1 000 000$ või pigme 60€ küsimus, kas DA3 mängides tekkis DA(1) tunnetus? Diablo III lõpuks kätte võttes tundus küll, et vaeva nähtud, kõik konarused silutud ja samas ka ehtne Diablo "maitse jäi suhu". Kuidas DA3 vs DA1-ga on?
1 000 000$ või pigme 60€ küsimus, kas DA3 mängides tekkis DA(1) tunnetus? Diablo III lõpuks kätte võttes tundus küll, et vaeva nähtud, kõik konarused silutud ja samas ka ehtne Diablo "maitse jäi suhu". Kuidas DA3 vs DA1-ga on?
Pole võrreldav eriti.
Kui rääkida Diablo seeriast, siis on see põhimõtteliselt täpselt sama gameplay juurde jäänud. Hack'n'Slash.
DA1 puhul aga oli tegemist peamiselt vanakooli isomeetrilise vaatega classic RPG'ga, kus oli valik sisse zoomida ja nii veidi ringi joosta ja tegutseda, kuid üldiselt oli teema siiski pealtvaates taktikaline party orgunnimine - pause, command, play. Ning maailm koosnes erinevatest, suht väikestest, väga piiratud pathfindinguga ning tugevalt scriptitud aladest. DA3 on seevastu pigem Adventure mäng, kus enamus tegevust toimub sisse zoomitult, skillid ja mana/stamina refreshib kiiresti, potioneid jms. on minimaalselt. Rõhk on kiirel actionil ning taktikalist tegutsemist on vähe. Maailm on tunduvalt rohkem avatud ja kuigi mitte 100% open world nagu Skyrim, on ta siiski pigem selle moodi, kui et eelmiste DA sarnane. On scriptitud asju, kuid map on täis ka respawnivaid vastaseid (isegi liiga kiirelt respawnivaid).
Ainuke reaalselt võrreldav asi on story ja characters/voice acting, mis on kõik Bioware'le sobilikult väga hea. Ka eelmistest osadest tuntud peategelasi saab piisavalt kohatud ja nendega jutustatud, et nostalgia maik ikka suus oleks. Selles suhtes on seeria iga osa väga tugev olnud.
Kuid jah, DA seeria on iga osaga suht palju muutunud. Tugevalt action/adventure suunas. Ning kui selline stiil istub siis on väga hea. Lihtsalt paljud tõsised DA1 fännid on fännid pigem selle tõttu, et tegemist just sellise vanakooli taktikalise isomeetrilise RPG-ga ning seetõttu järgnevad osad meeltmööda pole. Kuid kes mängis DA1'd pigem story ja üleüldise actioni pärast, siis nende jaoks on ka järgmised osad vägagi head.
*Ja mingit 60't euri pole küll vaja välja käia. Pole hetkel väga süvenenud aga ümbes 30'ga peaks leidma müügilt küll.
"Most PC gamers' problems with Dragon Age fall into two broad categories: 1) "it's a console port, you [incoherent string of curse words]!" and 2) "it's a glitchy console port, you [incoherent string of different curse words]!"" Ehk midagi sinnakanti: " Enamus PC mänguritele tekitab peavalu 2 peamist põhjust: 1) "see on konsooliport, te [ebatsensuursete sõnane mulin] 2) "see on katkine konsooliport, te [ebatsensuursete sõnane mulin]!"
;hakkan kahtlema, et asi pole ainult minus.
Peale esimest suuremat bossi ja rohlise "plögaga" mässamist on jäänud täpselt selline mulje, et tegemist konsoolipordiga. Kaamera liigutamiseks peab kasutama 2 hiireklahvi, et edasi-tagasi liigutada, WASD külgedele-keeramis liigutuse tegemiseks ja veel eraldi, RMB ja hiireliigutus üles alla liigutamiseks, seejuures sisse-välja suumimine on automaatne. DA: O kiruti kaameraliikumist, aga praegune on juba täitsa omaette "tase". Warriori liikumine ja mõõgaga hakseldamine võrreldes Diabloga on jube uimane.
