[Okman]

Eelmise aasta 1.juuni olin väljas juba. 5 kuud võrus Kuperjanovis (raske) ja 3 kuud tallinnas Sidepataljonis (lebo). Ega ei tikkunud küll sinna aga mis üle jäi, pidi minema. Eks ta lihtsalt 1 eluetapp ole aga selline, mida nii lihtsalt ei unusta Minge kõik, kes pole veel käinud, saate oma kõhust lahti

[DigeBeni]

[escucha]

aga me läheb arstlikkusse homme...vaatab mis teha annab, elu kõige naljakam päev tuleb ilmselt, aga kui nali ei toimi siis väga pettunud ka pole, et peab sõjaväkke minema!

[DigeBeni]

[sigakoer]

[nunnu]

Huvitav miks mind keegi pole veel sõjaväkke kutsunud

[olc]

[Winterwind]

[martty]

[Mart352]

[Max Powers]

Kuuma vees sees ei usu, küll aga pori ja lume sees

[Jerry]

89-91 sügis Saksamaal

[conx]

Et keegi tahtis NL armeest kuulda, siis eks vanasti oli muru rohelisem ja päike kollasem aga...
Endal hakkas teenistus niimodu, et kõigepealt Tallinnast öeldi, et läed tanki peale, aga ümberjagamispunktis Valgevenes aeti meid ja leedukaid segamini ja sattusin hoopis teedeehitus vägedesse ehk 'tööpatti'. 8)
Kõigepealt olin 6kuud õppeväeosas kus õpetati kuue kuuga selgeks enamik NL liikuvast tehnikast jne.
Meelde om jäänud sealt hooned kus yhel korrusel elas terve pataljon ehk pea 900 nägu...Ja majad olid kolme korrusega. Ehk yhes hoones paras unnik rahvast. selliseid maju oli oma 8tk. Pühapeviti korraldati 'spordipühapäevi' ehk 3km jooks, lasketiiru joostes(3km) ja pärast sauna (u1,5km joostes)
Eestlasi oli seal selles rahva unnikus u.20
Anti auaste noorem seersant ja saadeti väeossa.
Väeosas oli 2000 sõdurit ja köik olid teeninud rohkem kui aasta, ehk meie (4 noort 'duhhi'- 1eestlane) olime seal ikka töeline vaatamisväärsus
Kogu väeosa kord oli vanakeste käes, kes hoolitsesid selle eest et kord oleks majas ja köik ok...
Kõige esimene probleem hakkaski sealt et kuna olime noorem seersandid, siis meile anti rühmad juhtida kus kõik olid rohkem teeninud kui me ise ja see juba ei olnud enam naljakas... Igal juhul me ei juhtinud seal miskit... Aga aasta pärast olime neljakesi kõige vanemad...
Ja edasine elu oli u. sama mis tavalisel tööinimesel. Hommiku lonkisime tööle - asfaldivabrikusse ja öhtul tagasi pataljoni. Töö eest saime ka palka - suvel kuni 50rbl - see oli siis ikka paras unnik raha.
Söjavälisi kogemusi sealt küll eriti ei saanud (õppeväeosas küll), aga mida sai see oli 'ellujäämise õpetus'...
Mahavisatud ajaks seda küll ei loe.

[DigeBeni]

[nunnu]

[DigeBeni]

[ridariass]

[Maksuamet]

gümnaasiumi viimases klassis olin ma kindel, et peale seda lähen sõtta ja selle vastu mul ka polnd midagi, arvasin, et lähen teen seal 8kuud trenni ja tulen suurtemate musklitega tagasi.
Arstlikus komisjonis siis oli kõik korras välja arvatud uriiniproov, kus neile ei meeldinud, et seal mingid üleliigsed elemendid sees. Ma käisin neil seal 3nädalat järjet jagamas oma uriini, aga ühelgi korral ei kõlvanud. No ma arvasin, et see tähendab seda, et tulen mingi mõne kuu pärast tagasi ja siis kõik korras. Aga no läksin mingite dokumentidele järgi ja siis üks tädike oligi mulle juba vabastuse kirjutanud

aga no kui vabastus käes, ega sinna eriti trügima ka ei hakka, aga kunagi võib-olla vabatahtlikult võiks minna...

