[mesinik]

[kfl]

[Mario.]

OrIenteeruma.

[mikkperv]

olen ise väikest viisi mesinik juba kümmekond aastat. panustan ka siis oma teadmisi nendele, kes mõtlevad mesitaru kütma hakata.

üldiselt reguleerivad mesilased väga täpselt oma taru temperatuuri. haudme jaoks peab seal 38-39C olema, kui mälu ei peta ja õhuniiskus on ka võrdlemisi tähtis. taru kütmisel tekib kindlasti probleem õige temperatuuri hoidmisega. õpin ülikoolis parajasti automaatjuhtimist ja temperatuuri hoidmine ühtlaselt nii suuruses kui ruumis ei ole sugugi lihtne. niisama ühe termopaariga õiget temperatuuri hoida on raske, küttekeha sisse-välja lülitamine põhjustab pigem temperatuuri kõikumise äärmuste vahel, kus enamuse aega püsib temp. äärmustes. näiteks valides seadesuuruseks 38C hakkab tegelik temperatuur kõikuma 36-40 C vahel ja viibib enamuse ajast just äärmistel suurustel. selleks et vähendada kõikumisi peaks olema rohkem andureid, mingi kontrolleriga juhtimine või eriti hea küttekeha või kõikide kombo. ilmselt tuleb küttekeha kogu aeg kergelt sees hoida, mis läheb energia mõttes kulukaks.

kevadisel ajal kui välistemperatuurid suuresti kõiguvad saab see ülesanne olema eriti raske. oht on just mesilasi ära küpsetada, kui öösel temperatuur järsku langeb ja kontroller otsustab küttekehal vungi põhja panna, et tagada taru lae all 38 C. hea meelega paneks mõne lingi teile temperatuuri reguleerimise ja hoidmise kohta, aga pole aega sobrada praegu, peaksin niigi tööl olema.

üks mõte siiski on. võibolla tasuks algul mitte püüelda selle poole, et hoida tarus ühtlast temperatuuri, vaid lasta seda mesilastel ise teha. küttekeha võiks asuda samuti taru põhjas, kuid andur võiks mõõta välitemperatuuri ja näiteks kui see langeb alla 5C siis lülitatakse küttekeha sisse. niimoodi saab mesilastele anda nö abistava käe, lastes neil lõpptemperatuuri ise seadistada, aga andes soojust juurde, kui väljas liiga külmaks läheb. sellisel juhul ei ole temperatuuri kõikumine niivõrd kriitiline ja kogu süsteemi töö on lihtsamini saavutatav.

edu.

[mesinik]

Mikkperv, meeldiv lugeda asjatundlikku teksti.
Mesilased on muide väga kõrge, lausa rekordilise kuumataluvusega elukad.
Tapavad suuremaid putukaid (kelle koorikust nõel läbi ei torka) kuumutamisega: teevad selle ümber palli, temperatuur pallis kõrgeks ja pärast jääb taru ette vedelema kalgendunud valkudega pöidlasuurune herilane näiteks. Sihukeses pallis olla vist ligikaudu 50 kraadi mõõdetud ja mitte ühte küpsetatud mesilast seejuures...
Ka varroatoosi raviti algaastail nii, et kärjed ja mesilased metallkasti, temperatuur 40+x(ei mäleta täpselt) kraadi ning mesilinnud terved, varroatoos kutu.
arvan, kui temp haudmeväljal kõigub 30 kuni 40, siis mingeid tüsistusi ei teki.
Nii üldiselt, kevadel pannakse tihti kärjed tarru nö "sooja" asetusega, ehk paralleelselt lennuavaga. Äärmine kärg võib isegi jahtuda öökülma puhul, aga selleks pannakse sinna esialgu meekärg, seejärel lesehaudme kärg (lesehaue tõstetakse hiljem varroatoositõrje programmi raames nagunii tarust välja).
Ühesõnaga, eesmärk oleks leiutada tarupõhi, mis automaagiliselt umbes 30 kraadi hoiaks oma temperatuuri (olgu välistemperatuur -15 või +15 ... kevadel on selline kõikumine võimalik). Ülejäänuga saavad mummid hakkama, kui korpused mõistlikult soojustatud. Kardan, seal võib kõvema külma puhul päris head võimsust vaja minna.

[korsten]

Õhemate küttekaablite ümber saab ju valada ca 1 cm paksuse betoonikihi. Vaikude ja valmissegudega ei katsetaks kuna mummidele keemia ei meeldi eriti. Sinna sendise plaadi sisse peaks ka termoandur mahtuma mis kaablit sisse-välja lülitab.
Lestaravi ajalugu küll on huvitav aga tänapäeval enam nii ei talitata. Ainult ma ei saa aru miks ei kasutata süsteemset ja pindmist mürki korraga , et neil raiskadel süsteemse vastu resistentsust ei tekiks. Praegu on iga aasta uued ravimid... Nojah, farmaatsia peab ka kuidagi ära elama.

Kütmise asemel on odavam korralikult soojustatud taru ehitada, muide.

[Le Inc]

Ehk ei peaks 100% optimaalse temp. kütma. Võid ka ~34..35 C peale jätta, ülejäänud 3..5 C "teevad" mesilased ise ..

[Raul050]

Unustate, et mesilased elavad ka iseseisvalt väga edukalt talve üle. Ilma elektrita. Oluline on piisav ventilatsioon ja õhuniiskus. Kuni toitu jätkub, normaalne puu külma ei karda. Et pere nälga ei sureks, tuleb õppida mesindama(ennekõike õigel ajal õige kogus sisse sööta ja õigesti koondada ning ka õigesti laiendada ja vajadusel kevadel ergutussööta). Lihtsam ja odavam on paar kilo rohkem sisse sööta ning ehitada normaalselt soojustatud tarud. Talvel mõjub väga hästi lisa tuulevari. Arvutiseeritud mesitarude all näeksin pigem mingit lihtsat süsteemi, mis mõõdaks mesitarus temperatuuri, õhuniiskust, mesipuu kaalu muutusi ja salvestaks kõik selle ilusti mingiks lihtsaks üle gsm-i vahendatavaks logiks ja vajadusel annaks ka häiret. Samuti võiks see süsteem endas sisaldada mingit liikumisandurit, mis mesipuu liigutamise peale häiret annaks. Ilmselt oleks sellisel süsteemil ka turgu. Ja loomulikult võiks sellega kokku käia ka mõistlik rakenduste või programmide pakett, mis andmetega midagi peale oskab hakata.