Ma pakun, et see gigantne keskmine ei ole edukas. 33-mootorit ja uued "Block 3" disainiga mootorid. Viimane katse, Flight 11, nii booster kui ka Starship, maandus India ookeani ja plahvatas.
Muljetavaldavalt suur rakett muidugi ja "launch" on väga äge.
Ookeani maandumine oli ette nähtud ja plahvatamine sellisel juhul pole midagi imelikku, sest vette maanduma ei olnud ta disainitud. Nii et selle võimalusega kindlasti arvestati ette.
Juba sellise "torni" ümberkukkumine vette tekitab deformatsioone, mis võivad nii kütuse kui hapniku paagid lõhki rebida, torustiku rebenemisest rääkimata. Palju veidram oleks olnud, kui see pärast maandumist ühes tükis hulpima oleks jäänud sinna. _________________ Tee inimesele lõke ja tal on soe üheks päevaks, pista ta põlema ja tal on soe elu lõpuni. (Terry Pratchett)
e.k spikker: muhk on kumer, lohk on nõgus.
* NASA startis 2026. aasta aprillis Artemis II missiooni, saates neli astronauti Kuu ümber lennule
* Lend testib Orioni kosmoselaeva ja elutugisüsteeme, kus tähtis on ka töötav side ja WC
* Edukas kümnepäevane test on eelduseks inimeste taas Kuu pinnale saatmisele ja püsiva baasi rajamisele
Rohkem kui 50 aastat pärast Apollo ajastut on inimesed taas teel Kuu poole, kuid seekord hoopis teistsuguste eesmärkidega. Artemis II ei vii astronaute Kuu pinnale, vaid paneb proovile kõik selle, mis peab tulevikus töötama veatult. Kuid mis juhtub siis, kui isegi kõige väiksem süsteem ei käitu ootuspäraselt? Kitsas kosmoselaev, keerukas tehnoloogia ja ootamatud tõrked annavad aimu, kui habras võib olla elu väljaspool Maad. Samas peitub just nendes katsetustes võti pikemateks ja julgemateks missioonideks. Kas inimkond on tegelikult valmis Kuule naasma, või alles õpib seda tegema? Saate teada, miks isegi näiliselt tühised detailid võivad saada otsustavaks. Ning kuidas need mõjutavad meie teekonda kaugemale.
Inimkond naaseb Kuule: Artemis II start, ootamatud tehnilised nüansid ja elu kitsas kosmoselaevas
Pärast enam kui viiekümneaastast pausi on inimkond taas teel Kuu poole. NASA viis 1. aprillil (Eesti aja järgi 2. aprilli varahommikul) 2026 edukalt läbi ajaloolise Artemis II missiooni stardi, saates neli astronauti ümber Kuu kulgevale teekonnale. Tegemist on esimese mehitatud Kuu-lennuga pärast 1968. aasta Apollo 8 mission, mis tähistas omal ajal kosmosevõidujooksu esimest olulist verstaposti – ka Apollo 8 viis astronaudid Kuu juurde ja nad said näha selle kaaslase tagapoolt, mis Maalt ei paista. Apollo 8 kolmeliikmeline meeskond oli ka esimene, kes pildistas Maa tõusu Kuu tagant. Artemiselt on lubatud sama ülesvõtet korrata. Tänaseks on kõik kolm esimesena Kuu taha lennanud kosmosekangelast meie hulgast lahkunud.
Start, mida oodati aastakümneid
Hiiglaslik SLS-kanderakett tõusis õhku Florida Kennedy Space Center stardiplatvormilt 39B, viies Orioni kapslis kosmosesse neli astronauti: Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen. Missioon kestab ligikaudu kümme päeva ning selle eesmärk ei ole maandumine, vaid süsteemide testimine süvakosmoses ja vaid ühe tiiru tegemine Kuu ümber. Kui jäädaks Kuu orbiidile tiirlema, siis oleks kütusekulu sealt lahkumiseks märkimisväärne. Orioni kapsel heidetakse selle ühe tiiruga, kui lingukivi tagasi Maa poole. Jõudu selleks annab Kuu raskusjõud.