[lunatic]

Palgast niipalju, et esimesed 8 kuud saavad kõik praegu 200 eeq (suitsu- ja ziletiraha). Kui jääda 3 kuud kauemaks, siis 800 või 1k saab igakuu (olenevalt ametikohast).
Sõjaväes väljudes saab "stardiraha" pool eesti keskmist palka - hetkel ~3k kätte (tõuseb pidevalt )
Kui käite ennesõda tööl, saate pool oma keskmist palka "hüvitiseks". (töölepingu lõpetamisel maksab seda riik, lepingu peatamise korral tööandja)

Piirivalve kohta niipalju, et tänapäeval on seal 6 kuud Narva-Jõesuus teenimist, viimased 2 kuud piirikordonites kagu-, kirde- ja ida-eestis.

[Nu]

[DigeBeni]

[dvd vader]

[escucha]

[MelesMeles]

http://www.prko.ee/?p=kutsealused 16-27

[escucha]

Maksuamet, mis need üleliigsed ained on??

[Okman]

[DigeBeni]

[Okman]

[pots4t4j4]

aga mina seal kommisjonis nutsin et selg on haige ja vabaks ma saingi ! 8)

[Okman]

[Maksuamet]

[konn]

peale ylikooli ei saa enam ajusid loputada, sellep2rast

[Soskin]

Ma käisin ka 2003 novembris komissariaadis ja 2 nädalat hiljem arstlikus. Arstlik oli küll "vägev", kusesin purki, veristasin jne, aga kirurg oli küll mingi lammas(pealegi veel sitas tujus) - nimelt on mul aastaid juba probleeme seljaga, õlaga ja üldiselt liigestega , AGA kirurg leidis, et mul ei ole midagi viga. Muidugi arvab ta nii kui vaatab röntgenpilte mingis hämaras toas 1-2 sekundit-duuh!
OK, samal päeval pidin veel ka uuesti Maneezi minema kus veel midagi vaadatakse, aga seal oli õnneks üks tore "tädi"(kena ka veel) kes viis mind otse ühte special tuppa kus öeldi, et nad helistavad mulle homme ja ütlevad vastuse. Nii oligi, olin parasjagu tunnis kui nad helistasid. Kahjuks aga hakkas mul aku thjaks saama, sest kui võtsin vastu ja nad jõudsid öelda "kahjuks otsustasime me nii, et..." sai telefonil aku tühjaks ja peale seda pole nad mulle helistanud, ega mina neid kätte saanud. Igal juhul on stoori vägeva lahtise lõpuga ja ma ei teagi mis must saab, küll on mul kavas minna millalgi ise uuesti kohale aga praegu pole aega leidnud.
Sõjaväkke ise minna tegelt ei tahakski, kuna on tõsised tervise hädad ja ei tahaks õpinguid pooleli jätta- ma arvan et aasta läheb lihtsalt raisku (kuid see on minu arvamus). Veel tunneks ma seal tõsiselt puudust oma PC'st, nimelt on mul veel haigus mis ei luba olla kaua ilma arvutit näppimata, kellamata.

[Okman]

[Nu]

[Plin500]

sai kolm aastat tagasi ära käidud, Tallinna Üksik-Päästekompaniis. Noorteaeg pold just kergemate killast, kuid peale seda oli põhiliselt lebotamine ning kutsetel väljaskäimine. Füüsilises mõttes pold kasu asjast midagi, sest lõpus välja tulles oled samasugune nagu enne, v.a. kui ise oma algatusel ei tee trenii. Kuid paha ei saa samuti midagi öelda, sest uus kogemus ning uued sõbrad tasub ära käia

[Okman]

Soskin, heh, mul on siiani põlveliigese hädad. RKO-d see ei koti üldse. Sõjaväes sain lihtsalt põlveravi ja palju kreemi (diclac ja Fastum gel)

[Elof]

[Max Powers]

Elof, kasutan juhust ja kiidan toimkonda ja eriti vahtkonna ülemaks olemist.
Viid tunnimehe postile ja ise lähed sooja tuppa tagasi pikutama. Kuna üks on lukus siis ei saa
sind keegi üllatada ka.

[Okman]

[Elof]

[aks]

Kahjuks vabastatud tervislikel põhjustel.
Muidu tahtsin ise minna kuid ei võetud.

