[Tanel]

link :: ERR Uudised


Maailma julgeolekuasutustel on üks mõnus JOKK-skeem. Paljudes riikides on keelatud oma riigi residentide järel alusetu nuhkimine. Näiteks Eestis peab Teabeameti töötaja võtma eestlase sõnumisaladuse rikkumiseks kohtunikult loa. Kui uskuda Teabeameti kunagist juhti Ants Froschi, siis tegu on formaalse nõudega ja mingit raskust loa saamisel ei ole, aga see pole ka loa mõte. Iva on selles, et mingi paberjälg jääb järgi, mida saab seejärel auditeerida näiteks julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon riigikogus. Kas nad seda teevad või piirduvad suuresti koos kohvitamisega, nagu nende täiesti avalikud aastaraportid mõista annavad, on nende oma asi. Aga igatahes, mida teha olukorras, kus tahaks kedagi pealt kuulata, kuid ei taha kohtulikku jälge selle kohta? Väga lihtne: outsourcing. Ehk lase sõbraliku naaberriigi luurajatel rikkuda isiku sõnumisaladust. Ja pärast ta saadab info sulle. Kõik on tehniliselt JOKK: kummagi riigi seadusi pole rikutud, sest seadused on territoriaalsed ja sama lugu on põhiseaduslike õigustega.

See, mida peaminister Andrus Ansip ütles kolmapäevases riigikogu infotunnis Olga Sõtnikule ja Andres Anveltile, oli täpselt selline JOKK-vastus: Eesti julgeolekuasutused ei ole (peaministrile teadaolevalt) saanud oma partneritelt informatsiooni, mis on olnud kuidagimoodi seotud ebaseadusliku sõnumisaladuse rikkumisega.

Küsimus, mille peaks tegelikult peaministrile esitama on järgnev: kas Eesti julgeolekuasutused on saanud välispartneritelt infot Eesti kodanike või residentide kohta, mis oma iseloomult lähtub selle isiku privaatsetest sõnumitest, või sisaldab neid, ilma et oleks võetud Eesti kohtult eelnevalt selle isiku suhtes sõnumisaladuse rikkumist lubav kohtumäärus?

Utreerides näite absurdini, võiks ju spekuleerida, et äkki on võimalik säärase skeemiga luua olukord, kus peaminister saab iganädalaselt ülevaate mõne konkureeriva erakonna kirjavahetusest, mis koostatud näiteks USA poolt kogutud andmete põhjal. JOKK-skeem selleks on ju täiesti olemas ja küsimus ei ole kas seda tehakse või mitte, vaid kas selline võimalus on olemas ja mis või kes selle eest kaitseb.

Kui keegi kavatseb nüüd kommenteerida "milleks pätte kaitsta?", siis tuletaks meelde, et ka luuraja on inimene, eriti veel meie niivõrd väikses riigis, ja ilmselt saaks kirjutada terve artiklisarja endistest nuhkidest, kes tsiviilellu naastes saanud üllatavalt kiiresti edukateks ärimeesteks. Äris on pool võitu konkurendi tundmine.