[Mario.]

Dokument.

Kuna meil puudub konkreetne teema fotograafia eetilis-õiguslikust poolest, siis antud juhend on hea võimalus oma arvamuse avaldamiseks.

[Sults]

AKI vastavat üllitist võib vabalt võtta anekdoodikogumikuna, sest reaalses elus aktsepteerivad nad ka näiteks selliseid möödalaskmisi, kus ettevõte on oma kasutustingimustes sätestanud selle, et kliendil on õigus igal ajal nõuda oma isikuandmete töötlemise lõpetamist (seadusest tulenev õigus), kuid reaalselt ettevõte ei lõpeta kliendi nõudmisel oma isikuandmete töötlemist. Pärast sellise juhtumi omal nahal kogemist ei võta ma AKI avaldusi enam tõsiselt.

[Mario.]

[Sults]

Tegemist oli Osta.ee-ga.
AKI arvas, et on ok, kui Osta.ee jääb minu isikuandmeid (isikukood jms otseselt minule viitavad andmed) töötlema ka pärast seda, kui ma nõudsin vastavalt kasutuslepingu tingimustele enda isikuandmete töötlemise lõpetamist. Kohtusse ei pöördunud (mina ei pöördunud ka AKI-sse, seda tegi Osta.ee, selle omanikul oli AKI-ga mingi koolivendade vms teema), sest kui juba isikuandmete kaitse seaduse järelevalveasutus nii arvab, et IKS § 12. (7) ei ole vaja täita, siis vaevalt kohuski midagi teisiti arvaks. Sonisid midagi tagasiulatuvast mõjust jne. Samas ma ju ei vaidlustanud varem toimunud töötlemist vaid seda, mis toimus sellest edasi, mil Osta.ee segi pööras ja korralikule kasutajale bänni pani. Kusjuures Osta.ee jõudis vahepeal mulle juba valetada, et nad on minu isikuandmete töötlemise lõpetanud, kuid kiire kontroll näitas vastupidist.

[liivainime]

Vabandust OT pärast, kuid kuidas see "kiire kontroll" käis?

[Sults]

[Mario.]

Meil pretsedent õigust ei loo, aga see teema tundub tõesti üsna ohtlik olevat e keegi peab kasutaja jaoks positiivse kohtulahendini jõudma, eeskujukski.
Kui sina see ei ole, siis pirisemiseks minu silmis sinul ka suurt õigust ei ole.

[Sults]

Ma lihtsalt räägin, kuidas asjade tegelik seis on.
Ootan huviga, millal tuleb ja milline saab olema AKI juhis selle kohta, kuidas tõlgendada isiku õigust nõuda oma isikuandmete töötlemise lõpetamist ja mida nad seejuures peavad tagasiulatuvaks mõjuks. Kuni see põhimõtteline küsimus ei ole lahendatud, on nende soovitused kaamerate kasutamisel isikuandmete kaitse põhimõtete järgimiseks üks udujutt.

[WAV]

Et siis kui kaamera on kõigile nähtav, võib avalikus kohas inimesi filmida...
Nojah, kolakaid TV-profikaameraid (suur objektiiv, varjuk, suundmikrofon koos tuulekaitsega) märkab kindlasti, kuid mida teha mobiiltelefonidega mis igaühel käes? Kui keegi hoiab telefoni pea lähedal, siis tont sellest aru saab, kas ta filmib või hoopis niisama räägib või sirvib telefoniga.

Ja seda detailideni pürgivat seadlust edasi mõeldes tekib kohe ka küsimus, et kas realismistiili viljelev hea käega kunstnik võib teist inimest ilma luba küsimata üles joonistada, niisama vanakoolistiilis pliiatsit ja pabermärkmikku kasutades? Aga tahvelarvutit ja puutepliiatsit kasutades? Aga kui viimasel juhul kasutatakse ekraanil olevat kaamerapilti, mida ei salvestada, kuid niiöelda kopeeritakse käe ja pliiatsi abil seda pilti "üle joonistades"?

Igal juhul on palju halli maad endiselt ja samas on ka kartus, et suure õhinaga seda juhendit edasi arendades võib kergesti jõuda juba ka absurdsusteni.

[Ollaz]

Meenutab seda natuke:
http://petapixel.com/2013/04/12/vermont-introduces-bill-that-would-make-it-illegal-to-photograph-a-person-without-consent/

Inimestel juba igav ei hakka ja kibestunuid on terve maailm täis. Kui läheb sarnaseks piiramiseks siinmail, siis vabandust, aga midagi on korrast ära neil ametnikel. Tõsi, seda ilmselt ei võeta küll vastu, aga juba see, et see välja käidi, on oht omaette.

[WAV]

Mis puudutab üldiselt ametnike agarust, seadusandluse arenguid jms., siis ongi jah nii, et mida kauem on mingi stabiilne ühiskond/riik püsinud, seda hullemaks (ülereguleeritumaks) nende asjadega kipub minema. Näiteks viimase 100 aasta jooksul omal maal sõdadest ja riigipööretest pääsenud USA ja Rootsi juriidika.

Samas vastandnäitena meil siin Eestis oli väga vaba ja paindlik olukord 1991...ca1994 ehk siis just pärast riigiaparaatide vahetumist. Maru lihtne oli 90ndate algul meil riigiametites asju kooskõlastada, lubasid saada, kokkulepetele jõuda. Kõik toimus hästi paindlikult ja peaaegu ilma dokumentatsioonita. Mõnedki valdkonnad, mille jaoks täna on vaja esitada tohutu hulk dokumente, avaldusi, kinnitusi (pole oluline kas paberil või digitaalselt) ja seejärel oodata kuude kaupa, sai tollal korda aetud üheainsa A4 paberile käsitsi kirjutatud vabas vormis ühelauselise avaldusega, mõnikord lausa minutite jooksul ning isegi ei küsitud taotleja isiku tuvastamiseks dokumenti! Seejuures oli tegemist unikaalsete miljoniprojektidega, mitte mingi lihtsama massprotseduuriga mida täna e-riigis ka suhteliselt kiirelt korda saab (ja mille üle nüüd meil uhkustatakse).