Võrreldes JABIA-ga, mis on päris sarnane oma taktikalise võitluse poolest DA:O-le on kaameratöö lihtsalt jube. JABIA-s ALT tsentreeritult ringi vaatamiseks, suumimine rullikuga sisse välja ja kiire liikumine hiirega ühest kaardi otsast teise, et snaipirtele 3-500m pealt järjestikuseid tulekäsklusi anda. Need kaks mängu tõin sellepärast sisse, et viimast on kirutud ja kõvasti, aga no mängukogemus on hoopis teisest killast. Tuleb ainult mõelda sellele, mis sa nuppudele kaardil teha annad ja kui mööda paned liigutusega, siis on taktikaline viga, mitte mängitavusest tulevad jamad. Ning paarsada tundi sai just Jagged Alliance tehtud, seepärast oleks lootnud midagi sarnast kasvõi mängitavuse kohapealt või lihasmälust üle kanda.
Võib olla tuleb natuke seedida lasta, aga kuna panin Heade Hindade teemasse üles, siis mõtlesin, et hoiataks teisi enne kui tormama ostavad, nagu ma tegin. Viimati eriti teemat ei jälginud, aga no oleks hoiatatud, oleks eemale hoidnud. Suure kaarega. Parem võtta viieka eest JABIA ja vähemalt 200h puhast lõbu koos modidega kindlustatud.(DA:O tunnetus igaljuhul lähemal kui selle DA-ga).
Peale esimest suuremat bossi ja rohlise "plögaga" mässamist on jäänud täpselt selline mulje, et tegemist konsoolipordiga. Kaamera liigutamiseks peab kasutama 2 hiireklahvi, et edasi-tagasi liigutada, WASD külgedele-keeramis liigutuse tegemiseks ja veel eraldi, RMB ja hiireliigutus üles alla liigutamiseks, seejuures sisse-välja suumimine on automaatne. DA: O kiruti kaameraliikumist, aga praegune on juba täitsa omaette "tase". Warriori liikumine ja mõõgaga hakseldamine võrreldes Diabloga on jube uimane.
Võrreldes JABIA-ga, mis on päris sarnane oma taktikalise võitluse poolest DA:O-le on kaameratöö lihtsalt jube. JABIA-s ALT tsentreeritult ringi vaatamiseks, suumimine rullikuga sisse välja ja kiire liikumine hiirega ühest kaardi otsast teise, et snaipirtele 3-500m pealt järjestikuseid tulekäsklusi anda. Need kaks mängu tõin sellepärast sisse, et viimast on kirutud ja kõvasti, aga no mängukogemus on hoopis teisest killast. Tuleb ainult mõelda sellele, mis sa nuppudele kaardil teha annad ja kui mööda paned liigutusega, siis on taktikaline viga, mitte mängitavusest tulevad jamad. Ning paarsada tundi sai just Jagged Alliance tehtud, seepärast oleks lootnud midagi sarnast kasvõi mängitavuse kohapealt või lihasmälust üle kanda.
Võib olla tuleb natuke seedida lasta, aga kuna panin Heade Hindade teemasse üles, siis mõtlesin, et hoiataks teisi enne kui tormama ostavad, nagu ma tegin. Viimati eriti teemat ei jälginud, aga no oleks hoiatatud, oleks eemale hoidnud. Suure kaarega. Parem võtta viieka eest JABIA ja vähemalt 200h puhast lõbu koos modidega kindlustatud.(DA:O tunnetus igaljuhul lähemal kui selle DA-ga).
Mäng pole mõeldud taktikalise kaamerga mängimiseks. Tegemist on third person Action RPG-ga. Diabloga võrdlemine pole sobilik. Samuti pole ka DA:O'ga võrdlemine kuigi sobilik, sest peale story ja maailma pole tal originaaliga suurt midagi enam ühist gameplay osas.
JABIA'ga pole absoluutselt võrreldav. Täiesti teist tüüpi mäng.
