[Rasmus]

Kirjutan siia, et tekitada elavat arutelu.

Olen märganud, et ikkagi aeg-ajalt ka HV foorumis müüakse .ee lõpulisi domeene (ja teisigi). Reaalsuses on tegemist vägagi huvitava juriidilise probleemiga.

Kuna ostu-müügitehing on oma olemuselt võlaõiguslik tehing, siis VÕS §208 sätestabki müügilepingu mõiste ja muuhulgas selle, et et kohustatakse üle andma "asi", mida omakorda defineerib asjaõigusseadus. Küsimuse all on see, et kas domeeninime saab vaadelda omandina asjaõigusseaduse mõistes. Minu hinnangul ei saa, sest omandi puhul peab olema isikul täielik võim omandi üle, aga domeeninime puhul selline võim puudub.

Nimelt tulevad mängu Eesti Interneti Sihtasutuse (EIS) domeeninime registreerimise reeglid, kus punkti kuus all on toodud vägagi palju erinevaid võimalusi, kuidas registreering peatatakse. See tähendab seda, et keegi kolmas osapool käsutab domeeninime ja isikul ei ole täielikku võimu domeeninime üle.

Väga lihtne näida. Oletame, et mul õnnestub registreerida endale domeeninimi www.ikea.ee. Kuna Ikea on kaitstud kaubamärk, siis on väga lihtsalt võimalik IKEA kaubamärgi omanikult minult domeeninimi välja nõuda ja tasu ta selle eest maksma ei pea s.t. minul ei ole võimu seda domeeninime talle müüa. Selleks esitatakse vastavale komisjonile lihtsalt taotlus ja kuna tegemist on kaitstud kaubamärgiga, siis on minupoolne tegevus tõlgendatav kui kaubamärgi väärkasutus, mis tuleb koheselt lõpetada ja olengi domeenist ilma.

Seega leian mina, et domeene, kui selliseid ei saa müüa, sest omandiõigus müüjal ja ka tulevasel ostjal puudub. Sellest tulenevalt ei saa ettevõtted domeeninime vaadelda näiteks ka immateriaalse varana, kuigi domeeninime väärtust oleks justkui täitsa võimalik hinnata.

[Dijital]

Aga kui on registreeritud kaubaMÄRK, kas siis on registreeritud ka tähed kindlas kombinatsioonis? Tuues IKEA baasil näite, et on mingi duo stiilis Imre Koseja Ervin Abel, kas siis nemad ei saagi omale www.ikea.ee regada? Samuti kui on see bussifirma Taisto, siis polnud ju probleemi regada (suhteliselt?) samanimeline firma, mis tegeleb toitlustamisega.

[voyager_est]

Mina näen asja nii, et see, mida domeeninime puhul müüakse, on kasutusõigus või registreering.
Kaubamärgiga on see lugu, et registreeritud kaubamärgikaitse on piirkonna ja tegevusala põhine.

Kui rootslaste IKEA ei oma kaubamärgi kaitset Egiptuses mööbli tootmisele ja turustamisele, siis võib suvaline Hassan
Egiptuses IKEA kaubamärgina ära registreerida mööbli tootmiseks ja turustamiseks ning vastava tegevusega tegelda.
Kui rootslaste IKEA ei oma lokaalses Eesti või üleeuroopalises registris IKEA kaubamärgi registreeringut toitlustamisele,
siis võib suvaline Jüri endale IKEA OÜ ja ikea.ee registreerida ning hakata selle kaubamärgi alt hamburgereid müüma.

[Rasmus]

Jah, aga oht ongi nüüd selles, kus kauba ostjale tekitatakse näiline arusaam, nagu ta ostaks endale domeeninime. Väga suur võib olla tema üllatus, kui keegi kolmas osapool esitabki vaide ja ta oma domeeninimest ilma jääb. Seetõttu tulekski selliseid müügitehinguid alati täpsustada. Pealegi on ka kasutusõiguse müük ebakorrektne, sest kasutusõigus ei ole ju samuti kindel, vaid vaidlustatav ja äravõetav.

