Kui ma juba helistan(mulle ei meeldi väga helistada, aga teen seda mõne asutuse puhul kus kirjadele vastamise aega võib kalendriga mõõta), siis ma tahan inimesega rääkida. Ma ei taha et mingi AI mind spämmima hakkab.
Näiteks Elisa oma Annikaga on selles suhtes kõige rohkem närvi ajanud, et ma ei saagi inimesega suhelda või helistavad tagasi mingil suva ajal kui mul pole aega nendega rääkida.
napoleon, Sa kujuta ennast kalastuskaupluseks. Pole üldse oluline hakata ostjale rääkima, et sinule isiklikult maitseb Sveitsi juust ja mitte ussikesed. Küsimus on ikka selles, kuids kauplusesse tulnud kalamees oma saagi kätte saab. _________________ The biggest delusion is that there are causes other than your own state of consciousness. - Neville Goddard
TI elementi veab GPU. Kui GPU ja TI moodul(id) teevad antud töö ära odavamalt kui kuupalgaga tööline (pensioni ja sots. maks lisaks). On ju hea.
See on paratamatu - inglise keel on nii puhas moodulite jaoks (neil oli juba enne meid õigekeelsusmoodul) ja kõik arvutikeeled on inglise keeles. Algoritmid ja andmebaasid - neid on palju.
Meie peaksime võtma kettaga analoogtelefonid kasutusse. Saame hakkama... Hobune kündma ja asi on olla õige eestlane.. _________________ 🧭 1 XMR = 1 XMR
napoleon, Sa kujuta ennast kalastuskaupluseks. Pole üldse oluline hakata ostjale rääkima, et sinule isiklikult maitseb Sveitsi juust ja mitte ussikesed. Küsimus on ikka selles, kuids kauplusesse tulnud kalamees oma saagi kätte saab.
Kui ma oleks kalastuskauplus, siis ma ilmselt teeks kodulehe kus on näha mida pakun ja mida kohe kohapeal saada on. Kui mul sellist andmebaasi pole, siis ei mõtle AI ka seda laoseisu välja. Või noh luuletada ikka oskab, aga sellest on rohkem kahju kui kasu.
Kui ma oleks kalastuspoe klient, siis ma vaataks toda kodulehte. Kui seda kaupa ei paista olema mida soovin, siis helistaks või kirjutaks, et kas need ussid mida soovin, on kuskil tagaruumis ootel ja pole veel jõudnud andmebaasi panna või pigem peaks mõni muu päev tulema. AI seda jällegi ei tea.
AI-ga võin muidugi vestelda teemal, millised ussikesed need kõikse paremad on, aga selle koha pealt võib AI ka luuletada kui ei tea.
napoleon, Seal on võimalik anda AI-le oluline info, mida ta siis esitab. Küsimus on ju numbrites. Kui torumehel või kiropraktikul läheb seni 50% kliente konkurendi juurde kuna ei saa kohe jutule, kuid AI võimaldab seda numbrit oluliselt vähendada, maksab klient rõõmsal meelel sellele, kes talle seda võimaldab. Nii lihtne see ongi.
Muidugi võib hakata filosofeerima teemal, et kui kõigil on selline teenus peal, siis lõppkokkuvõttes ei muutu nagu midagi peale selle, et lõpptarbijale pannakse tsipa hinda juurde. Aga hetkel on see konkuretsieelis ning selles osalemine tasub ära. _________________ The biggest delusion is that there are causes other than your own state of consciousness. - Neville Goddard
Janis, Sest küsimused on inimestel erinevad ning nad ei soovi esieks kursust läbida, et teenuse nüanssidest teadlikuks saada. Ja see on tegelikult marketing: inimene helistas ning minut hiljem talle vastatakse SMSga: 'Kuidas saan teid aidata?'. Kui sellist sõnumit ei tule, on ta läinud ja business läheb järgmisele. _________________ The biggest delusion is that there are causes other than your own state of consciousness. - Neville Goddard
Hehee, väga pransusepärane akordeon. Toob esimeste taktidega silma ette sajanditaguse Montmantre. Ehh, kui keegi sinna reise korraldaks maksaks klient ikka pööraseid summasid. Kes teab, AI kunagi võibolla teebki. _________________ The biggest delusion is that there are causes other than your own state of consciousness. - Neville Goddard
Hehee, väga pransusepärane akordeon. Toob esimeste taktidega silma ette sajanditaguse Montmantre. Ehh, kui keegi sinna reise korraldaks maksaks klient ikka pööraseid summasid. Kes teab, AI kunagi võibolla teebki.
Lasin ChatGPT'l välgu ja mürina ajavahe alusel arvutada välja äikese kauguse ning tuule orienteeruva kiiruse järgi oletada, millal vihm võiks mind kätte saada. Kui pärast andsin teada, et jõudsin tuppa 3 minutit enne saju algust, vastas ta nii:
Nice timing! That’s elite-level storm dodging.
