[olavsu1]

ihvike, omad neid või usud marketingi poisse, kes luiskavad oma müüdavate asjade kohta nagu jaksavad?

[raxz]

Ärge kaklema minge.
Fakt on see, et enne, kui pimetesti ei tee erinevate formaatidega, ei jõua siis kokkuleppele, kas 320 mp3 kvalifitseerub üldse helifailiks või mitte.

[ihvike]

[Maldur]

Toon näite - on seltskond kes tahab võrrelda 720p ja 1080p liikuvate piltide kvaliteedivahet. Kõik hea aga... monitor mis neid pilte näitab suudab vaid 480i taset... Just nii on ihvikese ülistatud kuulamistestis, kus kõlar on esiteks ehitatud nearfield kasutuseks (ikkagi stuudiomonitorid ju) ja teiseks kõlari sagedusala vastab tootja andmetel RRR S-30A (mitte B !!!) maailmale, seejuures küll on see ühtlasem (tõsi ainult 80Hz-12kHz alas), kuid see ei päästa kui tahame hinnata basse või kõrgeid, seega puudub võimalus hinnata seadmete Master Clock mõju või transiente. Kõlar ei võimalda neid muutusi kuulda.

Minu pärast maksku need või teised kõlarid kasvõi miljon, kui nende pakutav sagedusala piirdub tasemel -6db 63Hz-20kHz ja keskmise helirõhuga 85db/m siis on need surroundkõlarid koduses kuulamises. Või on nõus keegi seadma süsteemi nii et tagakõlarid on laias laastus 30Hz-45kHz +-3db, helirõhuga 92db/m ja siis esikõlariteks paneme need S-30A või analoogid??? Ihvike ehk paneb - ta nagunii ei kuule kuidagi ega milleski vahet, see aga ei tähenda et teised seda järgima peaksid.

Paluti teadust uurda, selleni jõuan samuti, kuid mitte kohe praegu.

[ihvike]

Maldur, oskad sa äkki selgitada, millised konstruktsioonilised erinevused on nearfield ja mittenearfield kõlaritel ja mis takistab nearfield kõlarite kasutamist ükskõik millises teises kuulamisstsenaariumis? Pigem on nii, et suuri kolmeribalisi kõlareid ei ole mõistlik kasutada near-field situatsioonis, mingit vastupidist takistust aga ei eksisteeri.
Mis puutub ATC andmetesse, siis need on lihtsalt konservatiivsed, kuna nende sihtrühmal on bullshit detector väga kõrgelt arenenud. +-2 dB 80-12 kHz alas (täpsemalt seal, kus on enamus muusikaliselt mõtet omavast informatsioonist) on midagi niisugust, millega valdav enamus passiivkõlaritest hakkama ei saa, olenemata nende hinnaklassist. See, mis toimub 20 kHz juures, ei ole oluline, kuna seda ei ole normaalsel helitugevusel kuulda. Vähemalt, kui ma siin päris põhikoolilastega ei vestle. Mis siia teemasse tundlikkus puutub, sellest ma aru ei saa. 85 dB tundlikkus on sellise suurusklassi kõlari kohta täiesti tavaline tulemus ja arvestades nende kõlarite märkimisväärset võimsustaluvust, ei ole kõige vähemalgi määral problemaatiline.

[Maldur]

Kui ihvikesel oleks mingigi ettekujutus mida tähendab professionaalse helimehe töö, siis säärast jama nagu ülalpool ei esineks. See ei ole ainult muusika miksimine ja salvestamine. Näiteks mõnes meediakanalis on vaja normeeritud helitugevusel kuulata kogu väljastatavat programmi või mõnda live suursündmust. Tuleb jälgida eelkõige kõne arusaadavust ja stereos helipildi lokatsiooni. Ja seda 8-12 tundi pidevalt. Seepärast on oht et tekib kuulamisväsimus ning selle vähendamiseks piiratakse sagedusala, 80Hz -12kHz on just see ala kuhu koondub TÄHTSAIM heliinfo, see on see mida nimetad "muusikalist mõtet omavaks infoks". Ma pole korrakski mõelnud et ATC ei suutnud teha paremat kõlarit. Ei, ta tegi hoopis hea tööriista professionaalile.