Arvan, et hoiatada pole kedagi vaja. Sa lihtsalt ei saanud päris hästi aru mida see mäng endast ette kujutab. Ilmselgelt kui ootasid mingit Diablo/JABIA hübriidi siis oled pettunud.
Sain ka lõpuks kätte võetud ja läbi mängitud, pärast seda kui oli mitu korda alguses kokku jooksnud ja kõrvale jäetud. Lõpupoole kui 80h täis hakkas saama, siis tulid Bioware tugevused esile, pealugu oli huvitav ja vahepealsed tegelastega suhtlused ka huvitavad, sai ka paar lisaülesannet veel juurde(Varric koopasse minek). Ja siis sai 15h-ga mäng läbi... Lõpp jäi arusaamatuks Solase koha pealt. Läksin toimetama ning jätsin lõputiitrid kerima, siis seletas kogu loo lahti veel väikse lõiguga päris lõpus;) Oli väike vihje 4-ndale osale?
Mäng näeb ilus välja, kuigi valgustus ja tegelased näivad tuimad. "Sõjaruumi" kaart isegi meeldis ja andis juurde tunnetusele, et suur pealik oled. Taustamuusika ja jutt oleks võinud rohkem seda toetada.
15h lvl juures muutus Normal peal päris lihtsaks ja sai taktika selgemaks, enam taktikalist kaamerat ei kasutanud nii palju. Aga vahepeal pidi ikka Sera\Vivienne käekõrval talutamiseks(micromanagemeant) sisse lülitama. Mõlemad kiired ja kohati jooksid käsivõitlusesse enne kui ma oma Qunari "Bull Charge" sisse jõudsin lükata. Maag ja käsivõitluses isegi kui Defend olekusse pandud, eks iga asja näeb esimest korda;) Terve mängu lõpuosa oli suht läbijooksmine juba, lvl 19-20 ja lõpukas oli ka too easy...
Sera- parim tegelane ja hoidis mängu üleval. Põhiline, kes valu andis, maagid olid vastupidiselt igasugusele arusaamisele taga ja panid vahetevahel Barrier, 4lvl madalamaid ka noppisid, põhiosa tapmisi läks siiski Sera arvele. Karakterina oli ka huvitav, deemonid ainult ei meeldinud ja pidevalt Greatly Disapprove-s.
Peaaegu 100h seljataga ja jäigi arusaamatuks milleks see meeldimise\mittemeeldimise süsteem sisse toodi? Mingit mõõdikut ei olnud selleks aga no Sera-t sai mööda Fade ja deemoneid nii palju veetud, et kindlasti vihkas mind juba:P Aga lõpus ikka pakkus välja, et jääb edasi Inquisition juurde?
Ja no jutuvalikutest ma ka aru ei saanud, ainuke õige viis oli koguaeg keskmist "neutraalset" valida? Muud valikud olid lõpuks hoopis teisiti sõnastatud kui "aimata võis". Ainuke huvitav suhtlus oli Blackwall-ga, kellele tuli raudset juhtimisstiili tutvustada... Oleks vähemalt karakteritega suhtlusegi paika saanud oleks Bioware väärt mäng olnud, hetkel jäi küll täitsa "meh" maik lõpuks. Ja siis see "The Game" osa palees, sellepärast, et igat vastust keskmist ei valinud visati mängust välja\Game Over...Kõige parem oli veel see, et mäng ütles" you have NOT been very sublte\polite", kuigi vastuseks oleks vist pidanud valima, "käi kus kurat õel nõid" Nuuujah, pole lihtsalt sõnu.
Meeldis sepistamine, kohe alguse poole sai tugevaid rüüsid\mõõkasid valmistatud, oli kasu ka. Skyrim\Witcheris oli sepistamine täitsa mõttetu, siin ka lõpuks pigem leidis paremat kraami. Selle "open world" käsitluse juures oligi halvasti käsitletud see, et ei olnud piisavalt tugevaid vastaseid kelle jaoks oleks leidnud paremat kraami, lootimine seega kaotas salapära ja mõttekuse ära. Poest sai ainult "blank rune" ostetud, pood jällegi kasutu siin mängus vastupidiselt kõigile teistele mängudele, aga see ei häirinudki. Rune Crafting oleks võinud ka palju varem sisse tulla...