Elu kosmoses: üllatavalt kitsas ruum
Kuigi tegemist on inimkonna ühe kõige keerukama kosmoselaevaga, on Orioni meeskonnakapsli eluruum üllatavalt väike. Astronautide käsutuses on umbes 9 kuupmeetrit ruumi – see on võrreldav väikese vannitoa või suurema garderoobiga. Selles piiratud keskkonnas peavad neli inimest elama, töötama, magama ja sööma ligi kümne päeva jooksul. Keskmise kaubiku tagaosas on samuti ca 9 m3 ruumi. Sinna mahuvad peavad lisaks 4-le inimesele ära mahtuma ka kõik vajalikud masinad ja varustus, millega 10 päeva vastu pidada ja uudsena ka stardi järgselt veidi jukerdanud tualett. Olgu öeldud, et varasematel Apollo programmi Kuu reisidel leevendati ihuhädasid kilekottidesse, nii-et privaatkemmerg on suisa luksus.
Selline kitsikus ei ole aga juhuslik. Väiksem kapsel tähendab: vähem massi ja seega odavamat lendu; lihtsamat süsteemide kontrolli aga ka suuremat ohutust.
Samas tähendab see ka, et kõik süsteemid – eriti elutugisüsteemid – peavad töötama laitmatult.
Miks ei nähtud kohe astronaute?
Paljud NASA ülekande vaatajad märkasid, et kohe pärast starti ei näidatud otsepilti astronautidest. Sellel on praktilised põhjused. Stardi ja esmaste lennuminutite ajal keskendutaksekosmoselaeva süsteemide stabiliseerimisele, kriitilistele tehnilistele kontrollidele ja sideühenduse kindlustamisele. Võimalik, et osa kaalutlusest oli ka see, et veenduda, et astronautidega on kõik korras, enne kui nende pilt Maale ja kõigile nähtavaks tehti.
Videoülekanded meeskonnast ei ole NASA hinnangu stardijärgsel hetkel prioriteet, kuna iga lisasüsteem (ka kaamerad) koormab sidet ja energiat. Alles siis, kui kapsel on stabiilsel trajektooril ja süsteemid kontrollitud, saab alustada regulaarset suhtlust ja pilti meeskonnast – mida ka tehti.
Esimesed tunnid: tehniline kontroll ja päikesepaneelid
Pärast edukat starti toimus kiiresti mitu olulist sammu:
* Orioni kapsel avas oma päikesepaneelid
* alustati üleminekut stardirežiimilt lennurežiimile
* kontrolliti navigatsiooni- ja elutugisüsteeme
Need protsessid on kriitilise tähtsusega – kui mõni neist ebaõnnestuks, oleks missioon ohus. Eeldada võib, et NASA on omaaegsest Apollo 13 kogemusest õppinud, kui kosmoselaev tõsiselt viga sai ja Maal asuti väja mõtlema lahendusi, kuidas kosmoselaevas olevatest vaheditest uued õhufiltrid ehitada.
Kommunikatsioonihäire tekitas ärevust
Üks esimesi probleeme ilmnes sidega. Lühiajaliselt esines häire astronautide ja maapealse juhtimiskeskuse vahel. Kuigi probleem lahendati kiiresti, tuletas see meelde, kui haavatav on kosmoselend isegi tänapäeval.
Sidel on kosmoses eluliselt tähtis: see võimaldab anda juhiseid, jälgida astronautide tervist ja reageerida hädaolukordadele Seetõttu käsitleti ka väikest häiret äärmise tõsidusega.
Üllatav fookus: kosmoselaeva WC
Üks enim tähelepanu pälvinud teemasid oli aga hoopis kosmoselaeva tualett. Orioni kapslis kasutatakse kaasaegset jäätmekäitlussüsteemi, mis on võrreldes Apollo-ajastu lahendustega suur samm edasi. Siiski ilmnes varajases faasis probleem: WC uriini kogumise süsteemi juhtimises tekkis rike ja süsteem ei käivitunud kohe plaanipäraselt.
