[napoleon]

Sisepoliitika teema läks OT-ks, jätkab siis siin

[jägaja]

Sealtsamast teemast,

[jägaja]

Aktuaalne Kaamera just ütles, et praeguse seisuga ei alusta 1. septembril õppetööd 1326 põhikooli lõpetanut. Harjumaal ligikaudu 700 ja Tallinnas 500 õpilase jagu.
Koolidel ei ole lihtsalt kohti, kuhu õpilast panna. Ning kui ka koha veel leiaks, tekitaks, siis ei ole lisanduvatele õpilastele pakkuda kvalifitseeritud õpetajaid.

Mõni kool ütleb, kohti on, kuid õpilane peab kvalifitseeruma.
Paljudel koolidel on õppekohad täidetud juba juulikuu seisuga.

[Ricki]

Milles küsimus. Tuleb luua AHVide erakool, kutsekas, AHVikolledž jms.
Siin seda õpetajamaterjali üsna üksjagu



EDIT: kohe praegu ETV otse
https://jupiter.err.ee/1610113535/esimene-stuudio

[jägaja]

On jah.
Kallas: "Me ei saa last sundida koolis käima"

[Rasmus]

No räägime siis laiskusest.

Ma saan aru küll, mida sellega silmas peetakse. Ehk siis üldjuhul tõlgendatakse laiskusena millegi saavutamist võimalikult vähese ressursikuluga (aeg jms), aga tegelikkuses see ei ole laiskus, sest sellise tulemini jõudmine, kus asjad toimuvad võimalikult vähese ressursiga eeldab juba omakorda välja arendatud võimekust. Õpiprotsess ei ole paraku väga madala ressursikuluga tegevus - pigem just vastupidi.

Ehk siis tegelikkuses inimene ei ole mitte laisk, vaid inimloomuses (geneetiliselt) on tõesti see, et võimalikult madala ressursikuluga saaks asjad tehtud. Selle tulemuseni tuleb aga jõuda. Selleks, et selleni jõuda on meil geneetiliselt olemas ka sellised toredad protsessid, mis toodavad dopamiini. See on vajalik selleks, et teatud asjad saaks siiski tehtud ja dopamiini kaudu saaks neid asju teha "meeldivamalt". Inimesele see tunne meeldib ja siis ta tahab neid asju rohkem teha.

Suures pildis ja hästi suure üldistusena, miks tekib koolitõrge või õpitõrge ja miks ei tohiks seda tegelikkuses võrdustada laiskusena, sest need on täiesti erinevad asjad. Laiskus õppimisel ei ole iseloomunõrkus, vaid psühholoogiline reaktsioon olukordadele, kus motivatsioon, enesekindlus või kognitiivne võimekus on langenud. Kui õppija ei näe õpitaval sisul tähendust või seost oma eesmärkidega, väheneb sisemine motivatsioon ning aju suunab tähelepanu tegevustele, mis pakuvad kiiremat tasu. Samamoodi mõjutab õppimist vaimne väsimus: unepuudus ja kognitiivne kurnatus vähendavad keskendumisvõimet ning teevad õppimise tajutavalt raskemaks, mistõttu inimene kaldub seda vältima. Seega näiteks lapsevanemana algab vastutus just sealt: kooli peab jõudma puhanud ja kvaliteetse toiduga toidetud noor.

Oluline tegur on ka ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kui õppija kahtleb oma võimetes, lükkab ta tegevuse edasi, et vältida ebameeldivaid emotsioone - algab prokrastinatsioon. Kiire dopamiini allikad (nt nutitegevused jms asendustegevused) võimendavad seda mustrit, pakkudes pidevat stimulatsiooni, mis konkureerib õppimisega ja muudab pingutust nõudvad ülesanded veelgi vähem atraktiivseks. Sageli ei ole probleem mitte motivatsioonis, vaid õppimisoskuste puudumises: kui inimene ei valda tõhusaid strateegiaid, tundub õppimine keerulisem, kui see tegelikult on.

