Astronoomia ja kosmose hõlvamise teemaline arutelu

* NASA startis 2026. aasta aprillis Artemis II missiooni, saates neli astronauti Kuu ümber lennule

* Lend testib Orioni kosmoselaeva ja elutugisüsteeme, kus tähtis on ka töötav side ja WC

* Edukas kümnepäevane test on eelduseks inimeste taas Kuu pinnale saatmisele ja püsiva baasi rajamisele

Rohkem kui 50 aastat pärast Apollo ajastut on inimesed taas teel Kuu poole, kuid seekord hoopis teistsuguste eesmärkidega. Artemis II ei vii astronaute Kuu pinnale, vaid paneb proovile kõik selle, mis peab tulevikus töötama veatult. Kuid mis juhtub siis, kui isegi kõige väiksem süsteem ei käitu ootuspäraselt? Kitsas kosmoselaev, keerukas tehnoloogia ja ootamatud tõrked annavad aimu, kui habras võib olla elu väljaspool Maad. Samas peitub just nendes katsetustes võti pikemateks ja julgemateks missioonideks. Kas inimkond on tegelikult valmis Kuule naasma, või alles õpib seda tegema? Saate teada, miks isegi näiliselt tühised detailid võivad saada otsustavaks. Ning kuidas need mõjutavad meie teekonda kaugemale.

Inimkond naaseb Kuule: Artemis II start, ootamatud tehnilised nüansid ja elu kitsas kosmoselaevas

Pärast enam kui viiekümneaastast pausi on inimkond taas teel Kuu poole. NASA viis 1. aprillil (Eesti aja järgi 2. aprilli varahommikul) 2026 edukalt läbi ajaloolise Artemis II missiooni stardi, saates neli astronauti ümber Kuu kulgevale teekonnale. Tegemist on esimese mehitatud Kuu-lennuga pärast 1968. aasta Apollo 8 mission, mis tähistas omal ajal kosmosevõidujooksu esimest olulist verstaposti – ka Apollo 8 viis astronaudid Kuu juurde ja nad said näha selle kaaslase tagapoolt, mis Maalt ei paista. Apollo 8 kolmeliikmeline meeskond oli ka esimene, kes pildistas Maa tõusu Kuu tagant. Artemiselt on lubatud sama ülesvõtet korrata. Tänaseks on kõik kolm esimesena Kuu taha lennanud kosmosekangelast meie hulgast lahkunud.

Start, mida oodati aastakümneid

Hiiglaslik SLS-kanderakett tõusis õhku Florida Kennedy Space Center stardiplatvormilt 39B, viies Orioni kapslis kosmosesse neli astronauti: Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen. Missioon kestab ligikaudu kümme päeva ning selle eesmärk ei ole maandumine, vaid süsteemide testimine süvakosmoses ja vaid ühe tiiru tegemine Kuu ümber. Kui jäädaks Kuu orbiidile tiirlema, siis oleks kütusekulu sealt lahkumiseks märkimisväärne. Orioni kapsel heidetakse selle ühe tiiruga, kui lingukivi tagasi Maa poole. Jõudu selleks annab Kuu raskusjõud.

Elu kosmoses: üllatavalt kitsas ruum

Kuigi tegemist on inimkonna ühe kõige keerukama kosmoselaevaga, on Orioni meeskonnakapsli eluruum üllatavalt väike. Astronautide käsutuses on umbes 9 kuupmeetrit ruumi – see on võrreldav väikese vannitoa või suurema garderoobiga. Selles piiratud keskkonnas peavad neli inimest elama, töötama, magama ja sööma ligi kümne päeva jooksul. Keskmise kaubiku tagaosas on samuti ca 9 m3 ruumi. Sinna mahuvad peavad lisaks 4-le inimesele ära mahtuma ka kõik vajalikud masinad ja varustus, millega 10 päeva vastu pidada ja uudsena ka stardi järgselt veidi jukerdanud tualett. Olgu öeldud, et varasematel Apollo programmi Kuu reisidel leevendati ihuhädasid kilekottidesse, nii-et privaatkemmerg on suisa luksus.

Selline kitsikus ei ole aga juhuslik. Väiksem kapsel tähendab: vähem massi ja seega odavamat lendu; lihtsamat süsteemide kontrolli aga ka suuremat ohutust.

Samas tähendab see ka, et kõik süsteemid – eriti elutugisüsteemid – peavad töötama laitmatult.

Miks ei nähtud kohe astronaute?

Paljud NASA ülekande vaatajad märkasid, et kohe pärast starti ei näidatud otsepilti astronautidest. Sellel on praktilised põhjused. Stardi ja esmaste lennuminutite ajal keskendutaksekosmoselaeva süsteemide stabiliseerimisele, kriitilistele tehnilistele kontrollidele ja sideühenduse kindlustamisele. Võimalik, et osa kaalutlusest oli ka see, et veenduda, et astronautidega on kõik korras, enne kui nende pilt Maale ja kõigile nähtavaks tehti.