NASA teatas aga, et tegemist ei olnud kriitilise rikkega ja olemas olid ka varulahendused – ilmselt siis kilekotid nagu muiste. Probleem lahendati suhteliselt kiiresti
Miks sellest aga nii palju räägiti? Põhjus on lihtne: Artemis II on testlend. Iga detail, mis puudutab inimeste igapäevaelu kosmoses – alates õhust kuni tualetini – on kriitilise tähtsusega tulevaste pikemate missioonide jaoks.
Mis on praeguseks toimunud?
Praeguseks on Artemis II missioonil toimunud järgmised võtmehetked:
Start SLS-kanderaketiga oli igati edukas; Orioni kapsli eraldumine ja sel on stabiilne trajektoor; päikesepaneelide on avanenud ja toodavad voolu; lühiajaline kommunikatsioonihäire sai lahendatud nagu ka kemmergurike.
Praeguseks on astronaudid ilmselt suikunud esimsse kosmoseunne.
Miks see kõik oluline on?
Artemis II ei ole lihtsalt sümboolne lend. See on oluline samm suuremast plaanist: viia inimesed taas Kuu pinnale; rajada sinna püsiv baas; valmistuda Marsi-missioonideks. Praeguseks on NASA teada andnud, et üks osa esialgsest plaanist jääb siiski tegemata – see on ümber Kuu tiirlev orbitaaljaam.
Iga väiksemgi probleem ning selle lahendamine – olgu see sidekatkestus või WC tõrge – aitab parandada süsteeme enne, kui kaalul on veelgi suuremad panused.
Uue ajastu algus
Artemis II näitab selgelt, et kosmoseavastus on sisenemas uude ajastusse. Kui Apollo ajastu keskendus kiirele saavutusele, siis Artemis programm keskendub ennekõike kestlikkusele – paljude kriitikute arvates on Artemise programm veninud aga see on pigem ettevaatlikkus, mis nähtavalt on vilju kandnud. Teadagi – enne õhtut hõisata ei maksa ja tõehetk saabub siis, kui ookeani maanduvast kapslist nii umbes 10 päeva pärast neli astronauti elusate ja tervetena välja astuvad.
See kõik aga tähendab liikumist pikemaid kosmosereiside suunas ja sinna hakkab minema aina rohkem inimesi ning luuakse elutingimusi väljaspool Maad. Nagu mõistate – et kemmerg korralikult töötaks on ses osas väga oluline aspekt.
Inimkond ei naase Kuule enam lihtsalt seda kaaslast lühiajaliselt külastama. Seekord minnakse sinna selleks, et jääda. Mõistagi ei saa see olema lihtne ja keerukus saabub siis, kui sinna jõuavad ka hiinlased. Järgmine tõsine vaidlus saab olemas selle üle kellele kuulub Kuu.
NASA ei varja, et Kuu on üksnes vaheetapp. Pikemas plaanis on sihiks saata inimesed Marsile juba 2030. aastatel.
Pidage poisid ikka hoogu, katsuge kosmoses sital turvaliselt ää käia kõigepealt (eelmine postimehe artikkel, ”WC pott jukerdab”) ma küll usun, et kunagi-millalgi Marsile minnakse, aga 2030 aastatel väga ei usu. Kui vaadata saavutusi siiamaani siis??? Ok, asi küll areneb, aga ikkagi ei usu seda väljakäidud aega, ega Marss pole Kuu mis kodu küljeall.
Spoiler
Täna toimus viimase poolesaja aasta kõige olulisem kosmosestart. Mida see muudab? Forte rääkis TalTechi teadlase Ivo Müürsepaga
Artemis II märgib inimkonna naasmist Kuu lähistele pärast üle poole sajandi pikkust pausi. NASA saadab neli astronauti kosmosereisile ümber Kuu ja tagasi Maale. Seda sammu nähakse nii uue kosmoseajastu alguse kui ka võimaliku Marsi-missioonide hüppelauana.