Kui aga tahame sellist kõlarit kasutada kodus kuulamiseks siis selline piiratud sagedusala ei tule kasuks. Enamgi veel, kuna kauguse suurenedes kõrged helid sumbuvad kiiremini kui madalamad siis võib kergesti osutuda et lähiväljas -6db võib kaugusel 4-6m olla märksa rohkem. Seepärast selline kõlar ei sobi kodus nõudlikuks kuulamiseks ja veel vähem eri kvaliteeditasemega seadmestiku hindamiseks.


Aga aitab rauast, hakkame nüüd rääkima "teadusest".

Monty. Tuntud kui Ogg Vorbise koodeki looja. Koodek mis on suht muutumatu alates aastast 2002 ja millel on üks vastik omadus - pre-echo - "the most consistently cited problem with Vorbis is pre-echo, a faint copy of a sharp attack that occurs just before the actual sound (the sound of castanets is commonly cited as causing this effect).
When the bitrate is too low to encode the audio without perceptible loss, Vorbis exhibits an analog noise-like failure mode, which can be described as reverberations in a room or amphitheater".
Omast kogemusest võin öelda et probleem kasvab koos sageduse kasvamisega.
Montyl tuligi telefonidele mõeldud koodek Speex paremini välja, ta lausa elatab end sellega. Oleks ogg vorbisest ka midagi teendida ag asee krdi pre-echo...
Seepärast on kavalam teha lobi et ega see HiRez ple midagi nii hea... Ja selels saavad aidata ta enda kodukiriku klubilised Meyer ja Moran, kes pressisid AES publikatsioonide hulka sellise töö - http://www.aes.org/e-lib/browse.cfm?elib=14195
Mis nad siis tegid? Pnaid üles SACD mängija, selle sappa A/D/A muunduri tasemega 16bit/44,1kHz ja hakkasid siis kuulama vaheldumisi otse SACD ja läbi A/D/A tulnud heli. Leiti et vahet nagu polegi, ja nii see töö sündis.

Aga huvilised hakkasid kaevama et mis ja kuidas tehti ning tuli välja et enamik salvestistest, mille juures meediana kasutati küll SACD DSD kihti, olid tegelikult nii madala kvaliteediga et ei kasutanud ära isegi CD trakti võimalusi, mõni salvestis oli pärit lausa 50'te teisest poolest, digitaliseeritud enne CD tasemel ja lihtsalt taas välja antud DSD kujul !!! Lisaks palju 70'lõpu ja 80' alguse salvestisi mis mitte kuidagi ei küüni HiRez formaatide võimalusteni. Mida siis kuuldi? Isegi seda ei kuuldud et A/D/A protsess oleks pidanud mingi muutuse tooma oma kolme käiguga võrreldes sisendsignaaliga.

Hakkame kõigepealt mõtlema - millised on üldse sagedused mida tekitavad pillid ja mida me kuuleme või ei kuule. http://www.cco.caltech.edu/~boyk/spectra/spectra.htm
Näib et kuni ca 100kHz pakuvad pillid. Kas aga on olemas mikrofonid mis seda üles võtavad? On. Sanken CO-100K. Näiteks Paavo Järvi on plaadistanud Veljo Tormise sünfoonia nr.2 just nende mikrofonidega plaadifirmale Telarc.
http://www.sanken-mic.com/en/product/product.cfm/3.1000400
Tore. Tehniliselt on meil võimalik siis kõrgemaid kui 21kHz sagedusi edukalt muusikaliseks salvestiseks "kujundada".

Vahele siia küsimus - kui on võimalik salvestada ja on võimalik esitada, siis miks võtab teatud seltskond endale vabaduse otsustada kõigi eest kas see tegevus on õige või mitte?
Ma olen näiteks kodus kuulanud ja salvestanud vinüüle. Nagu paljud. Aga ma panin tähele üht asja - kui kuulasin vinüüli siis kass läks kohe toast ära. Üllatuseks sain näha et ta teeb seda alati ja peaaegu kohe kui vinüül hakkab mängima.
Läks veidi aega ja vinüülist sai DVD-Audio kujul koopia tasemel 24bit/88,2kHz. Sattusin seda kuulama ja... kas läks jälle kohe minema! Kuid CD puhul seda käitumist ei märka.