[Betamax]

Veidi kainet mõtlemist oleks siinkohal kasuks. Kui sa ikka mingi brändi nime endale domeeniks registreerid, siis võid kindel olla, et varem või hiljem pead sellest loobuma.
Meenutab juhtumit, kus mingi tüüp regas Google.ee (vist oli sellisel kujul) ja lootis vist rikkaks saada. Sai korralikult põske mäletamist mööda
Lisaks lugemist: http://www.okia.ee/blog/2011/03/domeenikaaperdajate-vastu-on-rohtu/

[Rasmus]

Viimane blogipostitus selgitab tegelikult kõik. Seega nn "müümine" on vägagi kaheldava sisuga tegevus.

[K3ndu]

Aga kui ma registreerin domeeninime endale enne kui miski sellesarnane firma hakkab tegutsema? Kas siis on ka tegemist kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisega?

[napoleon]

Kaubamärgi registreerimisel vist mingid piirangud olid. Ma ei tea, kas näiteks HinnaVaatlus on registreeritud kaubamärk, aga kuna selle kohta võib öelda, et see on Eestis üldtuntud, siis tõenäoliselt kellelgi teisel selle registreerimine ja hiljem domeeni endale nõudmine ei õnnestuks
Aga kui registreerid mingi suva doomeni, mille all sa reaalselt midagi ei paku või on see pakutav väga kitsale ringkonnale, siis tõenäoliselt jääd oma domeenist jah ilma kui keegi sama nimega kaubamärgi registreerib.

Aga kui algse teema juurde tagasi tulla, siis tegelikult on ka paljude muude materiaalsete ja immateriaalsete varadega ju see nüanss, et teatud tingimustel võib sellest ilma jääda. Näiteks maatükk koos sellel asuva kinnisvaraga võidakse sundvõõrandada, kui on avalik huvi seda mingil muul otstarbel kasutada(näiteks sinna tee ehitada), tarkvaraga mis osaliselt või täielikult tootja serveris töötab, on lepingus tihti kirjas, et tootja võib ühepoolselt tingimusi muuta jms.
Kui registreeriksin näiteks google.ee olles täiesti teadlik, et tegemist on registreeritud ja üldtuntud kaubamärgiga ning üritaksin seda mõnele kolmandale isikule maha müüa, siis minu arvates võib seda olukorda piltlikult võrrelda varastatud vara müümisega

[stuff]

Ma näen (Rasmus), et sa juba mitmendas teemas vaidled, et domeenide müümine on midagi halba. Et on mingid juriidilised nüansid jne..
Asja pole ju mõtet nii keeruliseks ajada. Domeene müüakse igapäev, usu mind isegi Eestis. Mina olen müünud täiesti tavaliste ostu-müügi lepingutega. Kus mingiks kindlaks kuupäevaks peab olema domeen üle viidud. Ja mina ei saa ju vastutada mis toimub peale seda. Mis juhtub aasta pärast vms.

See trademargi jutt on ka selline küsitav. Olgu ikea.ee tõesti oleks väga raske kaitsta kui sul trademarki ei ole. Kui näiteks case :
http://www.internet.ee/public/domeenivaidlused/DVK_otsus_nr_13-1a-291_www.aeg.ee.pdf

Aeg.ee - ütleme, et kui registreerija oleks seal lehel rääkinud kellaajast ja näidanud külastajatele aega ei oleks kuidagi olnud ka võimalik AEG firmal seda domeeni kätte saada. Siis ei olekski muud üle jäänud, kui praguselt domeeni omajalt ära osta. Mis tegelikult paljudel juhtudel tuleb odavam, kui alustada seda vaidlust - palgata jurist jne.

Sest AEG firma ei oma ju sõna aeg. valesti tegi registreerija seda, et ta arvatavasti müüs lehel AEG tehnikat- või konkurendi tehnikat. Paljudel kaubamärkidel on patendiametis juures märge "ei anna õigust sõnale vms". Ja kui palju on tegelikult AEG kaubamärke Eestis : http://www2.epa.ee/Patent/mark.nsf/SearchEst?OpenForm&Seq=1

meelde tuleb pwc.com case http://www.wipo.int/amc/en/domains/decisions/html/2002/d2002-0087.html
lõpuks pwc sai ikka pwc kätte, kuid millise summa eest. seda ei tea keegi

Mida ma öelda tahan on see, et trademark ise ei anna veel õigust sõnale (domeenile). Palju oleneb mida registreerija teeb domeeniga.