Kuid küsimus ei ole ainult tehnoloogias. Kas tegu on eelkõige teadusliku arenguga või hoopis uue kosmosevõidujooksuga? TalTechi vanemlektor Ivo Müürsepp ütleb Fortele, et tegelikult on mõlemad aspektid lahutamatult seotud. „1960. aastatel USA ja Nõukogude Liidu vahel toimunud kosmosevõidujooks oli eelkõige seotud globaalse ülevõimu ja prestiižiga. See motivaator ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval,“ selgitab ta. Tema sõnul mängib suurt rolli ka praegune geopoliitika, eriti konkurents Hiinaga, kes arendab aktiivselt oma Kuu-programmi. Kuid pelgalt prestiiž ei ole ainus põhjus.
Artemis II meeskonda kuuluvad missiooniülem Reid Wiseman, piloot Victor Glover, missioonispetsialist Christina Koch ja missioonispetsialist Jeremy Hansen.
Samm Marsi poole
Kuigi Kuu võib esmapilgul tunduda tühi ja elutu, peitub selles märkimisväärne potentsiaal. Müürsepa sõnul on seal loodusvarasid, mis võivad tulevikus osutuda üliväärtuslikuks.
„Kuul leidub näiteks heelium-3 isotoopi, mis sobib tulevaste termotuumareaktorite kütuseks. Samuti on seal jääd, millest saab toota nii hapnikku kui ka vesinikku ehk nii eluks vajalikku õhku kui ka raketikütust,“ selgitab ta.
Just see viimane aspekt muudab Kuu eriti oluliseks Marsi-missioonide kontekstis. Kui kosmoselaevad saavad Kuul tankida, muutub süvakosmosesse liikumine palju realistlikumaks.
„Maalt lisakütuse orbiidile viimine on meie planeedi tugeva gravitatsiooni tõttu väga kulukas. Kui aga Kuud saab kasutada vahejaamana, muutub kogu süsteem palju efektiivsemaks,“ lisab Müürsepp.
NASA ei varja, et Kuu on üksnes vaheetapp. Pikemas plaanis on sihiks saata inimesed Marsile juba 2030. aastatel.
Kuu pakub selleks ideaalse katsepolügooni: seal saab katsetada tehnoloogiaid, õppida elama teises keskkonnas ning lahendada probleeme, mis võivad Marsil kriitiliseks osutuda. Näiteks tuleb välja töötada süsteemid, mis tagavad astronautidele õhu, vee ja kaitse kiirguse eest.
Samal ajal annab Kuu ka teadlastele ainulaadse võimaluse uurida meie Päikesesüsteemi ajalugu. Kuna Kuul pole atmosfääri ega aktiivseid geoloogilisi protsesse, on seal säilinud miljardeid aastaid vanad jäljed, mis Maalt on ammu kadunud.
Kuigi rahvusvahelised lepped keelavad Kuud ühegi riigi omandiks kuulutada, ei tähenda see, et konkurents puuduks. Vastupidi – see võib esineda varjatud kujul.
„1967. aasta leppe järgi ei kuulu kosmos ega Kuu kellelegi. Samas kõik, mida riigid sinna viivad – näiteks kuukulgurid või uurimisjaamad –, kuulub neile,“ selgitab Müürsepp.
Veelgi olulisem on Kuu loodusvarade küsimus. 1979. aastal üritati sõlmida rahvusvaheline kokkulepe, mis reguleeriks Kuu loodusvarade kasutamist, kuid suured kosmoseriigid sellega ei liitunud.
„See fakt räägib iseenda eest. Kuigi ametlikult ei saa Kuu kellelegi kuuluda, käib tegelikkuses vaikne võidujooks parimate alade ja ressursside pärast,“ ütleb ta.
Viimane mehitatud missioon, mis lendas Kuu juurde, oli Apollo 17 1972. aasta detsembris, mis oli ühtlasi ka viimane kord, kui inimesed üldse Kuu pinnal käisid.
Miks see kõik oluline on?
