailmatasemel fantaasiakirjanduse šedööver. Algus oli küll natuke veniv, aga kuskil sajanda lehekülje juures läks selline action lahti et ma pidin raamatut lugema isegi hommikul enne tööle minekut

Soovin Tarlapi loominuga veel tutvuda ehk lähen soetan nüüd Roheliste lippude reservaadi.

[Kassmees]

Ajakirjadele oma teemat pole, eks mainin siis siin:

http://www.ulmeajakiri.ee/

Reaktor. Kodumaine, kodukootud ulme. Tasuta.

[Dirty Harry]

Tekst on Facebookist pärit.


"George R. R. Martin "Kuningate heitlus. I raamat"
George R. R. Martin "Kuningate heitlus. II raamat"
George R. R. Martin "Mõõkade maru. Teras ja lumi"
George R. R. Martin "Mõõkade maru. Veri ja kuld"

Ma ei ole viimasel ajal väga tihti enda nina Facebooki toppinud. Mitte, et väga palju oleks kogu aeg hõivatud aga... on kuidagi nii läinud. Vahepeal hakkasin mõtlema, et kas ma pole enam eriti raamatuid lugenud ehk siis seetõttu ei võta Facebookis sõna aga tegelikult vastupidi - lugesin jutti "Troonide mängule" järgi "Tule ja jää laulu" järgmised raamatud ehk siis "Kuningate heitluse" ning "Mõõkade maru", mõlemad osad omakorda kaheköitelised, igaüks minimaalselt 500 lehekülge ehk siis kokku üle 2000 lehekülje.

Kes on "Troonide mängu" lugenud või telesarja näinud siis George R. R. Martin jätkab sedasama joont - väljamõeldud Westeros'i kontinendil pseudo-keskaegses maailmas võitlevad raudtrooni ehk siis kuningakrooni pärast erinevad suguvõsad. Kui muidu võiks võtta saagat kui tavalist ajaloolist raamatut siis sekka tuleb ka maagiat, draakoneid ja muud sellist. Tegelased joonistuvad järjest paremini välja, kokku peaks olema 31 tegelast, kelle vaatenurgast tegevust üles joonistatakse.

Mitmed algselt kas nõrgad, tüütud või negatiivsed karakterid on ajas muutunud hoopis teises suunas. St eks nad kõik ole parajad tõprad aga kasvõi kuninganna Cersei või ta kääbuses vend Tyrion on aja jooksul hoopis teistsugusteks kujunenud. Või Jamie - ma poleks uskunud, et nii negatiivses tegelaskujus on tegelikult äärmiselt palju positiivseid jooni.

Ma ei hakka ei sarjast ega nendest raamatutest pikemalt rääkimagi - kes teab see teab. Sõnadega on saagat raske kirjeldada, samuti pole mõtet üritada vähemalt hetkel eristada erinevaid köiteid - tegevus kulgeb järjest edasi ning praeguseks on mul üsna hägune juba, kust jooksis erinevate raamatute piir.

Saan täiesti aru Martinit tabavatest kriitikanooltest kuna ta kirjutab tõesti massiivselt ning algselt kolmeraamatune sari venib pikemaks ja pikemaks, vahepeal oli juttu kuuest raamatust, siis venis plaan seitsme peale, nüüd vaikselt on viiteid juba kaheksale. Martin on ise ka tunnistanud, et haare on lai, samuti kulutab ta palju aega algul kirjutamisele ja seejärel ümberkirjutamisele kuna aja jooksul tekivad uued ideed. Hetkeseisuga on 5 raamatut valmis, neist viimane ("A Dance with Dragons") on kõige pikem lehekülgede arvu poolest. Martin on mitu korda jõudnud olukorda, kus raamat on valmis justkui aga kokku on meeletu arv lehekülgi (näiteks "Troonide mäng" oli algselt 1400 lehekülge, millest jäi 1088 alles ja ülejäänud läks järgmiseks raamatuks).

Eks ta üks paras seep pole kui väga kriitiline olla. Martin räägib ühte pikka lugu, kus pidevalt juhtub midagi, verd, higi ja spermat pritsib igalt lehelt ning intriige punutakse kõigest jõust, kunagi poel teada, milline tegelane võib ühtäkki vennalt noa selga saada. Samas see kõik on pagana huvitav ning olgugi, et vaikselt tekib kahtlus, kas Martin suudab enda elu jooksul ikka saaga lõpetada siis on seni lugemiselamus vägev.

Vaikselt nokitsen sarja neljanda raamatu kallal hetkel ("A Feast for Crows", eesti keelde pole veel tõlgitud). Algus on paljutõotav. Natuke on raske eesti keelelt inglise keelele ümber häälestada kuna sedasorti sõnavara on harva vaja. Kindle sisene inglise-eesti sõnaraamat on õnneks abiks.

Igaljuhul on "Tule ja jää laul" minu silmis midagi erilist ning annan kõhklemata maksimumpunktid. Eks muidugi saaks kritiseerida kuid meeldiv pool kaalub pisivead üles.

10/10"

[heretic666]

[Fukiku]

Läheb antud teema mõttes küll OT-ks juba.. Aga Imeline Teadus diskrediteeris ennast minu silmis esimese numbriga. Selliseid tõlkefopaasid nagu "turboventilaatormootor" (ilmselt oli keegi teinud toortõlke turbofan engine termini pealt, mis peaks eestikeeli ikkagi turboreaktiivmootor olema) ei tohiks ikkagi üks endast lugupidav aimeajakiri sisse lasta. Viimati, kui ämma-äia juures mingi värske number näppu sattus, jäi ka jälle miskit taolist silma. Selgelt on näha, et tõlkijad ei valda sisuliselt materjali, mida nad tõlgivad.