Mis puutub aga inimese kuulmisesse siis see on ikka tõesti üks keeruline asi. Üldiselt on kahjuks tõesti nii et sagedusi suurt üle 20kHz me OTSESELT ei kuule, vanuse lisandudes järjest vähem.
Aga on üks parameeter mis on osutunud inimese puhul surmani suht samaks. Võime kuulda transienti, muusikute keeles atakki. Elektroonikud ütlevad selle kohta signaali kasvukiirus. Katseliselt on analoogtehnika ja signaalidega ära mõõdetud et inimene sudab tajuda ajalist erinevust umbes 5-6 mikrosekundit. Seejuures meenutan igaks juhuks et sagedusi otseselt üle 20 kHz ei kuulda. Aga kuuldakse just seda transiendis leiduvat ajalises nihkes komponenti.
http://www.physics.sc.edu/~kunchur/papers/FAQs.pdf

Kunchur. Professor ülikoolis, mitte arengus peatunud programmist nagu Monty.

AES aga on veelgi publitseerinud uurimusi peale Meyeri/Morani oma. Näiteks see võiks olla sobiv - http://www.aes.org/e-lib/browse.cfm?elib=15398
Kiire kokkuvõte selelst on umbes selline te enamik kuulajatest (kes kõik kuidagi seotud muusika ja helitehnikaga) suutsid eristada CD resolutsiooni ja HiRez'i.
Võibolla on meie võime kuulda mikrodetaile tõesti põhjuseks miks vähemalt mõned teevad vahet CD'l ja DSD'l ? Natke matemaatikat äkki abiks?

1 sekund = 1.000.000 mikrosekundit.
44.100 säplit sekundis = 1 sämpel iga 22,67 mikrosekundi järel. Aga inimene ju kuuleb 5-6 mikrosekundilist ajavahet!
Et digitaalne signaal peab tegelikult sisaldama kahte astet et moodustuks analoogsignaal siis kulub neid sämpleid rohkem kui üks. Kaks minimaalselt. Ehk siis 45,34 us.
Aga 192khz? =1 sämpel iga 5,2 us tagant - nagu sobiks inimese parima sooritusega... ehk siis maksimaalne audioresolutsioon 10,4us.

Vähemalt formaatide erinevusi see arvutus selgitab, lisaks sagedusribale ja müratasemele. Kas me kuuleme võimalikku erinevust sellisel tasemel on kahtlane, sest ainuüksi teingimuste loomine on kodustes tingimustes võimatu. Lisaks tingimustele peavad ka salvestised olema maksimaalselt võimaliku kvaliteediga, ei saa nii et läheme poodi ja esimese suvalise SACD abil hakkame revolutsiooni korraldama. Vabalt võib juhtuda et see salvestis pärineb väga madala kvaliteediga allikast.
Ka seadmed peavad olema igati tasemel, selleks et kasvõi enese tarbeks järeldusi teha. SACD mängija peab olema ehtne, mitte selline kus DSD konverteeritakse kas 88,2 või 176,4kHz kujule - nagu on mõnes testis ka juhtunud, salvestis saab olla vaid õigete mikrofonidega tehtud - et üldse saaks olla mingit erinevat informatsiooni.
Et mingitki reaalset võrdlusmomenti saaks tekkida, tuleb ka ise käia sellistel kontsertidel kus elekter osaleb vaid valgustuses - kõik pillid mängivad ilma võimenduseta. Mina näiteks käisin viimati reede õhtul, oli võimalus kuulata kuidas kõlavad täismõõdus sünfooniaorkester ja orel naturaalsel kujul. Ka siis tuleb kuulata mitte kuskil parteri 10reas vaid esimeses teises reas. Lähemalt saab kuulata kui ise osaleda.
Lisaks kogemusele pillide naturaalselst kõlast tuleb jälgida ka enda kõrva - millised moonutused tekivad mingil helirõhul ja mis iseloomuga need on. Jah, inimkõrv oskab ka moonutada. Et teha vahet süsteemi kuulates kas tegu on süsteemi või kõrvade omapäraga. Mitte kuidagi teisiti seda teada ei saa. Akustilisel kontserdil on lihtsalt välistatud et miski muu saaks moonutada.

[ihvike]

Milleks sa seda Ogg juttu ajad? Hämmeldus hakkab juba tekkima. Ise oled kunagi mõnda tänapäevast koodekit ABX testis proovinud? Proovi järgi.