Kosmoseprogrammide hiiglaslikud eelarved tekitavad küsimusi – kas see kõik on seda väärt? Müürsepa sõnul on vastus selge. Kosmoseuuringud ei tähenda ainult rakette ja astronaute, vaid toovad kaasa innovatsiooni, mis jõuab lõpuks igapäevaellu. „Tänu kosmoseuuringutele on meil näiteks sülearvuti, suitsuandur, mäluvahust madrats ja juhtmeta kõrvaklapid,“ toob ta näiteid. Lisaks võib Kuu vallutamine anda tõuke täiesti uue kosmosemajanduse tekkele – alates loodusvarade kaevandamisest kuni uute tehnoloogiate arendamiseni.
Artemis II-ga ei lähe inimesed veel Kuu pinnale, kuid see on oluline samm selleks, et jõuda sinna tagasi ja sealt edasi. See missioon ühendab endas teaduse, majanduse ja geopoliitika ning näitab, et kosmos ei ole enam pelgalt uurimisobjekt, vaid ka tuleviku strateegiline keskkond. „Kuu ei ole eesmärk omaette, vaid see on järgmine samm inimkonna suuremas plaanis liikuda sügavamale kosmosesse,“ märgib Müürsepp.
Millal nad korralikud päris 4k (või enam) video materjali avaldavad?
Muidu päris lahe. Selliste asjadega võiks USA rohkem tegeleda. Eks näeb kui kauaks seda projekti veel on. Küll Trump varsti selle ka seal ära lõpetab. _________________ Alati teadke, et kuulujutte mõtlevad välja vihkajad, levitavad lollid, aga usuvad idioodid.
Millal nad korralikud päris 4k (või enam) video materjali avaldavad?
Muidu päris lahe. Selliste asjadega võiks USA rohkem tegeleda. Eks näeb kui kauaks seda projekti veel on. Küll Trump varsti selle ka seal ära lõpetab.
Ei usu et lõpetab, tahab Kuu ümber nimetada kindlasti. _________________ Tee inimesele lõke ja tal on soe üheks päevaks, pista ta põlema ja tal on soe elu lõpuni. (Terry Pratchett)
e.k spikker: muhk on kumer, lohk on nõgus.
kuu peale võiks suurelt Trumpi logo panna - keegi peaks talle sellise ettepaneku tegema. Küll NASA siis rahastuse saab _________________ There is no place like 127.0.0.1
Andøyas tühistati raketi start.
Kolmas katse ei õnnestunud. Raketi pidi startima täna õhtul, kuid Isar Aerospace tühistas stardi tund enne starti.
Põhjuseks on tuvastatud leke surveanumas (COPV).
„Iga katse annab meile orbiidile jõudmise teel väärtuslikke kogemusi ja õppetunde. Meie meeskonnad hindavad juhtumit ja oleme peagi tagasi stardiplatvormil, valmis stardiks,“ ütles tegevjuht Daniel Metzler avalduses.
https://www.nrk.no/nordland/tredje-forsok-pa-rakettoppskyting-fra-andoya_-na-skaper-vinden-usikkerhet-1.17840625
The atmosphere there is actually thicker than Earth’s, providing more lift, and the gravity on Titan is only about 14 percent of our planet’s, making it easier to get off the ground.
...
The brilliant team behind Dragonfly has taken all this into account. The drone is not small; its main body is about four meters long and one meter wide, thinner than a family sedan but about as long. It has a mass of 875 kilograms, so it weighs nearly a ton on Earth but much less on Titan. It’s equipped with four 1.35-meter-wide rotors, one at each corner, each with two vertically stacked counter-rotating blades to increase lift and reduce torque.
It has multiple scientific instruments on board, including a mineral mapper, a mass spectrometer to get detailed analysis of the chemistry on the surface (with a drill to get samples), an atmospheric meteorology device and, of course, a camera. All of this will be powered by a Multi-Mission Radioisotope Thermoelectric Generator (MMRTG) that converts the heat of decaying plutonium into electricity; this is commonly used on deep-space missions. It powers the Curiosity and Perseverance rovers, for example.