[Max Powers]

Kapten Vanner oli paras naljamees.
Minu suurim ebaõnn ja ka samas õnn oli kui päevnikuks olles öösel magama jäin.
Kuule Elof saada mulle oma nimi privas, äkki ma isegi tean sind.

[erick]

Minu sõjaväesaaga algas sellega, et alustuseks lükkasin ma asja edasi 2 aastat... 2000nda pealt 2002e peale. Läksin 2002 kohale, ja rääkisin, et halb aeg hetkel. Sain 2003ndani edasi lükatud. Siis kummitas asi juba täiega, ja oli peaaegu kindel, et minek. Läksin kohale, aga olles oma paberid üle vaadanud, ilmnes, et arstlik komisjon polnud märganud mu lampjalgu. Seda tuli ometigi kirurgile selgitada ju. Tädi kirurg oli totaalselt anaalne tädi. Vaatas mu jalgu ja küsis: kas taldu kannad? Ei, ütlesin mina, teades samal hetkel, et nüüd läks perse. Kuigi lampajalad on mul alates lasteaiast, pole nad mul valutanud, nii et põhjust kandmiseks polnud nagu. Ütlesin siis kirurgitädile, et kuulge, teeme vähemalt röntgeni. Tädi põkkis vastu ja süüdistas mind kõrvalehiilimises. Karjusime seal umbes 10 mintsa vastastikku, lõpuks tädi kirjutas mulle raginal saatekirja. Ise lisas: teil on minek poole kuu pärast (see oli juunis), aga minul on tänasest puhkus kuni augustini. Lisaks, säärane lampjalgsuse seisund, mis väeteenistusest vabastaks, esineb ainult vanainimestel. Võite röntgeni küll ära teha, aga ega te seda kellelegi näidata nagunii ei jõua. Head ajateenistust! Oli üpris nukker tunne. Käisin ja tegin pildid siiski ära. Siis naasesin samal päeval RKOsse koos piltidega, kirurgi enam kohal polnud. Kurtsin oma muret ühele sõbralikule sekretärile seal. Too ütles, et lugu paha, aga äkki te võtate end hoopis Tartus arvele, ma vaatan arvutist, et teil on seal sissekirjutus. Igaks juhuks kirjutas mulle uue kutse sügiseks. Mul läks meel kohe rõõmsamaks. Teadsin, et tollest RKOst oleks ainult Jõhvi saadetud, koos umbkeelsete venelastega muda sööma, ent Tartust saaks ehk Kuppi, kus üks mu sõber just käinud oli. Ütles, et seal on väga lõdva, nii kaua kui sa joosta jõuad. Põrutasin siis Tartusse 19 juuni. Ütlesin, et soovin end arvele võtta, aga et olen juba teises kohas arvel. Tädi, kes seal sekretäri eest oli, küsis kohe, et mis põhjusel. Seletasin lugu vaatamata jäänud röntgenipiltidega, ja seda ka, et hing ihkab Kuppi. Tädi pidurdas ikka võimsalt, lõpuks helistas vanasse RKOsse, küsis mu kohta pabereid ja seda, kas olen arstliku komisjoni läbinud. Sealt öeldi, et kutsealune on AK läbinud ja valmis kohe sõtta minema. Tädi nägu lõi särama, ja suunurgad keerdusid irveks. Väga hea, ütles ta mulle, meil on just minek, ülehomme. Kui tahad end siin arvele võtta, siis tea, et AK on sul läbitud ja saadamegi su kohe sõjaväkke. Endal oli selline nägu peas, nagu oleks just sitakeeramise maailmameistrivõistlused kinni pannud. Mul ja hapnikku väheks. Siis hakkas mõistus tööle, ja ma ütlesin, et vaadake, ma siiski ei ole AK-d lõplikult läbinud. Andsin talle oma saatelehe, kuhu märgitud kuupäev (2003 12 juuni vist) oli oluliselt hilisem kui see, mis talle öeldud oli (2002 aprill). Tädi irve hääbus rahulolu tekitava aeglusega, kui talle kohale jõudis, et mängureeglid pole enam need, mida tema tahtis läbi suruda. Panigi siis mulle nägu krimpsutades uue arstliku aja kinni. Pärast sääraseid üleelamisi olin mõttes juba täitsa valmis väkke minema, kui aeg tuleb. Uus arstlik oli pandud 14 juuli peale, kaks päeva enne mu sünnipäeva. Mõttes veel irvitasin, et vaata milline sünnipäevakink. Läksin siis kohale, istusin sabas, valmistusin kohtumiseks järjekordse sadistliku naiskirurgiga. Aga tuli hoopis välja, et tegu oli mehega. Pani mu istuma, ning jäi mu pabereid põrnitsema. 5 minutit juba põrnitseb, aga midagi ei ütle. Lõpuks siis tõstab silmad paberitelt, ja laseb jalgu näidata. Siis küsib, et kulla noormees, kust teile see arstlik välja kirjutati? Ütlen oma pisikese pommiaugust kodulinna nime. Mehel kisub nägu naerule. Mina aru ei saa, küsin siis, et kas on minek. Tema vastu, et kas et tahate minna??? Mina, et mitte eriti. Tema, siis on väga hea, kirjutame teile vabastuse. Mina ei suuda oma õnne uskuda. 4 minutit hiljem, olles RKO pealike käest oma vabastuspaberid kätte saanud, astusin vaba mehena Tartu RKOst välja. Päike paistis, ilm oli ilus, ja ma mõistsin, millise pinge alt ma vabaks olin saanud. Kõndisin mööda kõnniteed, oma jalgu tundmata, nägu kindlasti tobe-naljakasse irvesse kivistunud.