Vähemalt Tresspasser hangi kindlasti, sest lisaks igasugusele extra contentile toob see mängu ka õige lõpu ning on sissejuhatuseks Dragon Age 4 storyle.
Mängu oleksid pidanud kõige raskema peal mängima ning koos trialitega. Normali peal liiga lihtne. Isegi kõige raskemaga on tegelt liiga lihtne. Isegi kõige raskem + enamik Trialeid on liiga lihtne. Samas on see viga ka kõikidel teistel mängudel. Skyrim, Witcher - pole vahet, alates mingist levelist on kogu sisu nii lihtne, et silmad kinni ja üks käsi seljataga võid ka kõige raskematest bossidest läbi joosta.
Meeldimise süsteem on Bioware mängudes pea alati olnud. Kui disapproval liiga madalale läheb siis võivad tegelased lihtsalt lahkuda. Kõigile meeltmööda on suhteliselt raske olla, kuigi kellegist ilma jäämiseks peab neid suht otse perse muidugi saatma.
Jutuvalikud on IMO alati enesest mõistetavad olnud. Neutral valikud jätavad sinust lihtsalt mulje kui kellegist, keda miski ei huvita ja kõigest pohhui. - Valikute kirjeldused on alati rohkem emotsioone kirjeldanud, kui et täpset dialoogi.
The Game puhul ei mäleta küll, et oleks probleeme olnud. Suht vabalt sai ka 100 punkti seal täis ning extra achievementi.
Crafting oli kindlasti parem kui Skyrim või Witcher. DA:I üks tugevamaid aspekte. See, et tugevaid vastaseid ei ole lõpuks on kahjuks kõikide open world mängude probleem olnud. Kuigi DA:I's vähemalt said Trialite abiga asjad võimalikult ebaausaks teha lõpuks.
Peaks ka uuesti ette võtma, pole veel ühtegi DLC'd proovinud.
Üldiselt olen oma elus palju mänge mänginud. Viimasel ajal aga vähe, kas hakkan vanaks jääma või pole tõesti midagi mis väga paeluks.
Peaks mainima, et INQUISITION on olnud üks väheseid mis kutsus ja haaras. Hästi poleeritud mäng.
(Vist on vanuses põhjus, räägin mängust, mis pea 2 aastat vana )
mul jäi ka pooleni... mingi 15h viitsisin. Mäletan seda, et peale esimest 10minutit ma panin mängu vihaga kinni ning uuesti panin käima, kui olin netist leidnud viisi kuidas kaamerat 2x kaugemale zoomida. Tõenäoliselt on praeguseks modid juba need esmased gameplay probleemid likvideerinud. Peaks ka kunagi uuesti ette võtma kui aega leidub. DA1 meeldis rohkem. DA3 tundus selline ilus, kuid väga igav. Ma sattusin selle lõksu, et proovisin igas mapis kõik võimalikud ülesanded ja värgid ära teha, mis tähendas mapi mitmekordset läbikammimist ning huvi kaotust mängu suhtes. _________________
mul jäi ka pooleni... mingi 15h viitsisin. Mäletan seda, et peale esimest 10minutit ma panin mängu vihaga kinni ning uuesti panin käima, kui olin netist leidnud viisi kuidas kaamerat 2x kaugemale zoomida. Tõenäoliselt on praeguseks modid juba need esmased gameplay probleemid likvideerinud. Peaks ka kunagi uuesti ette võtma kui aega leidub. DA1 meeldis rohkem. DA3 tundus selline ilus, kuid väga igav. Ma sattusin selle lõksu, et proovisin igas mapis kõik võimalikud ülesanded ja värgid ära teha, mis tähendas mapi mitmekordset läbikammimist ning huvi kaotust mängu suhtes.