Vot see juba oleks midagi
---
Live algas, maalima ajaloo kiireimad inimesed, 40000km/h
Sisestasid orbiidi kõrguse miilides? _________________ Tee inimesele lõke ja tal on soe üheks päevaks, pista ta põlema ja tal on soe elu lõpuni. (Terry Pratchett)
e.k spikker: muhk on kumer, lohk on nõgus.
Astronomers have detected a thin atmosphere around a tiny celestial body in the outer solar system for the first time — an object previously thought to be too small to support the presence of an atmosphere.
Here's our video of the explosion at Launch Complex 36. It happened about 9 pm ET (0100 UTC) as Blue Origin was beginning a static fire test of its New Glenn rocket.
Elon poiss räägin Data keskuste orbiidile viimisest, Spacex aktsia lendab taevasse, kõik pöörases vaimustuses, mõtlesin et küsiks kuidas toimuks kosmoses jahutamine
Kuidas toimuks jahutamine vaakumis?
Maal jahutatakse andmekeskusi peamiselt konvektsiooni abil – ventilaatorid puhuvad kuumadele kiipidele jahedat õhku või pumbatakse läbi süsteemi vett, mis viib soojuse minema.
Kosmoses on aga vaakum ehk osakesi peaaegu pole. See tähendab, et kaks põhilist soojusülekande viisi – juhtivus (konduktsioon) ja konvektsioon – seal ei tööta. Serveritest ei saa soojust "õhku puhuda".
Järele jääb vaid kolmas viis: soojuskiirgus (radiatsioon).
Kosmoseandmekeskuse jahutussüsteem toimiks nii:
Sisemine vedelikjahutus: Serverite kiipide külge kinnitatakse jahutusplaadid, millest pumbatakse läbi vedelikku (nt ammoniaaki või spetsiaalseid õlisid). Vedelik imeb endasse kiipide toodetud kuumuse.
Soojuse transport välispinnale: Pumpade süsteem viib selle kuumutatud vedeliku kosmoselaeva või satelliidi välispinnale.
Hiiglaslikud radiaatoripaneelid: Kosmosejaama välisküljel on tohutu suure pindalaga radiaatoripaneelid (sarnased nendega, mida näed Rahvusvahelisel Kosmosejaamal ISS). Need paneelid kiirgavad soojust infrapunakiirgusena tühja kosmosesse.
Suurim väljakutse: Kuna kiirgus on soojuse äraandmiseks palju ebaefektiivsem kui õhk- või vesijahutus, peavad need radiaatoripaneelid olema massiivsed – sageli kordades suuremad kui andmekeskus ise. Lisaks peavad paneelid olema pööratud Päikesest eemale (varju), et Päike neid omakorda üles ei soojendaks.
Ja Musk räägib tõsise näoga kuidas kohe,kohe...
Hullud ideed ikka tegelasel. Enne ei usu kui oma silmaga näen et ära tegi.
Aga mis point oleks datacenter kosmosesse ehitada? Lihtsalt because I can või mingi praktiline põhjus ka?
Majanduslik mõttekus Datacenter kosmosesse viia on idiootsus. Kõik ostavad SpaceX aktsiat ainult sellepärast, et graafik läheb üles. Juba ammu ei ole WallStreet ettevõtetel tugevat seost aktsiahinna ja ettevõtte tulu vahel. Price-to-Earning (P/E ratio). SpaceX ja Tesla puhul on see alla igasugust arvestust.
Majanduslik mõttekus Datacenter kosmosesse viia on idiootsus
See pole tingimata majanduslikult mõõdetav. Kui sul on soov luua sõltumatu globaalne teenus siis oleks hea kui asi töötaks ka ilma maajaamadeta mis kõik asuvad ühe või teise riigi territootiumil. Tulemus on mõõdetav strateegilisel skaalal mitte enam rahas. _________________ Ma ei saa sellest aru, järelikult on see vale.
Majanduslik mõttekus Datacenter kosmosesse viia on idiootsus
See pole tingimata majanduslikult mõõdetav. Kui sul on soov luua sõltumatu globaalne teenus siis oleks hea kui asi töötaks ka ilma maajaamadeta mis kõik asuvad ühe või teise riigi territootiumil. Tulemus on mõõdetav strateegilisel skaalal mitte enam rahas.