[Dogbert]

Sildnik (vist eile) rääkis just raadios sellest, et tal on siiber masintõlgetest - ajakirjad, raamatud, filmid jms. Kui tõlge pole lausa vigane, siis keeleliselt mannetu enamasti. Sildniku kohta väga tõsine jutt oli igatahes, midagi naljakat ei hakanud kõrva

[Dirty Harry]

Stephen King "Laskur" (raamat). Sarja "Tume torn" esimene köide.

Alles sain ühe teise seitsmest raamatust koosneva sarjaga napilt poole peale (George R. R. Martini "Tule ja jää laul") kuid juba võtsin järgmise samasuguse massiivi ette. Aga no mida sa teed kui astud niisama korraks raamatukokku sisse, et mõni raamat tagasi viia ja tuled järgmise seljatäiega koju.

Stephen Kingi "Tumeda torni" erinevad tellised on mulle raamatupoes ikka silma jäänud. Mõnda ikka sirvisin aga no ei haakinud ära, panin jälle riiulisse tagasi ja unustasin. Lugesin BAASist raamatute kohta ning olematu huvi muutus sutsu leebemaks. Noh ja mõni päev tagasi tulin siis "Laskuriga" koju. Sest uudishimu on ikka suur - Kingi raamatute ainetel tehtud filme olen ma ilmselt kokku suurusjärgus kümmekond näinud, raamatuid lugenud... 4-5 vist. Mu jaoks on Kingi fenomen natuke segaseks jäänud kuna aeg-ajalt on tal tõeliselt head ideepuhangud (näiteks "Misery") aga teisalt võib kirjutada jutti täiesti igavat ja mittemidagiütlevat teksti, mis muudab nõutuks ("Raamatukogupolitseinik").

Kõnealune raamat räägib Laskurist, kes on justkui vesternist maha astunud müütiline kuju, revolvritorud puusadelt lugeja poole turritamas. Laskurit tuntakse ka Rolandi nime all kuid mehe minevik on hägusevõitu, olgugi, et mitmeid minevikuepisoode kirjeldatakse väga detailselt. Samuti jätab King sarja avaosas lahtiseks selle, kus tegevus toimub (aeg-ajalt tundub, et justkui siinsama nö. "meie" maailmas aga siis visatakse vimkasid sisse). Ka on keeruline ütelda aeg-ajalt, mis on "päris" ja mis mitte - kokkuvõttes kipub tegevustik aeg-ajalt narkotrippi meenutama.

Rolandil on kinnisidee - jõuda Tumeda Torni juurde. Miks? Seda ei tea ka ta ise. Aga on vaja. Samuti jälitab ta Meest Mustas ning taas jääb kergelt ebaselgeks, miks. Üldse kipub teos koosnema suures osas hägusatest vihjetest ning mõistujutust. Kuna raamat oli pigem õhemapoolne siis ei muutunud põhitegevuse vahele pikitud kirjeldused segavaks kuigi kohati on keeruline aru saada, milles point on. Õnneks ma olen BAASist lugenud nii sarja kohta üldisemalt kui üksikute raamatute kirjeldusi, muidu oleksin ilmselt raamatu ammu kõrvale pannud.

Ise-enesest huvitav mõtelda, et väidetavalt lähevad lugeja silmad lahti alles sarja kolmandast raamatust alates. Eks see on maitse asi juba, kas pigem lugeda raamatuid, kus on algus ja lõpp ühes köites koos või midagi pikemat-laiemat-põhjalikumat. Loodan, et ma ei plaani kunagi võtta ette Jordani "Wheel Of Time"-i, mida oli vist kolmeteist tellise jagu kokku.

Väärt tükk, neelasin selle paari õhtuga kokkuvõttes. Eks see oli lühemapoolne ka, paras sissejuhatus sarjale.

7/10

[Fisher]

Olen "Dark Tower"-i paar korda läbi lugenud ning üldiselt peab hea sõnaga meenutama. Vahepeal läheb Kingi teema natuke loperdama ning lõpp on kuidagi kaheldav, aga üldiselt täitsa mõnus lugemine.

Muide, tegu on nüüd juba 8 osalise seeriaga, mõned nädalad tagasi tuli välja "The Wind Through the Keyhole", mis seeria mõistes oleks number 4,5 vms:) .. see on "Wizard and Glass" stiilis (neljas raamat ja üks mu sarja lemmikuid).

[NightStriker]

Seda kupatust teist korda küll lugema ei hakkaks. Fisher, tegelikult ka lugesid mitu korda? Sa vist ei saanud seismenda raamatu lõpu püandist aru. Mark0, mine võimalikult kiiresti ingliskeelse peale üle. Eestikeelne tõlge polnud just suurem asi. Originaal oli tunduvalt parem.

[Fukiku]

Tume torn mulle üldiselt meeldis, kuigi erinevad köited olid nii laadilt kui sisult väga erinevad kohati. Ka mulle jättis neljas osa "Võlur ja klaas" parima mulje sarjast. Teisalt .. seitsmes köide istub juba väga pikka aega poolikuna .. mingil hetkel sai jaks otsa ja ei suutnud enam edasi närida, kuigi lõppu tahaks näha/lugeda küll. Samas ma olen ka liiga agara googeldamisega enda jaoks lõpu juba ära spoilinud, millest on ka natuke kahju.

Täiesti teise teemasse hüpates. Youtube's on Felicia Day uuel kanalil pea kaks kuud üle nädala tehtud saadet nimega "Sword & Laser", milles räägitakse ulme ja fantaasiakirjandusest. Endale on täitsa hea mulje jätnud see üritus igatahes. Otselink pleilistile kõigi osadega kah.

[Fisher]