You basically pulled off the weather equivalent of Indiana Jones sliding under the stone door—but instead of a hat, you saved your dignity (and your dry socks).
If this becomes a habit, we may need to start calling you the Thunder Whisperer. _________________ The biggest delusion is that there are causes other than your own state of consciousness. - Neville Goddard
--
Lasin ChatGPT-l teha uue programmi, mis teeb audiofaili videofailiks ja lisab pildi ja pealkirja ja autori.
Nii, et see väga suurem ei ole audiofailist (tavalised töötlusprogrammid teevad faili liiga suureks).
Näide:
Kui audifail oli 3 MB, siis video fail 6 MB ringis.
Sõnad eesti keeles oleksid sellised:
Spoiler
Sureliku tee
Salmi 1
Sündisin vaikses koidus, kui maailm veel magas,
ema käsi hoidis, isa silm mind vaatas.
Esimesed sammud, esimene kukkumine,
iga valu sees peidus uus õppimine.
Refrään
Ma olen vaid tolm, kes tantsib tuules,
hetkeks siin, siis kaob kui jões voolus.
Sureliku tee, mu laul on see —
kuni hing veel tuksub, ma kõnnin teel.
Salmi 2
Nooruse tormid ja suvised ööd,
armastus, mis süütas mu südames tõed.
Sõbrad kui tähed, kord lähedal, kord kaugel,
iga lahkumine jättis hinge augu.
Refrään
Ma olen vaid tolm, kes tantsib tuules,
hetkeks siin, siis kaob kui jões voolus.
Sureliku tee, mu laul on see —
kuni hing veel tuksub, ma kõnnin teel.
Salmi 3
Halliks läksid juuksed, vaiksemaks mu samm,
õppisin, et kaotus on elu osa amm.
Ent süda veel mäletab kevade laulu,
iga lõpp viib alguse uude kaaru.
Refrään
Ma olen vaid tolm, kes tantsib tuules,
hetkeks siin, siis kaob kui jões voolus.
Sureliku tee, mu laul on see —
kuni hing veel tuksub, ma kõnnin teel.
Lõpp
Kui kord kustub valgus ja vaibub mu hääl,
loodan, et mu rada ei kadunud sääl.
Sureliku tee — ma kõndisin ausalt,
süda jäi laulma, ehk kuuleb keegi kaugelt.
Lasin 5-l kirjutada artikli (inglise keeles) ning siis testisin teksti AI detektoritega. Tulemus on parem kui eelmisel, kuid täiesti ära ei peta siiski. Endale tundub sibjektiivselt justkui ka parem.
Avastasin ka, et Deep Search valik on kadunud, kuid ta ise pajatas, et lihtsalt vajadusel - või nõudmisel - teeb seda ilma kasutaja poolt nuppu vajutamata.
Ma ise eriti eesti keeles ChatGPT-d ei kasuta, kuid proovi mõttes lasin tal kirjutada ka ühe väljamõeldud loo 19. sajandi Tallinnast - eesti keeles. Nojah. Kellel viletsamad hambad, võib vist suure naeruga need välja köhida.
Spoiler
Keset XIX sajandi Tallinna ei olnud aeg sugugi vaikne, kuigi tänavad krigisesid hobuseraudade all ja Vaekojast kostis vaske. Merelt tuli udu, mis pani isegi kitsa Vene tänava kõlama nagu pikk, läbematu ohkamine. Raekoja torn seisis üle kõige nagu vana valvekoer; kuldne kukk ei maganud, vaid jälgis, kuidas inimesed oma väikseid saladusi üle turuplatsi vedasid. Siis ilmus siia inimene, keda keegi polnud näinud, ent keda kõik justkui mäletasid: meister Tamm, kellasepp, leiutaja ja, nagu hiljem selgus, linna kõige vaiksem kohtunik.
Tamme pood asus kaalumaja varjus. Uksel rippus messingist kell, mille heli ei kostnud ainult kõrvadele, vaid ka südametuhmidele, ja seetõttu astuti sisse harvem, kui äri mõttes tark olnuks. Kes siiski läve ületas, nägi vitriinis taskukellasid, mis käisid tagurpidi, ning suurt rohelise sihverplaadiga kronomeetrit, mille sekundiosuti seisis paigal, kuni keegi valetas. Siis sähvatas see nagu piits ja lõikas minutiosuti serva väikese sälgu. Seda pidas igaüks trikitaadiks, kuni raehärra Kabal laskis kellal enda lause peale sähvatada ning jäi toona peaaegu ametist ilma.