Ja mis puutub >CD kvaliteediga asjadesse, siis mitte ei ole sinu ülesanne tõestada, et mingites testides (ja ei ole see MM oma mitte ainuke) tehti vigu, vaid seda, et sa vahet kuuled. Ei ole eriti keeruline, ainult sa EI saa sellega usaldusväärselt hakkama ja see on see, mis tegelikult tähendust omab.

[Maldur]

[ihvike]

Juhul kui sa ei testi enda peal, mida sa kuuled ja mida sa ei kuule, siis on su jutt erinevuste kuuldavuse kohta tõsiseltvõetamatu. Kogu lugu.

[Maldur]

[ihvike]

Vaata, asi on selles, et sa räägid, et näiteks kõrgresolutsooniga audiost on kuuldavalt kasu. Või et 88,2 peale resämplimisest on kasu. Aga kui sa ei tunne ühtegi inimest, kes suudaks seda erinevust pimetestist tuvastada (endast rääkimata), siis nendest asjadest tegelikult ei ole kasu.
Mina olen lihtsalt üks suvaline inimene teiste kõrval, kes tahaksid TEADA, kas neist asjust on kasu või mitte. No okei, kuna ma olen selle asja sees juba mõnda aega olnud, siis ma tean (ja olen ka enda peal testinud), et ei ole vahet kuulda.
See, et mõõteriistad on kõrvadest täpsemad, pole kellelegi, eriti veel mulle, uudiseks. Ega mulle igasugused analoogiad väga ei meeldi, aga vist selles artiklis, mis ma siia viimati linkisin, oli hea võrdlus. Vaatamata sellele, et su silmad infrapunast ja ultravioletset kiirgust ei taju, räägid sina, et laelamp peab neid sagedusi siiski väljastama, kuna muidu on tegemist mingisuguse ülearuse moonutusega. Vaatamata sellele, et see raiskab rohkem energiat, tootmisressursse jne - analoogiad helisse on siit VÄGA lihtne üle tuua.

[NATAS999]

88.2 ja tihedamad sämplid ning 24-32fp-48bit sügavused on ainult salvestuse ja miximise jaoks. Kuulamiseks on 16bit 44.1kHz. pealegi selline tehnika, mis korralikult kõike seda 16bit ja 22050Hz ära suudaks mängida, ma ei taha isegi mitte mõtlema hakata, palju see maksta võiks.

[vaegkuulja]

Digataal on nii või teisiti saast kvaliteet. Kodukasutuses olev 16bit pole võrreldav analoog heli piiramatu dünaamikaga.

[Noname]

[NATAS999]

analoog heli piiramatu dünaamika piirdub kõikvõimalike ja -võimatute piiramatute häiretega.

[vaegkuulja]

[ihvike]

Kui pole ette sattunud, siis rohkem fotomehena tuntud Ken Rockwell on ilmutanud päris palju huvitavaid pullikakavabasid tehnikateste - http://www.kenrockwell.com/audio/

[popcorn]

Sai ka siis proovitud teste:
6hz 9/10
3hz 9/10
1hz 8/10
0.5hz 6/10 (teise korraga)
0.2hz ei proovinud, aga võin julgelt 0/10 panna

Koss Porta Pro klappideks ja T61 sisemine helikaart. Probleem testi puhul oli minu jaoks see, et kuna sai tõmmatud High Definition Audio Driver, siis isegi 1/25 volume on minu jaoks kõvasti ja madalamale enam minna ei saa. Üldiselt hakkas lõpuks suht ajudele. Eelistaks mõnda selgemat tooni.

Hertsidega jõudsin 10-14khz perfektselt, 15khz oli ainult 6/10. 16khz tajusin erinevust, aga lasen kõrvadel vahepeal puhata. Usun, et harjutamisega on võimalik teste tunduvalt parandada. Samuti muidugi tehnika (a'la klapid 5hz-45k nt).

Kuulasin ka moskiito klippe. Esimese klipi puhul on kuulda "klõpsu" paar korda. Selline heli, nagu mõnikord juhtub olema MP3-ga, kus osad kohad on vigased ja hakivad. Suure huviga kuulaks mõnda High-End süsteemi/klappe, kas püüan esimese klipi kõrguse kinni Teist moskiito heli kuulen selgelt, eristan selgelt rütmi; sarnaneb kõvasti rohutirtsude omale.