Aga strateegiliselt jälle on see kaitsetu. Või peaks ikka väga palju vaeva nägema, et seda kaitsta.
Pretsedente veel vist pole, aga kosmoses asuvat objekti on üsna lihtne saboteerida või orbiidilt kõrvale tõugata.
Jah kui seda on üks. Starlinkid on juba muutunud kulumaterjaliks, küllap juhtub sama ka muu kraamiga et ühe ühiku alla toomine pole kuskilt tuntav. _________________ Ma ei saa sellest aru, järelikult on see vale.
Kosmoses mingi asja puruks laskmine on väga loll tegu, sest see tekitab prügi, mis lendab mingi 18k kilomeetrit tunnis ringi ja kui sellisel kiirusel isegi väike tükk tabab su enda satelliiti siis lendab ka see puruks, mis omakorda tekitab uue prügi jne
Kui satelliit orbiidil plahvatab või raketi tabamuse saab, ei kuku selle tükid Maale ega haihtu kosmosesse. Kuna objekt liigub kiirusega umbes 28 000 km/h (7,8 km/s), lendavad purunemisel tekkinud tuhanded killud eri suundades peaaegu samasuguse tohutu kiirusega.
Ühest satelliidist tekib tuhandeid suuremaid kilde (üle 10 cm) ja sadu tuhandeid pisemaid osakesi.
Need killud ei jää ühte kohta paigale, vaid hakkavad mööda oma uusi orbiite ümber Maa tiirlema, moodustades aja jooksul planeedi ümber terve "prahivöö".
Küsimuses mainitud ahelreaktsiooni nimetatakse teaduses Kessleri sündroomiks (NASA teadlase Donald J. Kessleri järgi, kes kirjeldas seda 1978. aastal).
Ahelreaktsioon toimib järgmiselt:
Esimene purunemine: Rakett hävitab satelliidi A, tekitades 10 000 uut prügitükki.
Doominoefekt: Need 10 000 tükki tiirlevad risti-rästi läbi teiste satelliitide orbiitide. Kuna kiirused on kosmoses hiiglaslikud, piisab vaid kruvisuurusest killust, et purustada satelliit B.
Eksponentsiaalne kasv: Satelliit B purunemisel tekib omakorda 10 000 uut kildu. Need killud tabavad satelliite C ja D.
Kontrolli kaotamine: Protsess muutub iseeneslikuks. Isegi kui inimesed enam ühtegi raketti ei tulistaks ega ühtegi satelliiti juurde ei saadaks, jätkub satelliitide omavaheline põrkumine ja purunemine nagu doominoklotside kukkumine.
Kui Kessleri sündroom käivituks ja madal Maa-orbiit (LEO) täituks kontrollimatu prügiga, oleksid tagajärjed globaalsed:
Kosmose lukustamine: Teatud orbiidid muutuksid kosmoselaevadele ja satelliitidele läbimatuks. Me ei saaks saata kosmosesse uusi satelliite ega astronaute, sest risk prügiga kokku põrgata ja hukkuda oleks liiga suur. Rahvusvaheline Kosmosejaam (ISS) tuleks tõenäoliselt evakueerida ja hüljata.
Tehnoloogiline tagasilöök: Me kaotaksime järk-järgult satelliitinterneti (Starlink jne), ilmateate satelliidid, globaalse navigatsiooni (GPS, Galileo) ja telekommunikatsiooni. See halvaks lennuliikluse, merenduse, põllumajanduse ja igapäevase finantsmaailma toimimise.
007. aasta Hiina katsetus: Hiina hävitas raketiga oma vananenud ilmasatelliidi Fengyun-1C umbes 860 km kõrgusel. See üksainus sündmus tekitas üle 3500 suurema registreeritud prügitüki ja hinnanguliselt 150 000 väiksemat kildu. Kuna see juhtus kõrgel, tiirleb suur osa sellest prügist seal siiani ja teised satelliidid peavad selle eest pidevalt põiklema.