Ühel oktoobriõhtul, kui Pikk jalg tühjenes ja köögitüdrukud kandsid õunakooredega ämbreid treppidest alla, tuli poodi noor õpetatud mees, kodanikunimega August Eisen, aga sõpradele lihtsalt Aggu. Ta õppis Peterburis füüsikat ja uskus, et Tallinnas lõhnavad tõed teistmoodi. Ta koputas kolm korda (nii oli poes kombeks, et kell jõuaks külastajaga harjuda) ja astus sisse. Tamm vaatas teda prillide serva alt.
“Mul on tarvis mõõta aega, mida ei ole,” ütles Aggu. “Ja ma kuulsin, et teie müüte niisuguseid tööriistu.”
Tamm nihutas kronomeetrit, mis seni paigal tiksus nagu sõbramehe pärast. “Aega, mida ei ole, ei müüda,” vastas ta. “Seda antakse laenuks.”
Siit algabki lugu, mida ajalooõpetajad peavad eksituseks, aga kalurid jutustavad siiani ainsa võimaliku seletusena, miks mõnikord jääb vesi Kelmiküla all hetkeks seisma. Tamm viis Aggu poe tagaruumi. Seal seisis kast, mille külge oli naeltega löödud silt: “Mõttemõõtja”. Kasti ülemises servas rippus kuuetolline luup, alla jooksid vasktorud ja küljes krigises kaks kellakõlksu, mis ei löönud kunagi. Tamm avas luku, tõstis kaane. Kastis lebas peegel.
“Peegel?” pettus Aggu.
“Peegel,” kinnitas Tamm. “See näitab, mida linn ise usub. Tallinn on visa uskuma. Kui küsida õieti, näitab ta tulevikku, mis on juba ära otsustatud sellega, kuidas me tänast jalga asetame.”
Aggu muigas. “Teete nalja.”
“Ma olen kellasepp,” ütles Tamm. “Meie nali käib teisiti.”
Nad asetasid Mõttemõõtja raekoja torni alla, sinna, kus iidsed trepid teevad väikese pööre enne tuulelippu. Tamm käskis väljas elavatel inimestel vilksamisi naerda ja seesolijatel mõelda oma suurimat soovi. Linn võttis korralduse vastu nagu veel ühe maksuküsimuse: ohati, noogutati ja tehti nägu, nagu oleks kõik igapäevane. Peegel tõmbus uduseks, siis andis tagasi pildi turuplatsist, kus seisis tõld, mida vedasid… mitte hobused, vaid kõrgete tupsudega koerad. Rahvas kiljus rõõmu ja õudu korraga.
“Vale tulevik,” ütles Tamm. “Kui linn valetab, valib peegel meelelahutuse. Me peame küsima tõsiselt.”
Nad proovisid uuesti. Seekord paistsid pildil kaalumaja trepilt alla tulevad meistrid, kes kandsid käsivarrel siledaid kiviplaate. Plaatidesse oli kraabitud sõnu, mis muutusid lugedes: kord saksa, kord eesti, kord ladina. Üks meistritest – suur meheklots nelinurksete sõrmedega – ütles: “Nüüd on meil seadus, mis kaalub sõnu.” Siis puudutas ta plaati ja rahuturg läks vaikseks nagu pühapäev, mil kalad keelduvad end müüma.
“Kas see on see, mida linn usub?” küsis Aggu.
“Veel mitte,” vastas Tamm. “Aga varsti.”
Järgneva nädala jooksul hakkasid linnas levima jutud uuest kivist, mida hakati kutsuma Tõekaaluks. Väidetavalt kui panna lause ühele kausile ja vaikimine teisele, kukub võltsus kolinal. Esimesed, keda see huvitas, olid gildide meistrid. Teised olid köögitüdrukud. Kolmandad hirmul ametnikud, kes tajusid, et vaikimise hind võib muutuda. Rae otsused läksid lühemaks, ent tülid pikemaks. Kellelgi oli kasulik rääkida rohkem, kellelgi teisel mitte üldse.
Siis tuli linna kirikuõpetaja Lauri, noor ja jonnakas nagu kevadine tuul, ning ütles jutluses: “Tõde ei kaalu midagi, kui seda ei kanta.” Pärast teenistust tuli ta Tamme juurde, pani lauale kaks münti ja palus Mõttemõõtja ette. “Kui linn hakkab tõde kaaluma,” sõnas ta, “siis peab keegi kadunud aega kandma. Muidu jääb kõik seisma. Kes seda teeb?”
“See, kellel on kõige kergem süda,” arvas Tamm.
“Siis on meie linnal rasked päevad,” vastas Lauri kuivalt.
Järgmisel hommikul kadus kalaturu kelluke. See väike pronksesine, mis kutsus rahva ostma tuule käes kiikunud silgud ja kohad, jäi vait. Kalurid ütlesid, et meri võttis ta tagasi. Teised sosistasid, et Tõekaal näris kella keele läbi, et linn ei otsustaks enam kella järgi. Turul hakkas kauplemine toimuma lugude järgi: kelle jutt oli kergem, sai hinda alla; kelle oma vajus raskeks, pidi juurde maksma. Mõnel päeval müüdi kõike vaid vaikides, ja need olid päevad, mil raha lõhnas nagu külm ristik.
