Iraani õhuväe vananenud F-5 hävitaja suutis hiljuti pommitada USA suurt baasi Kuveidis, tungides läbi ameeriklaste mitmekihilisest õhutõrjest. Tegemist on 1960. aastate tehnoloogiaga lennukiga, mida peetakse üheks maailma nõrgemaks hävitajaks – seda üllatavam on, et see suutis vältida nii USA kui ka Kuveidi kaitsesüsteeme. Loo teeb tähelepanuväärseks, et vastase lennukid ei ole USA baase rünnanud alates teisest maailmasõjast. Hilisemates konfliktides on kasutatud Ameerika baaside vastu rakette, droone, suurtükituld või diversioonirünnakuid, mitte lennukeid.
Iraanlaste sihtmärk oli Camp Buehringi baas. Täpne kahju ega kaotused pole teada, kuid juhtum on tekitanud küsimusi USA sõjaliste rajatiste kaitsevõime kohta. F-5 tüüpi lennukitel pole tänapäevast elektroonilist sõdimisvõimet ja täppisrelvastust, mistõttu edukas rünnak eeldab madallendu või suurt lennukite arvu. Sel juhul piisas aga ühestainsast lennukist.
See pole ainuke juhtum, mis ameeriklastele meelehärmi teeb. Sama sõja käigus on korduvalt ilmnenud probleeme USA Patriot-õhutõrjesüsteemidega, mis pole suutnud peatada ka suhteliselt algeliste Iraani rakettide rünnakuid (Iraanil on ka tehniliselt väga arenenud rakette, näiteks eralduva lõhkepeaga – toim.). See seab kahtluse alla USA nn eelpaigutatud vägede kaitse Lähis-Idas. Lisaks on tekkinud segadus õhulahingutes: teated Iraani rünnakutest võivad selgitada, miks Kuveit võis ekslikult tulistada alla USA enda F-15E lennukid. Kuigi ametlikult räägitakse „sõbralikust tulest“, tekitab see versioon kahtlusi.
Iraani lennuvägi toetub endiselt suuresti külma sõja aegsele tehnikale, kuid juhtum näitab, et ka vananenud platvormid võivad õigetes tingimustes osutuda ohtlikuks. Samas valmistub Iraan oma lennuväge uuendama, plaanides asendada vanad USA päritolu lennukid uute Vene hävitajatega.
F-5 ise pole kunagi kuulunud tipplennukite hulka, kuid selles oligi tema tugevus. Northropi kerge mitmeotstarbeline hävitaja loodi odavaks, lihtsaks, töökindlaks ja eksporditavaks lennukiks riikidele, kellel polnud vaja või võimalik pidada ülal kõige kallimat tipptehnoloogiat.
F-5A tegi esmalennu 1959. aastal ja võeti kasutusele 1964. aastal, hilisem F-5E Tiger II tõusis õhku 1972. aastal. Lennuki põhimõte oli väike kaal, madalad käituskulud, hea manööverdusvõime ja piisav relvastus, mitte radarite, kiiruse ega elektroonika ülekaal. Kahe mootoriga F-5 suutis täita nii õhuvõitluse, maasihtmärkide ründamise kui ka väljaõppeülesandeid, kandes kahureid, õhk-õhk rakette ja pomme. Just lihtsuse ja väheldase silueti tõttu kasutati seda ka USA agressorüksustes Nõukogude lennukite imiteerimiseks.
Iraan sai F-5 hävitajad 1960.–70. aastatel USA liitlasena, kokku umbes 300 lennukit (sealhulgas vanad F-5A/B ja uuemad F-5E/F variandid). Iraani-Iraagi sõja ajal kasutati neid alguses nii õhutõrjeks kui ka ründeülesanneteks, kuid peagi selgus, et need jäid tehnoloogiliselt kõvasti alla moodsamatele Iraagi MiG-23 ja Mirage F1 hävitajatele, mistõttu F-5-d suunati peamiselt maasihtmärke ründama. Sõja jooksul kandsid need suuri kaotusi, kuid jäid siiski Iraani õhujõudude üheks põhitüübiks.
Tänapäeval on Iraanil hinnanguliselt veel mõnikümmend kuni umbes 50 töökorras F-5 lennukit, mida on aastate jooksul põhjalikult moderniseeritud. Lisaks on Iraan arendanud nende põhjal ka omamaiseid variante, nagu HESA Azarakhsh ja HESA Saeqeh, mis on sisuliselt F-5 edasiarendused kohaliku elektroonikasisuga ja relvastusega.
Kuidas võis iraanlaste „veeuputuse aegsel“ tehnikal õnnestuda lolliks teha USA tipptehnika? Ukraina endine hävituslendur Roman Svitan pakkus selle kohta Fortele oma versiooni. „Tegelikult pole siin oluline, millise lennukiga on tegu, sest iga lennuk võib täita lahinguülesande, kui vastase õhutõrjesüsteem on ajutiselt maha surutud.“ Tema sõnul saavutatakse see sageli droonide abil, mis ründavad esmalt radareid ja õhutõrjepositsioone: „Kõigepealt läheb sihtmärgile näiteks droon, kasvõi Iraani päritolu Šahed, tabab radari või õhutõrjekompleksi ning kuni uut süsteemi pole veel üles seatud, tekib lühike ajavahemik, mil kaitse ei toimi täiel määral.“ Just selles ajutises „võimaluste aknas“ saab mehitatud lennuk tegutseda: „Seda kasutab ära lennuk, viskab pommid alla ja lahkub, nii sellised operatsioonid reaalsuses toimivad.“
F-5 lennuk pole kunagi olnud tipplennuk, vaid suurel hulgal kättesaadav, lihtne ja odav täiendus ning mugav väljaõppelennuk.
Samas rõhutab Svitan, et kuigi see võib pealtnäha tunduda juhuslik, ei ole tegu pelga vedamisega: „See on küll teatud mõttes juhus, kuid mitte suvaline juhus, vaid see oli ette valmistatud juhus. Keegi ei saada lennukit teele teadmata, et vastase õhutõrje on eelnevalt maha võetud.“ Tema hinnangul ei saa sellest teha laiemat järeldust lennuki enda või USA õhutõrje võimekuse kohta, vaid pigem tuleb näha seda kui hästi ajastatud operatsiooni: „See ei ole puhas seaduspärasus, vaid pigem erandlik olukord, kus mitu tegurit langesid kokku.“ Ta lisab, et sellised juhtumid sunnivad vastast kiiresti kohanema: „Pärast selliseid rünnakuid suurendavad ameeriklased tõenäoliselt oma baaside õhutõrjesüsteemide hulka ja vähendavad nende kasutuselevõtu aega, sest nad saavad aru, et just sellesse lühikesse võimaluste aknasse võib vastase lennuk pommidega sisse murda.“