Ehk siis meie haridussüsteemi lähiaastate kõige suuremaks kvaliteedihüppe väljakutseks on liikuda väljundipõhiselt (tulemustele ja selle mõõtmisele orienteeritud) õppekava süsteemilt protsessipõhistele lahendustele, kus fookuses on õpivõimekuse arendamine, mitte pädevused iseenesest. Pädevuste omandamisega on see jama, et baaspädevuste omandamine ja õpetamine on okei, sest see konstruktsioon suures pildis ei muutu (üldoskused nagu näiteks suhtlemisoskus jms), aga eripädevused on ajas kiirenevalt muutuvad ja nende õpetamine on võidujooks ajaga, kus pigem tegeletakse tagajärjega, mitte tulevikuga. Seega tuleks jõuda eripädevuste osas tasandini, kus kodanikul on väga kõrge õppimis- ja kohanemisvõimekus, sest pädevuste saavutamiseks ja nende hoidmiseks ning arendamiseks olev sisu on juba toodetud ja mugavalt tarbitav ning seda ei ole vaja eraldi koolis õpetada, sest turg läheb eest ära.

[napoleon]

Rasmus, no tegelikkuses laiskus ju see ongi, et kui mingi asja peab ära tegema, siis teha seda võimalikult vähese pingutusega või jätta üldse tegemata.
Ma ei tea kui vanade lastega sa tegeled, kuskil oled maininud robootika huviringi, aga ilmselt oled ikka tavakoolis ka õpetaja, ainult huviringi juhtides ilmselt leiba lauale ei saa.
Aga igasugusel tegevusel peab olema mingi eemärk. Õppimine on investeering tulevikku, aga seda hakkavad lapsed enamasti alles gümnaasiumis nägema. Varasemalt õpitakse ikka kas hirmus piitsa saada või lootuses präänik saada.
Mis sa arvad, kas näiteks 6. klassi õpilane läheks kooli, kui pole mingit sundi ja pole ka lootust präänikut saada kui hinded korras on? Mina arvan millegipärast, et ei läheks või siis läheks valikuliselt nende ainete tundidesse, mis huvi pakuvad.

[netcat]

Ideaal vist peaks olema see, et kõik pakub huvi. Ja kui kõik võrdselt ei pakugi, siis nende teiste asjadega tegelemist peaks motiveerima see, et nii saad edasi tegeleda sellega, mis pakub huvi.

[Prillpapa]

Ajalooliselt on haridus olnud privileeg või isegi defitsiit, kus haridus aitas puhtama töö ja kergema elu peale - täna see enam nii ei ole.
Kuigi monarhiatest kus valitsemine kandus vereliinipidi, põrkuti sarnaste probleemidega, kus troonijärjekorras vanimat võis olla keeruline motiveerida omandama diplomaatiapeensusi ja sõjakunsti, kui teisel meeldis kerglane elu joomingutel prassida, tüdrukutega aeleda, ja varandusi maha mängida. Samal ajal troonist kaugemal, kellel lootus valitsema pääseda olematu, tudeeris filosoofiasuundi, õppis keeli ja oli relvakäsitlemise kunstis teistele eeskujuks.
Võibolla me kõik ei pea haritud olema, see on raiskamine, umbes nagu sipelgapesas või mesitarus on ülesanded ära jaotatud ja ei aeta keblast kuidas töömesilane peab suutma ema seemendada, oskama taru kaitsta, ehitada kärge, eristama õietolme ja oskama peent navigeerimiskunsti korjealadele. Küllap tekiks ka seal tarus probleem, kus mitte kõik mesilased ei osutu õpihimulisteks vaid taru haridussüsteem kannataks süsteemse motivatsioonipuuduse käes.
Kus tuleb aktsioom, et kõik lapsed peavad riikliku õppeprogrammi järgi haritud saama, ja tõrgete korral ei ole probleem süsteemis vaid heietused motivatsioonist ja ei tea millest veel.