Kui näiteks domeeni registreerimiskuupäev on varasem, kui trademargi registreerimine, siis tegelikult ei ole vaidlustajal võimalik võita. Sest nad ei suuda kunagi ära tõestada, et sa registreerisid domeeni "bad faithis". kuna sul oli domeen juba varem. http://domains.adrforum.com/domains/decisions/1315658.htm , neid on veel...
Panedki kirja kaitsesse, et ma ei ole hiromant ma ei näe tulevikku..

Nüansse on nii palju, kuidas võimalik kaitsta. Võtta 3 liikmeline kohtunike kooseis, mis annab veel eelist, et üks neist arvab nii nagu sina jne jne..

Vaidlustaja peab tõestama kõik 3 punkti : (kui üks neist ei ole tõestatud ta ei saa domeeni endale!!!)
Komisjon rahuldab otsusega Vaidlustusavalduse, kui Vaidlustaja tõendab, et
Domeeninimi on identne või eksitavalt sarnane Vaidlustaja Varasema Õigusega
ja:
(a) Domeeninimi oli registreeritud ilma, et Registreerijal oleks olnud õigust
või õigustatud huvi Domeeninimele; või
Domeeninimi oli registreeritud või on kasutusel pahauskselt. - seda on ju võimatu tõestada, kui domeen oli registreeritud ennem kui kaubamärk!!


Näiteks nissan.com case tuleb kohe meelde : http://www.nissan.com/ , http://www.digest.com/Big_Story.php

Kõik ei ole nii must ja valge kui paistab...

Samuti isegi kui vaidlustaja võidab vaidluse domeenivadiluskomisjonis. On registreerijal võimalik 14 päeva jooksul anda asi kohtusse ja peatada domeeni üleandmine.Ja siis otsustab domeeni saatuse juba kohus.
USA-s on sellised case olnud. Ütleme, et domeen teenib sul $100 päevas, siis tegelikult on venitamise pärast mõttekas anda kohtusse. Eriti kui su registripidaja asub hiinas vms ja sul on tutvusi hinna kohtus. Sa võid pm üleandmist pikendada aastaid.

[Rasmus]

Tuleb aru saada, et tavalise ostu-müügi lepinguga domeeninime müüa ei saa, sest domeeninimi ei ole müüja omandis s.t. domeeninimi ei ole vara. EIS annab õiguse domeeninime kasutamiseks. Jah, kasutusõiguse võib edasi müüa, kuid alati tuleb siis arvestada sellega, et kasutusõigus ei taga eksklusiivset ainuõigust.

Praegusel juhul jäetakse teadmatusest väärmulje, nagu müüdaks domeeni, mis on kellegi (müüja) ainuomandis ja seega vahetub omand võlaõigusliku ostu-müügi lepingu kaudu. See ei ole aga korrektne. Kui paljud on sellised lepingud õiguslikult korrektselt sõnastanud märkides ära, et müüakse üleandmist, mitte domeeninime ennast?

Ära unusta ka seda, et praegu käib jutt Eesti õigusruumis olevast .ee lõpulisest domeenist, mitte rahvusvahelistest esimese taseme nimedest nagu .com, .net vms. Registreerimist ja kasutamist reguleerivad õigusaktid on siiski erinevad ja lähtuda tuleb nendest. Pretsendendipõhist kohtupraktikat Eesti õigusruumis ei harrastada, kuigi seda võidakse vajadusel arvesse võtta.

Väidad, et kui domeeninimi registreeritakse varem, kui kaubamärk, siis pole sellele õigust. Millisele õigusaktile tuginedes sa seda konkreetselt väidad? Tuletan järjekordselt meelde, et räägime siinkohal .ee lõpulistest domeenidest. Eestis on sarnaseid juhtumeid küll, kus domeeninime kasutusõigus on edasi antud just sellises olukorras.

Jah, enne ei olegi mõtet asja keeruliseks ajada, kui see ise keeruliseks läheb.

[stuff]

[Rasmus]

Üldiselt ma palun, et sa kõigepealt teeksid endale selgeks võlaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse alused ning sellest tulenevad aspektid.