Videoülekanded meeskonnast ei ole NASA hinnangu stardijärgsel hetkel prioriteet, kuna iga lisasüsteem (ka kaamerad) koormab sidet ja energiat. Alles siis, kui kapsel on stabiilsel trajektooril ja süsteemid kontrollitud, saab alustada regulaarset suhtlust ja pilti meeskonnast – mida ka tehti.

Esimesed tunnid: tehniline kontroll ja päikesepaneelid

Pärast edukat starti toimus kiiresti mitu olulist sammu:

* Orioni kapsel avas oma päikesepaneelid
* alustati üleminekut stardirežiimilt lennurežiimile
* kontrolliti navigatsiooni- ja elutugisüsteeme

Need protsessid on kriitilise tähtsusega – kui mõni neist ebaõnnestuks, oleks missioon ohus. Eeldada võib, et NASA on omaaegsest Apollo 13 kogemusest õppinud, kui kosmoselaev tõsiselt viga sai ja Maal asuti väja mõtlema lahendusi, kuidas kosmoselaevas olevatest vaheditest uued õhufiltrid ehitada.

Kommunikatsioonihäire tekitas ärevust

Üks esimesi probleeme ilmnes sidega. Lühiajaliselt esines häire astronautide ja maapealse juhtimiskeskuse vahel. Kuigi probleem lahendati kiiresti, tuletas see meelde, kui haavatav on kosmoselend isegi tänapäeval.

Sidel on kosmoses eluliselt tähtis: see võimaldab anda juhiseid, jälgida astronautide tervist ja reageerida hädaolukordadele Seetõttu käsitleti ka väikest häiret äärmise tõsidusega.

Üllatav fookus: kosmoselaeva WC

Üks enim tähelepanu pälvinud teemasid oli aga hoopis kosmoselaeva tualett. Orioni kapslis kasutatakse kaasaegset jäätmekäitlussüsteemi, mis on võrreldes Apollo-ajastu lahendustega suur samm edasi. Siiski ilmnes varajases faasis probleem: WC uriini kogumise süsteemi juhtimises tekkis rike ja süsteem ei käivitunud kohe plaanipäraselt.

NASA teatas aga, et tegemist ei olnud kriitilise rikkega ja olemas olid ka varulahendused – ilmselt siis kilekotid nagu muiste. Probleem lahendati suhteliselt kiiresti

Miks sellest aga nii palju räägiti? Põhjus on lihtne: Artemis II on testlend. Iga detail, mis puudutab inimeste igapäevaelu kosmoses – alates õhust kuni tualetini – on kriitilise tähtsusega tulevaste pikemate missioonide jaoks.

Mis on praeguseks toimunud?

Praeguseks on Artemis II missioonil toimunud järgmised võtmehetked:

Start SLS-kanderaketiga oli igati edukas; Orioni kapsli eraldumine ja sel on stabiilne trajektoor; päikesepaneelide on avanenud ja toodavad voolu; lühiajaline kommunikatsioonihäire sai lahendatud nagu ka kemmergurike.
Praeguseks on astronaudid ilmselt suikunud esimsse kosmoseunne.

Miks see kõik oluline on?

Artemis II ei ole lihtsalt sümboolne lend. See on oluline samm suuremast plaanist: viia inimesed taas Kuu pinnale; rajada sinna püsiv baas; valmistuda Marsi-missioonideks. Praeguseks on NASA teada andnud, et üks osa esialgsest plaanist jääb siiski tegemata – see on ümber Kuu tiirlev orbitaaljaam.

Iga väiksemgi probleem ning selle lahendamine – olgu see sidekatkestus või WC tõrge – aitab parandada süsteeme enne, kui kaalul on veelgi suuremad panused.

Uue ajastu algus

Artemis II näitab selgelt, et kosmoseavastus on sisenemas uude ajastusse. Kui Apollo ajastu keskendus kiirele saavutusele, siis Artemis programm keskendub ennekõike kestlikkusele – paljude kriitikute arvates on Artemise programm veninud aga see on pigem ettevaatlikkus, mis nähtavalt on vilju kandnud. Teadagi – enne õhtut hõisata ei maksa ja tõehetk saabub siis, kui ookeani maanduvast kapslist nii umbes 10 päeva pärast neli astronauti elusate ja tervetena välja astuvad.

See kõik aga tähendab liikumist pikemaid kosmosereiside suunas ja sinna hakkab minema aina rohkem inimesi ning luuakse elutingimusi väljaspool Maad. Nagu mõistate – et kemmerg korralikult töötaks on ses osas väga oluline aspekt.
Inimkond ei naase Kuule enam lihtsalt seda kaaslast lühiajaliselt külastama. Seekord minnakse sinna selleks, et jääda. Mõistagi ei saa see olema lihtne ja keerukus saabub siis, kui sinna jõuavad ka hiinlased. Järgmine tõsine vaidlus saab olemas selle üle kellele kuulub Kuu.