DA:I on põhimõtteliselt mõeldud mängimiseks reaalajas ning 3rd person vaatevinklist täpselt nagu Witcher 3. See, et asi nagu "tactical camera" eksisteerib ei ole põhjus selle kasutamiseks kuna ta on kehva ning praktikas ei oma mõtet. Tegemist ei ole enam vanakooli taktikalise isomeetrilise RPG'ga, kus iga fight on põhjalikult läbimõeldud skillide kasutamine ja planeerimine koos pausidega. Nope. DA:I on mäng, kus jooksed peale ja spammid jooksvalt skille nagu sellistes mängudes ikka, a'la Skyrim kasvõi. Võib-olla vahest võid pausi peale visata, et korraks mõelda või mingit väga spetsiifilist skilli kasutada, aga enamasti pole vajalik. Stiilis Mass Effect, kus enamik aega pole pausi vaja kasutada, kuid vahest võid.
100% completionist run on DA:I's veidi kuiv tõesti. Mõned kaardid on vägagi suured või rasked navigeerida ning samas tegevus pole just kõige kaasahaaravam. Fluffy on omajagu sisse pandud ning, et kõik ära teha pead tõesti sama ala mingi 2-3x läbi jooksma. Õnneks pole sa ühtegi alasse sisse lukustatud ning iga kell võid kuhugile mujale minna. Ning seda ma soovitangi. Kui kaart korra läbi joostud, siis mine tee midagi muud, mine baasi tegelastega rääkima, või tegele craftimisega vms, mine jookse mingi muu kaart läbi ning alles siis mõtle eelmise kaardi juurde tagasitulemisele.
Kindlasti kasuta Fast Travelit nii palju kui võimalik, sest kuna mobid spawnivad väga kiiresti, siis jalutades kipub tahes tahtmata rännak meeltult pointless fighte sisaldama. Kergema raskustaseme peal on vast pohhui, saad one shottida kõike niivõinaa. Kuid raskemate tasemete ning Trialitega võib ka suvalise mobi tapmise peale mingi 5-10 minti kuluda. (Promoted, scaling mages, GG)
Aga selle kuiva kammimise jaoks on õnneks on vähemalt companion banter olemas ning iga kell võid oma party't muuta, mis annab päris palju dialoogi juurde. Tegelaste omavahelises suhtluses on ikka niipalju kulda, et ma oleks rahul, kui mängus muud gameplay'd ei olekski, kui et kõnnid mööda teed ning tegelased jutustavad.
DA seeria puhul on probleemiks alati olnud see, et iga mäng on erinenud eelmisest niivõrd palju, et veteran mängijad lähevad täiesti valede eeldustega mängima. Ning ka uued tulijad kipuvad võrdlema mängudega nagu Witcher või Elder Scrolls, mis on mõlemad vägagi erinevad. Sama mõõdupuuga neid mänge lihtsalt võtta ei saa.
Täpselt samamoodi nagu DA2 oli paljude jaoks läbikukkumine, kuigi minu jaoks on ta parim mäng seerias. Liiga paljud inimesed keskendusid sellele, mis oli võrreldes DA:O'ga muutunud ja mis halvem ning unustasid selle, mis kordades parem.
Mängud on palju nauditavamad, kui ei keskendu sellele, et mis on sitasti ning mida mingi teine mäng paremini tegi. Keskenduda tuleks sellele, mida see mäng teistest paremini teeb ning siis seda nautida.
Täpselt samamoodi nagu DA2 oli paljude jaoks läbikukkumine, kuigi minu jaoks on ta parim mäng seerias. Liiga paljud inimesed keskendusid sellele, mis oli võrreldes DA:O'ga muutunud ja mis halvem ning unustasid selle, mis kordades parem.