On väga suur vahe, mismoodi on leping sõlmitud ja mismoodi sõnastatud. Kui domeeninime vaadeldakse lepingu objektina, kui eset, mitte kui kasutusõiguse üleandmist, siis vastavalt VÕS-ile ja AÕS-ile on domeeninimi käsitletav esemena, mille on ainukäsutusõigus. Reaalsuses võib see tähendada seda, et kui ostja tulevikus oma domeeninimest ilma jääb, on tal täielikult võimalik eelmist müüjat tsiviilkorras hageda just seetõttu, et ostjal oli õigustatud ootuse staatus ja arusaamine, et tal on eseme ainuõigused. See tähendab seda, et osja saaks hagi kaudu nõuda kõikide tekkinud kahjude hüvitamist. Oleksid sa domeeninime "müüjana" selliseks riskiks valmis?

WIPO ja sellega seotud pretsendendid ning ka samuti EIS-i komisjonid võid selles mõistes ära unustada, et tegemist on kohtuvälise kokkuleppelise tsiviilõigusliku menetlusega. Kui üks osapool menetlusest keeldub, siis pöördutaksegi kohtusse ja kohus paraku lähtub õigusaktidest, mitte mingisugustest komisjonide seisukohtadest.

Hea paralleel on näiteks Tarbijakaitseameti tarbijavaidluste komisjon. Tegemist on lausa riigiasutuse üksusega, mis tegelebki tarbijakaebuste menetlemisega ja õigusliku seisukoha kujundamisega ning hinnangu andmisega. Juriidilist jõudu aga nende otsusel ei ole. See tähendab siis seda, et kui näiteks tarbijavaidluste komisjon teeb otsuse tarbija kasuks kauba müüja suhtes ja seab viimasele mingisuguseid nõudeid, siis juriidiliselt ei pea kauba müüja neid täitma. Selles mõttes on komisjon õiguslikult jõuetu. Täitmiseks tuleb pöörduda paraku ikkagi tsiviilkorras kohtusse ja kohtumääruse alusel saab juba nõude pöörata sundtäitmisele vastavalt sellele, mis on nõude sisu.

Ma ei taha sind praegu isiklikult rünnata, aga palun tee endale Eesti Vabariigis kehtivad õiguslikud alused ja õiguslik süsteem selgeks. Siis sa saad ka aru, mida ma silmas pean. On väga suur vahe, kas olukorda lahendatakse omavahel või kohtulikul teel. ei nii WIPO kuiga EIS-i domeenivaidluskomisjonil ei ole õiguslikku jõudu oma otsuseid rakendada selles mõttes, et kui esitatakse kohtulik vaie, siis peavad nad oma otsuse kohe õigustühiseks lugema.

Tuleb aru saada, et erinevaid õiguslikke toiminguid reguleerivad Eesti Vabariigis erinevad õigusaktid ja tegevustes tuleb lähtuda eelkõige ikkagi nendest. Pooled võivad küll omavahel igasuguseid erinevaid kokkuleppeid sõlmida ja erinevaid olukordade lahendamise kordasid ja kokkuleppeid, kuid õiguslikult on need kehtivad siiski seni, kuniks ei ole vastuolu kehtivate õigusaktidega. Seega on ka ostu-müügi tehing reguleeritud tänapäeval võlaõigusseadusega ning omandiõigust reguleeritakse asjaõigusseadusega. Kui domeeninime vaadeldakse lepingu esemena kui omandit, siis tulebki nendest õigusaktidest lähtuda. Kui müügilepingu eset ei vaadelda omandina ongi olukord hoopis teisem. Küll aga arvan ma seda, et enamikel domeeninime ostjatel on arusaam, et nad ostavad domeeninime, kui omandit. Seetõttu ongi lepinguliselt väga oluline reguleerida seda, et tegemist on kasutusõigusega.

Hea näide on ju tarkvaralitsentsid. Ei tasu kujundada arvamust, et kui sa soetad arvutikomplekti koos Windows 7 operatsioonisüsteemi tarkvaraga, siis sa soetat selle, kui omandina. Tegelikult soetad sa kasutusõiguse ja vastavalt kokkulepitud litsentsitingimustele ehk siis õiguslikus maailmas võlaõiguslikule lepingule ei ole sinul, kui ostjal õigus seda kasutusõigust omakorda edasi müüa. See mida reaalsuses tehakse on muidugi teine teema, aga õiguslikult on olukord selline.