Aggu kirjutas Peterburi professorile. Ta selgitas, et Tallinn katsetab ühiskondlikku seadet, mis tasakaalustab avaliku kõne raskuse. Vastust ei tulnud. Sadamasse ilmusid hoopis ametnikud, kes küsisid, kas kaalud on kooskõlas keiserlike mõõtudega. Linn vastas, et meil kaalutakse sõnu, mitte soola. Ametnikud raputasid pead, võtsid näidised ja lubasid tagasi tulla.
Siis juhtus midagi, mida keegi ei oodanud. Ühel vihmasel õhtul, kui Raekoja platsil kustutati tõrvikuid, lipsas Mõttemõõtja peeglisse pilt, mida hiljem keegi ei unustanud. Platseele sõitis kärinaga must läikiv vagun, mille ees ei olnud ei hobust ega koera. Vagun hingas iseseisvalt. Inimesed astusid tagasi. Mõni tegi risti ette, teised kiskusid lapsi kättpidi kõrvale. Vagun peatus kaalumaja ees. Uks avanes. Välja astus naine hõbedase vihmavarjuga ja küsis selges eesti keeles: “Kus kaalutakse ausust?”
Tamm tõmbas katte peegli eest. “Me näeme tulevikku,” pomises ta. “Ja tulevik küsib seda, mida me seni vältisime.”
“Vastus on lihtne,” ütles Lauri, kes seisis kõrval. “Seal, kus inimesed julgevad enda eest välja astuda.”
Naine naeratas. “Siis on teil vajaka ühest mehhanismist.” Ta koputas vaguni küljel olevale plaadile. “See sõidab ilma hobusteta, aga mitte ilma lootuseta.”
Pilt kustus. Peegelpind jäi tuhmiks nagu märtsijää, mis ei julge veel kandma hakata. Linn jäi mõneks ajaks vaikseks. Rahvas arutas, kas hobusteta vagunid on patt või lihtsalt kiiremad. Mõned ütlesid, et kui ausust kaalutakse õigesti, pole vahet, kes keda veab. Teised väitsid, et ausust ei saa kaaluda üldse, sest igaüks kannab seda erinevas taskus.
Lõpuks juhtus paratamatu. Mõttemõõtja hakkas tagurpidi tööle. See näitas mitte seda, mida linn uskus, vaid seda, mida linn kartis. Turul seisis mees, kellel polnud nime, ja kuulutas: “Kui me kõike kaalume, kaob laul.” Inimesed kuulasid. Samal päeval oli turg vaiksem kui meri. Õhtul läks Aggu Tamme juurde ja pakkus, et nad lukustaksid peegli lõplikult.
“Ei,” ütles Tamm ja pani peeglile lina. “Me ei saa lukustada seda, mis on linna enesaius. Saame selle ainult unustada.”
Nad viisid Mõttemõõtja tamme alla, Vaekojast mõne sammu eemale, kus lapiti tavaliselt kivisammast, mis ei kukkunud kunagi päriselt ümber. Tamm kaevas pehme mulda, Aggu hoidis peeglit. Kui töö valmis, ütles Tamm: “Ehk kasvab siit kord puu, mis kaalub varju õigemini kui inimene sõna.”
Aastad läksid. Raekoja platsil hakkasidki ilmuma tõllasid, mis liikusid ilma hobusteta. Ausust kaalus aeg-ajalt ikka veel mõni vana silm, ja laulud tulid tagasi koos soolalõhnaga tuulest. Tallinn unustas peegli, aga peegel ei unustanud Tallinna. Iga kord, kui udu vajus madalale ja raekoja kukk pidas hinge kinni, olevat kuulda vaikset kellakõlinat tamme all – heli, mis meenutas, et linna tulevik sünnib alati sellest, kuidas me tänast jalga asetame. Ja kui keegi küsis, kas see lugu on tõsi, vastasid kalurid lihtsalt: “Meri teab.”
_________________ The biggest delusion is that there are causes other than your own state of consciousness. - Neville Goddard
sa ei või postitada uusi teemasid siia foorumisse sa ei või vastata selle foorumi teemadele sa ei või muuta oma postitusi selles foorumis sa ei või kustutada oma postitusi selles foorumis sa ei või vastata küsitlustele selles foorumis sa ei saa lisada manuseid selles foorumis sa võid manuseid alla laadida selles foorumis
Hinnavaatlus ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
:: KKK
:: otsing 
:: statistika
:: kasutajate nimekiri
:: kasutajate grupid
:: registreeri
teata moderaatorile
Spoiler 