Võibolla ülevaltpoolt peale pandud haridusdiktaat on see mis sisulisi probleeme põhjustab, kus eesmärk ei ole leida igale indiviidile parim koht ühiskonnas, vaid ühtlase kuuleka massi tootmine.
Ajalooliselt kuuleka massi tootmise musterkunsti viljelesid religioonid, kus juba sündides laps allutati "õige usu ja õpetuse alla" - tegelikult indiviidil valik puudus, sest võimu ei taotle parimat indiviidi vaid kuulekat alamat.
Päädis see uue maailma koloniseerimise probleemistikuga, kus põliselanikud kes kolonistide usku ja õpetust ei saanud, jäid läbivalt konfliktseks, "metslasteks" kes ristiinimesega kõrvuti ei mõista rahus elada Kolonistid lahendasid probleemi, kus põliselanike vanematelt lapsed võõrandati ja sunniti kolonisaatoritega ühe õpetuse alla - sedasi kujundati põliselanikest ühtsemad ja kuulekad põlvkonnad ja alamad - kontroll ja kuulekus aga mitte harimise eesmärk. Kusjuures see ei juhtunud väga ammu Kanadas vist pärast II maailmasõda harrastati sellist põliseelanike käitlemist ja ka seal on rahvast kes oma lapsepõlve meenutavad küüditamisena, kuidas riik neid emast-isast lahutas ja tahtevastaselt käitles - meil jutustatakse seda vabaks maailmaks ja väärtuseks, mille eest peame ka meie seisma

[Rasmus]

[napoleon]

Rasmus, tore, et on õpetajaid, kes oma tööd hingega teevad kui meediast võib lugeda, et õpetajaid on alamakstud ja ülekoormatud. Ega ma muidugi ei tea, kui palju see tõele vastab, võib ka olla, et mingi häälekas vähemus kisab ja tegelikult pole asjad nii halvasti kui nad väidavad.

Aga nii üldfilosoofiliselt küsiks, et milleks sinu arvates hinne on? Kas pigem peaks see peegeldama seda kui palju laps pingutas või objektiivselt seda kui hästi või halvasti õppekava on omandatud?

Andekuse koha pealt jään küll eriarvamusele. Toon enda põhjal näite. Põhikoolis matemaatika tund oli 45 minutit(on vist praegugi akadeemiline tund sama pikk). Esimese kümne minutiga sain teemale pihta, edasi oli minu jaoks igav nämmutamine ja kordamine. Õnneks anti kodutöö varem kätte ja sai see juba enne tunni lõppu tehtud. Samas väga palju oli neid, kes kurtsid, et matemaatika on ikka väga keeruline ja tuupisid midagi tundide viisi pähe. Mina ei saanud aru, mis seal pähe tuupida on, kui suurt pilti näed, siis detailid saab tuletada.
Aga samas näiteks võõrkeelte omandamine läheb mul üsna üle kivide ka kändude. Muusikut ega kunstnikku minust ka ei saa. Suure pingutusega suudaks mingi alla keskpärasel tasemel midagi ju omandada, aga erilist kasu sellest ei oleks.

[Rasmus]

[Prillpapa]

[napoleon]

[jägaja]

Mils lapsed kooli, köassi ei löpeta?
Sest Kehaline, Muusikaöpe, jmt kohustuslikud tunnid, hinded, ei vasta nöutule. See on päris elus nii, aastal 2026.

[napoleon]

Eks igaühel ole see erinev, et mis ei sobi või lausa vastu hakkab. Mulle ei sobinud vene keel. Kuidagi sai ikka kolme kätte ja gümnaasiumi lõpetatud, aga nibin-nabin.
Muusikaõpetust kui sellist meil gümnaasiumis polnudki. Oli muusikaajalugu. Aga seal ei pidanud laulma ega pilli mängima.
Vahel oli kontrolltöö kuulamise peale ka, et pidid loo ja autori ära tundma. Oh jah, mis teismeline sellest klassikalisest muusikast ikka huvitatud on. Isegi praegu keskealisena selle vastu huvi pole. Aga kuidas siis spikerdada? Välja mõtlesin. Need lood anti enne kasseti peal(no CD mängija oli tol ajal üsna uus ja kallis nähtus ja internet kodus suur luksus) kuulamiseks. Aga kuidas seda spikerdada... ei saa ju oma pleierit kaasa võtta ja võrdlema hakata. Instrumentaal ka, ei saa mõne üksiku märksõna abil vokaali tuvastada. Leidsin lahenduse. Käekellal stopper oli. Spikrisse panin lugude pikkused kuna need polnud ju kõik sama pikkusega.