[napoleon]

Sisepoliitika teema läks OT-ks, jätkab siis siin

[jägaja]

Sealtsamast teemast,

[jägaja]

Aktuaalne Kaamera just ütles, et praeguse seisuga ei alusta 1. septembril õppetööd 1326 põhikooli lõpetanut. Harjumaal ligikaudu 700 ja Tallinnas 500 õpilase jagu.
Koolidel ei ole lihtsalt kohti, kuhu õpilast panna. Ning kui ka koha veel leiaks, tekitaks, siis ei ole lisanduvatele õpilastele pakkuda kvalifitseeritud õpetajaid.

Mõni kool ütleb, kohti on, kuid õpilane peab kvalifitseeruma.
Paljudel koolidel on õppekohad täidetud juba juulikuu seisuga.

[Ricki]

Milles küsimus. Tuleb luua AHVide erakool, kutsekas, AHVikolledž jms.
Siin seda õpetajamaterjali üsna üksjagu



EDIT: kohe praegu ETV otse
https://jupiter.err.ee/1610113535/esimene-stuudio

[jägaja]

On jah.
Kallas: "Me ei saa last sundida koolis käima"

[Rasmus]

No räägime siis laiskusest.

Ma saan aru küll, mida sellega silmas peetakse. Ehk siis üldjuhul tõlgendatakse laiskusena millegi saavutamist võimalikult vähese ressursikuluga (aeg jms), aga tegelikkuses see ei ole laiskus, sest sellise tulemini jõudmine, kus asjad toimuvad võimalikult vähese ressursiga eeldab juba omakorda välja arendatud võimekust. Õpiprotsess ei ole paraku väga madala ressursikuluga tegevus - pigem just vastupidi.

Ehk siis tegelikkuses inimene ei ole mitte laisk, vaid inimloomuses (geneetiliselt) on tõesti see, et võimalikult madala ressursikuluga saaks asjad tehtud. Selle tulemuseni tuleb aga jõuda. Selleks, et selleni jõuda on meil geneetiliselt olemas ka sellised toredad protsessid, mis toodavad dopamiini. See on vajalik selleks, et teatud asjad saaks siiski tehtud ja dopamiini kaudu saaks neid asju teha "meeldivamalt". Inimesele see tunne meeldib ja siis ta tahab neid asju rohkem teha.

Suures pildis ja hästi suure üldistusena, miks tekib koolitõrge või õpitõrge ja miks ei tohiks seda tegelikkuses võrdustada laiskusena, sest need on täiesti erinevad asjad. Laiskus õppimisel ei ole iseloomunõrkus, vaid psühholoogiline reaktsioon olukordadele, kus motivatsioon, enesekindlus või kognitiivne võimekus on langenud. Kui õppija ei näe õpitaval sisul tähendust või seost oma eesmärkidega, väheneb sisemine motivatsioon ning aju suunab tähelepanu tegevustele, mis pakuvad kiiremat tasu. Samamoodi mõjutab õppimist vaimne väsimus: unepuudus ja kognitiivne kurnatus vähendavad keskendumisvõimet ning teevad õppimise tajutavalt raskemaks, mistõttu inimene kaldub seda vältima. Seega näiteks lapsevanemana algab vastutus just sealt: kooli peab jõudma puhanud ja kvaliteetse toiduga toidetud noor.

Oluline tegur on ka ebakindlus ja hirm ebaõnnestumise ees. Kui õppija kahtleb oma võimetes, lükkab ta tegevuse edasi, et vältida ebameeldivaid emotsioone - algab prokrastinatsioon. Kiire dopamiini allikad (nt nutitegevused jms asendustegevused) võimendavad seda mustrit, pakkudes pidevat stimulatsiooni, mis konkureerib õppimisega ja muudab pingutust nõudvad ülesanded veelgi vähem atraktiivseks. Sageli ei ole probleem mitte motivatsioonis, vaid õppimisoskuste puudumises: kui inimene ei valda tõhusaid strateegiaid, tundub õppimine keerulisem, kui see tegelikult on.

Ehk siis meie haridussüsteemi lähiaastate kõige suuremaks kvaliteedihüppe väljakutseks on liikuda väljundipõhiselt (tulemustele ja selle mõõtmisele orienteeritud) õppekava süsteemilt protsessipõhistele lahendustele, kus fookuses on õpivõimekuse arendamine, mitte pädevused iseenesest. Pädevuste omandamisega on see jama, et baaspädevuste omandamine ja õpetamine on okei, sest see konstruktsioon suures pildis ei muutu (üldoskused nagu näiteks suhtlemisoskus jms), aga eripädevused on ajas kiirenevalt muutuvad ja nende õpetamine on võidujooks ajaga, kus pigem tegeletakse tagajärjega, mitte tulevikuga. Seega tuleks jõuda eripädevuste osas tasandini, kus kodanikul on väga kõrge õppimis- ja kohanemisvõimekus, sest pädevuste saavutamiseks ja nende hoidmiseks ning arendamiseks olev sisu on juba toodetud ja mugavalt tarbitav ning seda ei ole vaja eraldi koolis õpetada, sest turg läheb eest ära.