[Tanel]

Kui seni on vaid justiitsministeerium otsustanud, kes tegeleb ajakirjandusega ja kes mitte, siis varsti plaanib seda tegelike kasusaajate avalikustamisega seoses hindama hakata ka rahandusministeerium. Postimehe peatoimetaja Anvar Samosti sõnul on sel meediavabadusele erakordselt halb mõju, mida tasuks iga hinna eest vältida.

Seni on saanud minna igaüks mobiilist või arvutist äriregistrisse, et vaadata, kellele mõni ettevõte päriselt kuulub ehk siis kes on ühe või teise firma tegelik kasusaaja.

Tulevikus see enam nii lihtne ei oleks, sest riik kavatseb piirata inimeste ringi, kes sellele teabele ligi pääsevad. Kui eestlasest omanik tahab oma osalust ettevõttes avalikkuse eest varjata, siis piisab tal tulevikus üksnes sellest, kui ta asutab ettevõtte välisriigis ja märgib selle Eesti ettevõtte omanikuks.

Loe edasi: https://www.err.ee/1610054083/riik-soovib-otsustada-kes-teeb-ajakirjandust-ja-kes-mitte

[Prillpapa]

Pealkiri eksitav, nii nagu artikli sisus kirjas on ka riik varem riigi vaatest selekteerinud, kes riigi arvates on ajakirjanik ja kes mitte.
Nn kinnistusraamatu kuritarvitamine, kus üks proua massiliselt tutvus kinnistuomanike andmetega, riik pööras kinnisturaamatuga põhjendamatu tutvumise kinni ja asus erandeid looma, kus üheks erandiks on ajakirjanikud, kes eeldatavasti oma tööst tulenevalt saaks kinnistute omandisuhetega ka edaspidi massiliselt tutvuda.
Nüüd lihtsalt ka teised ministeeriumid tahavad oma õigusloomes ja korras õigust dikteerida kes nende silotorni vaatest ajakirjanik on ja kes mitte.

Ka ajakirjanikud ise ei ole nii puhtad, vaid enda tsunftist tulenevalt peavad end erilisemate õigustega kutseesindajateks, ikkagi nn neljas võim ju.
Seda küll sotsiaalmeedia levikuga tekkinud olukorras, kus iga blogija, juutuuber, tikktokker jm isehakanud uudisteportaali pidaja ei kvalifitseeruks ajakirjanikuks isegi siis kui tema töö võib olla professionaalne ja ületada kvaliteedilt või auditooriumilt päris ajakirjanike/meedia tulemit, vaid ainult põhjusel kus puudub ajakirjaniku kutse, haridus ehk ettevalmistus.
Kõik need stampargumendid, kuidas "päris" ajakirjanik oskab kajastuses ohukohti märgata, on tasakaalukas, ei kasuta rumalate, laste jt nõrgemate olukorda ära, kuni riigi propaganda- ja julgeolekuhuvidega arvestamiseni.
Seega "ajakirjanikuks" olemust ja sellega kaasnevaid privileege ja piiranguid saab piirata märkimisväärselt, alates sellest, et peab olema läbinud nt Tartu Ülikooli meedia hariduse, võib peab olema Eesti Ajakirjanike Liidu liige, kus kutsetsunft ise riigi jaoks teeb eelfiltratsiooni, võib ka piisata kui inimene töötab mõnes meediaväljaandes, kus toimetus ja kolleegidest profid seltsimehelikul käendusel vastutavad kollektiivselt "amatööri" töö eest.

[DigeBeni]

Enamikke riiklikke plaane tuleks neist arusaamiseks pea peale pöörata ja käsitleda mitte sellest otsast, mis näoga avalikuse poole, vaid kõige selle järgi, millest avalikusele pigem sõnagi ei kõssata.

Väga lühidalt kokku võtvalt, tungitakse taaskord kodanikuvabaduste kallale maskeerides seda läbipaistvuse suurendamisega samas, kui riiklike struktuuride endi huvides tegutseb terve müriaad väga värvikaid ja tugevasti poliit-ideoloogiliselt kallutatud organisatsioone, mis omavad ajakirjandusega võrreldes märksa märgilisemat ja praktilisemat mõjujõudu ühiskonnas.

Ometi neist teemadest rääkimine on justkui tabu, elevant ruumis, millest ühisrindlikus kanapimeduses mööda vaadatakse. Huvitav, miks see küll on nii.