Loomulikult on tänapäevases õiguslikus süsteemis regulatsioonide maht juba nii suur, et vastuolud on paratamatult vältimatud. Seetõttu tegelevadki õiguslike hinangute andmisega meil Eesti Vabariigis erinevate astmete kohtud, kelle pädevuses ongi kujundada seisukoht õiguslikult lähtudes just konkreetse juhtumi asjaoludes. Pretsendendipõhist kohtusüsteemi meil ei ole s.t. kohus ei ole kohustatud tuginema eelnevate sarnaste juhtumite lahenditele, kuid võib seda arvesse võtta.

Seega mingisugused komisjonid ja nende otsused on õiguslikult reaalsuses mittesiduvad kui üks osapool seda ei aksepteeri. Mitteaksepteerimiseks ongi vaja pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

[cavefish]

Märkides lepingus objektiks domeeni, müüd sa asja, mida sa ei oma. Objektiks sobiks pigem domeeni registreering. Kui juba lepingut teha, siis tuleks ka märkida selle registreeringuga kaasnevad õigused ja kohustused, või vähemalt viidata neile. Muidu oleks müüja seisukohast juba targem ilma lepinguta müüa.

[stuff]

[voyager_est]

Juriidiliselt kõige korrektsem skeem on vormistada leping hüvitise maksmiseks selle eest, et domeeni ainukasutusõigus läheb üle ühelt isikult teisele. A loobub domeeni kasutamisest ja annab selle kasutamise ainuõiguse üle B'le. B maksab A'le domeeni kasutusõiguse üleandmise eest hüvitist.

[Rasmus]

Esiteks ei ole mõtet viidata mingisugustele inglisekeelsetele allikatele (sinu poolt viidatud mingi Sedo link ja seda esindav ettevõte asub ju U.S.A.s ja seal on teatavasti oluliselt erinev õigusruum koos õiguslike regulatsioonidega), sest Eesti Vabariigis kehtib seadusandlus kohapealselt, mis on küll sidustatud rahvusvahelise seadusandlusega, kuid ei ole üks ühene. Seega Eesti Vabariigis tuleb lähtuda ikka kohapealsest kehtivast seadusandlusest. WIPO ja EIS on vägagi vabatahtlikud ning osapoolte vahel 100% kokkuleppelised ja lähtuvad oma tegevuses tsiviilseadustikust, asjaõigusseadusest ja võlaõigusseadusest ning nendest tulenevatest õiguslikest sätetest. Kohtulikku jõudu antud asutused ja nende otsused ei oma.

Saa juba ükskord aru, et mingisugune rahvusvaheline õigus selles mõistes ei kehti, et ei ole mõtet viidata mingisugustele ettevõtete reeglistikele jms aktidele, sest Eesti Vabariigis KEHTIB EESTI SEADUS, mis on küll seotud muude rahvusvaheliste õigusaktidega, aga mitte täpselt samasugune.

Kui sa ehk panid tähele, siis ma kirjutasin OTSUSEST ja selle keeldumisest, mitte komisjoni tegevusest ja selle keeldumisest. Seal on väga suur vahe.

Juhin tähelepanu sellele, et isegi registreerimist ei saa üle anda, sest domeeni registreerimist korraldab EIS kolmanda osapoolena ja teistel ei ole volitusi EIS-i tegevusi üle võtta. Samuti ei sobi ka mõiste "ainukasutusõigus", sest lähtudes eeltoodust ei anta ainuõigust üle, vaid ainult kasutusõigust, mida on võimalik samuti omakorda muuta EIS-il või kolmandal pädeval asutusel/isikul.

Seega näen mina ainukese võimalusena vormistada võlaõiguslik ostu-müügi leping domeninime kasutusõiguse üleandmisega ning lisaklauslitega, kus lepinguliselt ostjale selgitatakse, et domeeninimi ei ole käsitletav esemena, millele tekib uuel ostjal ainuõigus asjaõigusseaduse mõistes.

[rex]

On ikka tänapäeva inimesed oma elu keeruliseks elanud. Kiviajal oleks domeen lihtsalt ümber kirjutada lastud ja 3 savikaussi vastu saadud ja kui kumbki pool oleks petta üritanud, oleks pea kirvega lõhki löödud. Pole asja, mida ei saa müüa. Isegi igal inimesel on hind.