Selles see asi ongi, et DA:I ei ole nagu 1 osa, kuigi fännid on oodanud lihvitud 1 osa tükk aega. Ning omaette mänguna on ka väga palju vajakajäämisi. Näiteks otsepildis võitlemine, suht võimatu kui endasugustega võidelda, kus iga löök, mis teed või sisse saad on oluline. Kuna rouge on kiire ja teeb ainukesena viga, siis peab teda koguaeg käekõrval talutama, et vastased tankilt pilku ära ei pööraks ning ühe hoobiga rouge surma ei saaks. Selleks tuli aga kasutada tactical cam, et rouge panna varju\tagasihüpet tegema, tactical cam aga ei tööta nii nagu peab. Maagid jooksevad käsivõitlusesse kuigi võiks kaugelt paugutada, jälle tactical cam vaja, mis ei tööta.
Tegelt olid kõik elemendid mängus läbi mõtlemata...
Heas ja nauditavas mängus peaks olema kaks asja paigas- lõbus mängitavus ja\või jutt. Kui tactical cam ei tööta nagu peab ning seda ei saa ka parandada maagide "defend themself" olekusse panekuga, on 1 punkt kadunud. Jääb loota jutule. Avatud kaardiga mängus, kus põhiosa aega kulub 5s tagant taassündivatele vaenlaste 15min tagumisele( DA1 sai 5secundiga kombodega maha niidetud armeesid minu mäletamist mööda) ning ülejäänud aeg kulub rohtude korjamisele, et health ja mana purke juurde teha ning lisaülesanded ei ole ka paeluvad, siis jääbki mängust järgi selline keskpärane "meh" mäng. Käib kah ajaviitmiseks, aga lõbus ega paeluv ta küll ei olnud.
Täpselt samamoodi nagu DA2 oli paljude jaoks läbikukkumine, kuigi minu jaoks on ta parim mäng seerias. Liiga paljud inimesed keskendusid sellele, mis oli võrreldes DA:O'ga muutunud ja mis halvem ning unustasid selle, mis kordades parem.
Mis selles siis kordades parem on tahaks teada?
Peategelane ja tema story + teatud määral ka kaaslased.
On väga suur vahe, kas peategelane saab olla kümnest eri rassist ja kümne erineva tausta ja klasside segust ilma mingi voice actorita, või tunduvalt kitsam valik "Human + 3 klassi" kõrgetasemelise voice actoriga.
DA:O's tundsin ma end alati kui mingi passiivne "placeholder" tegelane kellel polnud oma häält ega karakterit. Selleks et end kellegina tunda pidi ikka suht sügavalt selle tumma tegelasega samastama.
DA2's oli asi aga kordades parem. Sa olid KEEGI. Sul oli pere kellega kogu mängu jooksul suhelda. Su tegelasel oli kindel karakter sõltuvalt kuidas sa dialooge lahendasid. Hawke hääletoon ning dialoogide valikud muutusid sõltuvalt sellest millist iseloomujoont sa kõige enam rõhutasid. Diplomaatiline/Hea, Naljahammas, Aggressiivne/halb. (Purple Hawke FTW)
Ning kaaslased olid samuti tõsisemaltvõetavad isikud. Neil oli oma maailm, oma story, oma plaanid ning sina kui peategelane ei olnud alati nende jaoks tähtis. Nad elasid oma kodudes, teatud story missioonide käigus läksid ja tegid mida tahtsid. Vahest tulid sulle lambist külla jne. Nad ei istunud lihtsalt mingis "campis" ega oodanud millal peategelane suvatseb nendega juttu ajada.
Kogu story oli samuti isiklikum, kuid samas ei olnud klišee. Ei olnud mingit pidevat "save the world" teemat, kus sina oled ainuke eriline, kes mingist ülimast kurjusest jagu on võimeline saama. Ei. Sa olid lihtsalt suht tavaline tont, kes pidi ise vaatama kuidas hakkama sai. Ning lihtsalt juhuste läbi õnnestus koperdada erinevate sündmuste keerisesse.
IMO väga hea värskendus neile tavapärastele RPG'de story klišeedele.
See on täiesti subjektiivne värk - fantaasiaraamatutes ei loe keegi peale, mõned üksikud pildid ja kõik on 5+.
Vastupidi lame kui on nö. RPG ning oled valikuta "epic-human-warrior", boonuseks mingi wannabe võltskärisev voice acting.