Lisaks veel nii palju, et Eesti sõjavägi on maailma kõige mõttetum koht, isegi juhul, kui tahad end vormi ajada. On laialt teada, et vormi saad esimese kolme noorekuuga, ning peale seda kasvatavad üllatavalt paljud mehed endale kõhukesed ette, sest füüsiline koormus ei jätku sama järjepidevusega. Lisaks teavad sõjaväes käinud mehed, et ka laskemoonaga on meil nadid lood. Miinipildujaks treenitud sõber rääkis mulle, et kogu oma 'karjääri' jooksul lasi ta välja 6 miini. See on kokku umbes üks miin üle veidi vähem kui kahe kuu. Lahingrelvadega ei olnud mitte parem lugu. 100 lasku 8 kuu peale olevat hästi olnud. Jääb säärane tunne, et ajateenijad õpivad sõjaväes peamiselt roomama, igasugustes oludes. On irooniline, et aastaks 2006 peaks Eestil olema kaitseväele piisavalt palju laskemoona anda, et 3 päeva tulistada. Sest kui laskemoon otsa saab, siis ei jäägi mobiliseeritutel muud teha, kui kaevikuid kaevata ja roomata. Vaenlase tule all. Eriti huvitav on see, et sõjaväes käinud mehed räägivad: kui tuleb venelane, paneb iga tark meie kaitseväge seestpoolt näinud mees oma pere paati ja aerutab Rootsi poole. Vastupanu on mõttetu, sest jõudude ja varustuse ülekaal on peale Vabadussõda nii tugevasti Vene armee poole kreeni. Lisaks, kui miski üldse venelasi peatada suudab, ei ole see kindlasti meie kaitsevägi oma 3000 mehega. Mobilisatsiooni ei jõuta ju väljagi kuulutada, enne kui venelased on juba Sõrve säärel ja Pärnu rannas.

(Tark mees, kes arvab, et ma ajan segast, vaidle vastu.)

[Fisher]

tagalapataljon.

mõttetu koht:)

aga nüüd olen nooremveebel.

[Max Powers]

[ik2]

[Scart]

ütlen ausalt, pole käinud ja teen kõik, mis enda võimuses, et ka mitte minna... rko paikneb nimelt raplas ja noh, rapla haigla on ju legendaarne surnukuur.... tugev peapõrutus diagnoositi minu jaoks kui depressioon ja taheti panna antidepressantide peale... loogiline eksole, hea et päris maha ei surnud, õnneks jõudis korralike arstide juurde... samas, etkelgi selg täiesti peetis, samuti ka põlved ja syda, mis te arvate, kas rapla arstid leiavad sellest midagi ka yles?

[konn]

leiavad, et su selg ja syda pakatavad tervisest lausa nii, et valutavad

[Scart]

a mida ma teen sõjaväes, kui silmad nii -7? lasta ma ju ei näe