[napoleon]

Selles mõttes on kasutaja Rasmus jutus point olemas. Müüa saab kõike, kuid oma tagumiku kaitsmiseks on siiski mõistlik lepingu objekt õigesti sõnastada.
Muide inimeste müümine on tegelikult hea näide. Müüakse ka inimesi, kui töölepinguga tööle võtta ei taha, saab outsource-da n töötundi ja/või konkreetse töö teostamise. Kuid see on samamoodi nö. kasutusõigus ja ei anna ostjale piiramatut õigust inimese üle.

[cavefish]

Vaatasin natuke EIS lehel ringi. KKK on seletatud kuidas domeen teisele isikule üle anda.

Spoiler

25. Kuidas pean toimima kui soovin oma domeeni üle anda kellelegi teisele?
Domeeninime üleandmisel peab domeeni vastuvõttev registreerija esitama üleandva registreerija registripidajale taotluse, kus ta annab teada enda soovist registreerida kõne all olev domeen enda nimele. Antud taotlus peab sisaldama endas kõiki tavalisi domeeni registreerimise andmeid ning lisaks ka üleandva registreerija allkirjastatud nõusolekut antud domeenist vastuvõtva registreerija kasuks loobuda. Vastavalt domeenireeglite punktile 5.3.6.3 peab domeeninimest loobumise avaldus olema allkirjastatud ühes punktis 4.1.2.1 kirjeldatud viisidest ehk antud dokument peab olema kas digiallkirjastatud või omakäeliselt allkirjastatud registripidaja esindaja juuresolekul.

Selle teksti valguses tuleks lepingus sättestada tingimused mille alusel müüja domeenist loobub. Edasine on tegelikult juba müüja kontrolli alt väljas

[montez]

Rasmus ajab arusaamatu eesmärgiga vaidlust(kuigi tema väidete ja arusaamaga olen päri). Domeen on antud registreerijale kasutada, ta ei ole selle omanik samas tähenduses kui vallasvara või kinnisvara omanik. Toon sellise võrdluse. Me kõik kasutame raha, nii paberist eurode kui müntidena. Kuigi me nimetame seda enda omaks, siis juriidiliselt on vähemalt paberraha vastava riigi keskpanga omand, kes siis vajadusel vahetab kulunud raha välja ja laseb käibele uut. Minu jaoks on domeen samasugune kui paberist euro, mida saab teisele inimesele üle anda(müüa või tasuta anda) või vahetada muu kauba/teenuse vastu. Järelikult on õige rääkida ka domeenide müügist ja ostust(nende registris olemise õigusest). Mina olen müünud domeene aga need on olnud välisriikide omad ja ostja oli ka välismaalt. Mina kasutasin vahendaja(escrow) teenust, kus ostja broneeris tema juures summa(koos tasudega) ja pärast registris ümbervormistamist sain mina raha vahendaja käest kätte. Eestis puudub domeenidel turg ja nõudlus, sest turg on väikse ostujõuga.
Kui rääkida kaubamärkidest ja domeenidest, siis kaubamärkidel on umbes 46 klassi erinevaid kaupu ja teenuseid ning domeeni kallale saab minna kui 1) see on registreeritud pahauskselt, näiteks eksitamiseks 2) tegeldakse samas valdkonnas. Näiteks Apple seostub inimestele IT toodetega aga .ee on fotograafi oma ja viimati kui lugesin, siis kumbki pool selles probleemi ei näinud.
Eesti kaubamärk on juriidiliselt nõrk kaitse. Alustada tuleb domeeni registreerimisest, alles siis firma või kaubamärk. Näiteks õiguskaitse saab kaubamärk alles registreerimisel ehk sellele eelnevad ca 1 aasta on ta registreerimiseks kaitsetu. Ma tean juhust, kus kaubamärgi registreeringu otsus oli avaldatud, riigilõivu ei olnud veel tasutud, mingid restoraniahvid registreerisid vabana olnud .ee domeeni(tookord kehtis piirang juriidilisele isikule) ja nüüd on olukord, kus ühel on kaubamärk, teisel aga hilisemast ajast domeen ja firmanimi. Selle tühistamine toidaks vaid lõivuga riiki ja nii ongi mõistlikum võtta .ee asemel .eu või .com