Kuid see "save the world" teema - nõus. Tihti väga absurdne - maailm on kohe-kohe kadumas kuid sina aitad talumehel, mingit kadunud lehma osida, et veits expi saada.
Või siis pead kuskil koopas skelette kolkima, et looti korjata ning natuke paremat armorit osta - selleasemel, et mõnelt kuningalt limiidivaba krediitkaart saada? _________________ War. War never changes.
Malkavian: [to a stop sign] No, you stop!
Täpselt samamoodi nagu DA2 oli paljude jaoks läbikukkumine, kuigi minu jaoks on ta parim mäng seerias. Liiga paljud inimesed keskendusid sellele, mis oli võrreldes DA:O'ga muutunud ja mis halvem ning unustasid selle, mis kordades parem.
Mis selles siis kordades parem on tahaks teada?
Peategelane ja tema story + teatud määral ka kaaslased.
On väga suur vahe, kas peategelane saab olla kümnest eri rassist ja kümne erineva tausta ja klasside segust ilma mingi voice actorita, või tunduvalt kitsam valik "Human + 3 klassi" kõrgetasemelise voice actoriga.
DA:O's tundsin ma end alati kui mingi passiivne "placeholder" tegelane kellel polnud oma häält ega karakterit. Selleks et end kellegina tunda pidi ikka suht sügavalt selle tumma tegelasega samastama.
Mis mul sellest voice actorist kui jutt mida nad ajavad nagu placeholder k6lab. Siuke lame igav jutt nagu Hollywoodi iga aastases saastas. Originis sai pea igas dialoogis nalja ja midagi huvitavad kuulata. Lisaks erinevates variantides, et hea meelega laadisin vanu save, et uuesti kuulata.
Peale graafika selles käkerdises midagi muud positiivset pole.
viimati muutis 486 18.05.2016 16:51:55, muudetud 1 kord
Esimene DA oli tehtud eesmärgiga teha hea RPG.
Teine oli peamiselt selleks , et lüpsta võimalikult palju raha esimese mängu heast mainest.
Kolmas osa oli mõeldud EA kuumale sihtgrupile . Palju raha, palju actionit, vähe mõistust ja pildi kvaliteet on tähtsam kui mängu sisu.
Olgem siiski positiivsed. Oleks võinud ka hullemini minna. Võrrelge näiteks FF XII ja FF XIII:Lighning Returns.
Esimene DA oli tehtud eesmärgiga teha hea RPG.
Teine oli peamiselt selleks , et lüpsta võimalikult palju raha esimese mängu heast mainest.
Kolmas osa oli mõeldud EA kuumale sihtgrupile . Palju raha, palju actionit, vähe mõistust ja pildi kvaliteet on tähtsam kui mängu sisu.
Olgem siiski positiivsed. Oleks võinud ka hullemini minna. Võrrelge näiteks FF XII ja FF XIII:Lighning Returns.
Ei nõustu.
Bioware oleks niivõinaa DA seeriat jätkanud. EA aina suurenev mõju tähendas aga seda, et peale hakati seadma aina rangemaid piirangud. Ehk developeri - Bioware - vaatevinklist on kõik mängud tehtud täpselt sama põhimõtte järgi. Teha suurepärase storyga rpg'd. Kuid EA mõju vastu ei saadud - raha liiga vähe, aega liiga vähe, nõudmised liiga tobedad. Seega jäid valmistooted veidi tooreks.
Aga samas jään endale kindlaks ja väidan, et muutused mängude ülesehituses ja stiilis polnud siiski mitte halvad. Ajad muutuvad. Maitsed muutuvad. Ning paaniliselt aastakümnete tagusele sihtgrupile mänge valmis treida pole kuigi jätkusuutlik variant. Ning mõnede meeste roosad prillid ja nostalgia armastus on kohati veidi liiga tugev.
Olles ise alustanud kuldaja RPG'dega nagu Planescape ja Baldurs Gate, ning mängides DA:O'd väljalaske ajal ribadeks, olen aastate möödudes jõudnud olukorda kus pean DA:O'g kõige kehvemaks mänguks DA seeriast, mida enam kuidagi läbi ei viitsi mängida.