2021. aasta Venemaa katsetus: Venemaa tulistas puruks oma vana satelliidi Kosmos-1408. Tekkinud prügipilv sundis Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) astronaute varjuma päästekapslitesse, kuna jaam lendas pilvest korduvalt läbi.
änapäeval mõistavad suurriigid seda ohtu paremini ning 2022. aastal algatas USA rahvusvahelise algatuse keelustada kineetilised satelliidivastaste rakettide katsetused, millega on liitunud kümned riigid. Satelliidi purukslaskmine on muutunud sisuliselt "kosmiliseks enesetapuks", mis kahjustaks ründajat ennast sama palju kui ülejäänud maailma.
Kellel on võimekus satte alla lasta on ilmselt ka ise huvitatud kosmose kasutamisest nii et ilmselt näeme natuke teistsugust tehnikat kui maapealne paugutamine. Mingid interceptorid mis lendavad kohale ja lükkavad orbiidi ebastabiilseks et asi ühes tükis alla kukub. _________________ Ma ei saa sellest aru, järelikult on see vale.
See toimi päris nii lihtsalt, need satelliidid ei seisa paigal, nad liiguvad kiirusel 11000-27000 kilomeetrit tunnis, oleneb orbiidist.
D'oh. Me ei räägi siin maapinnalt startivatest interceptoritest.
Pole välistatud, et mingid "interceptorid" on juba orbiidil olemas. Olid mingid juhtumid, kus venelaste militaarsatelliit manööverdas ennast mingile ameerika omale "külje alla".
Ehk jututeemaks olevad interceptorid oleksid juba orbiidil olemas, küsimus on vaid sihtmärgiga samale orbiidile manööverdamine ja kiiruste ühtlustamine, mida on ajaloos juba korduvalt tehtud, isegi kui kõik erinevate transpordilaevade põkkumised erinevate mehitatud kosmosejaamadega neist välja arvata.
Võta näiteks kasvõi satelliitide hooldustööd, millega Space Shuttle missioonid omal ajal üsna tihti tegelesid. Kõige tuntumaks hooldusobjektiks ilmselt Hubble teleskoop.
Põhimõtteliselt oleks juba praegu suhteliselt odavaks ja hetkel kõige reaalsemaks võimaluseks kasutada korraga mitut Starlinki satelliiti mõne suurema "nügimiseks" kuhugi langevale orbiidiile
Neid on palju, neil on oma suuruse kohta suhteliselt suured kütusevarud pardal, mõõtmed on tagasihoidlikud ja hind on (satelliidi kohta) suhteliselt madal ning manööverdusvõime suur. Potentsiaal kasutada neid interceptor-kamikazedena on justkui juba olemas. Muidugi oleks mõistlik kasutada midagi veel odavamat, mille pardal pole kallist sidetehnikat.
Venelaste paranoiaunedes on nad Starlinki sellel eesmärgil kasutatuna küllap juba näinud. _________________ Tee inimesele lõke ja tal on soe üheks päevaks, pista ta põlema ja tal on soe elu lõpuni. (Terry Pratchett)
e.k spikker: muhk on kumer, lohk on nõgus.
sa ei või postitada uusi teemasid siia foorumisse sa ei või vastata selle foorumi teemadele sa ei või muuta oma postitusi selles foorumis sa ei või kustutada oma postitusi selles foorumis sa ei või vastata küsitlustele selles foorumis sa ei saa lisada manuseid selles foorumis sa võid manuseid alla laadida selles foorumis
Hinnavaatlus ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
:: KKK
:: otsing 
:: statistika
:: kasutajate nimekiri
:: kasutajate grupid
:: registreeri
teata moderaatorile
Spoiler 
ma küll usun, et kunagi-millalgi Marsile minnakse, aga 2030 aastatel väga ei usu. Kui vaadata saavutusi siiamaani siis??? Ok, asi küll areneb, aga ikkagi ei usu seda väljakäidud aega, ega Marss pole Kuu mis kodu küljeall.