Ei tea miks, aga lihtsalt ei tõmba enam. Heameelega mängin korra aastas Neverwinter Nights'i läbi, ning DA2 on fun, ning DA:I'd toksin samuti siiani. Kuid DA:O tekitab juba tülgastust.
Mängus on "attributes" nõ. kinni. Punkte on aga muuta ei saa. Magic, Cunning jne
Nõuandeid?
Neid ei saagi niisama muuta. Saad vaid erinevate skillide ja itemitega mõjutada. Kui leveli saad, siis uusi skille valides on seal kirjas mis atribuuti ta tõstab. Ning põhjalik crafting süsteem teeb küllaltki lihtsaks endale sobiva atribuudi tõstmise. On ka mõned üksikud questid kust saab käputäie punkte, kuid see pole kuigi oluline.
Mängus on "attributes" nõ. kinni. Punkte on aga muuta ei saa. Magic, Cunning jne
Nõuandeid?
Neid ei saagi niisama muuta. Saad vaid erinevate skillide ja itemitega mõjutada. Kui leveli saad, siis uusi skille valides on seal kirjas mis atribuuti ta tõstab. Ning põhjalik crafting süsteem teeb küllaltki lihtsaks endale sobiva atribuudi tõstmise. On ka mõned üksikud questid kust saab käputäie punkte, kuid see pole kuigi oluline.
Ja unusta k6ik eelmised osad ja m6tle et mängiksid mingit odavad hiina mmod! _________________ zero
Kurja. Ma leiutasin nagu segane, et mis viga võiks olla
E: Kuna DA:O oli üks mu täiesti lemmik, siis proovisin ka II osa. See oli kräpp. Kolmas välja tuli, siis tundus väga esimese moodi ja sai kohe ka ostetud.
Proovisin, kui kätte sain ja ei saanud nagu käima. Igav ja nüri. võibolla polnud aega ja DA:O liiga meeles veel.
Allpool olev tekts võib sisu reeta pisut!
Nüüd üle-eelmine nädal jäin haiguslehele ja plaat jäi pihku. Lasin peale. Esimene päev oli sellie ok. Hindele 4/10. Mida edasi seda paremaks. Peale nädalast mängimist tundus, et 6/10. Eile aga jõudis mäng sinna, kus pakkus, et sulgeksin main riff-ti. Ja arvasin, et nüd ongi kõik põhi stooriga. Aga aga!! See mäng pole mitte igav ja vedi tühi, vaid sissejuhatus võtab terve nädala. Igatahes läks alles nüüd tõsisemalt huvitavaks ja annaks mängule juba 8/10 hinde. Main stoori hoopis teine, kui algselt arvasin! Need lisa võimed Mage-il, pikemad teemad kaaslastega, uus loss jne jne.
Kui keegi veel alguses kohe loobunud, siis soovitan uuesti proovida Andke mängule võimalus ja pikem sisse-elamise aeg. Minumeelest väärt seda
Kokkuvõtte: Mäng palju parem kui arvasin! _________________ Ma ei ole agressiivne juht, olen lihtsalt võistlushimuline.
Did i ever tell you the definition of "Insanity"?
sa ei või postitada uusi teemasid siia foorumisse sa ei või vastata selle foorumi teemadele sa ei või muuta oma postitusi selles foorumis sa ei või kustutada oma postitusi selles foorumis sa ei või vastata küsitlustele selles foorumis sa ei saa lisada manuseid selles foorumis sa võid manuseid alla laadida selles foorumis
Hinnavaatlus ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
:: KKK
:: otsing 
:: statistika
:: kasutajate nimekiri
:: kasutajate grupid
:: registreeri
teata moderaatorile
Nuuujah, pole lihtsalt sõnu.
)
ning huvi kaotust mängu suhtes.
Andke mängule võimalus ja pikem sisse-elamise aeg. Minumeelest väärt seda 