*MP3 puhul täheldanud seda, et 320 on enamasti tugeva ja puhta heliga. 256 oleks justkui sama puhas, aga mitte nii tugev. 192 ei oska öelda. Eks kuulan üks päev üle. Olen ka FLAC-i kuulanud. Pole küll kõrvuti pannud 320-ga, aga esimesel katsel ei olnud midagi "erilist".

[Noname]

flace on palju selliseid, mis tegelikult ei ole flac vaid mingi hehva ripi upgrade

[popcorn]

Ja ega alla 100€ klappide ja tavalise helikaardiga pole vist nagunii vahet. 320 on juba piisavalt kvaliteetne minu jaoks.

[Maldur]

Ideaalis pole flac'i ja wav/aiff vahel mingit erinevust. Praktikas aga võib halvasti kirjutatud dekoodri softist tuleneda mõningaid vigu või keeldub dekooder üldse dekodeerimast. Teiste lossless koodekitega pole seda nagu ette tulnud, ainult flac'iga.

[NATAS999]

Maldur, need, millest antud juhul jutt on, on hoopis viletsast mp3'st konverteeritud flac, ehk siis kraam, mida võib leida piratebay'st jne. ise ripitud kraamil selliseid probleeme ei esine, kui tead, mida teed.

[Maldur]

[WAV]

Kah helikvaliteedi ja kuulmistajuga seonduvalt, kuigi veidi üllatava nurga alt...

Nimelt olen viimasel ajal läbi kuulanud suuremas koguses väga vanu muusikasalvestisi, mis originaalis tehtud Edisoni silindritele (ca1890...1925). Mis selle puhul järjest enam mind hämmastab, just tänases taustsüsteemis, on nende salvestiste suhteliselt üllatavalt hea helikvaliteet! Üpris madal müratase, vähe raginaid ja vähe klirrmoonutusi (ja need mis on, õnnestub ka üpris hästi tänases digitöötluses peaaegu elimineerida). Ainus spetsiifiline puudus on metalse varjundiga kõla solistidel ja muusikainstrumentidel. Kuid see mõõdukas omapärase ruumikajana mõjuv võlts-tämber niiväga ei häirigi, kuna ta ei fluktueeru ei ajas ega helinivoost olenevalt.

Aga, kui ajas edasi minna, alates just 1920ndatest (selle ajastu muusikat mul veel eriti palju arhiveeritud), siis kui massiliseks said shellakist grammofoniplaadid (78rpm singlid), on kohe tajutav, milline totaalne helikvaliteedi langus tekkis. Tugevad kahinad ja raginad, häirivad fluktuatsioonid ja mittelineaarsed moonutused. Ka osavad restaureerijad ja moodsaim digitehnoloogia ei suuda seda kõike soga olematuks töödelda, probleemid jäävad.

Kuid 1940ndatel, kui tehnilise progressi nimel mindi stuudiotes magnetsalvestuse peale üle (kuigi levitiraaž tehti edasi endiselt shellakplaatidel), on nüüd tõdedes hästi kuulda kuidas sellega tehti helikvaliteedile veel järgmine karuteene. 1940ndate-1950ndate (osalt ka 1960ndate) magnetlindile tehtud stuudiomasteritega salvestised kõlavad peast läbilõikavalt, moonutatud sageduskarakteristikuga ja ülemoduleeritud kokkusurutud dünaamikaga. Selle kõrval on eelneva lihtsa primitiivse tehnoloogia otse plaadile sissemängitud salvestiste dünaamika enda kõrvale ikka oluliselt meeldivam ja vähem väsitavam. Selle aja magnetlingile mängitud teosed kipuvad kohati juba lausa väljakannatamatud olema (ja ma ei mõtle siinkohal mitte ajahamba protsesse magnetlindis, lihtsalt lindi salvestus oligi tollal selline, kuid seda fännati lausa kultuslikult).

1950ndate lõpus vinüülplaatide ilmudes õnnestus oluliselt parandada shellakplaatide peamist probleemi (müra ja krõbinaid), kuid masterina kasutatud lindi tõttu on selle ajastu (muuhulgas rock'n'rolli sünniaja) helil ikka palju puudusi. Alles 1960ndate keskel hakkas magnetsalvestuse tase muutuma vastuvõetavaks ja sellest ajast siis vinüülile salvestatud albumid kõlavad üpriski meeldivana. See tendents jätkus edasi otsaga 1970ndatesse, kui kusagil 70ndate keskel tuli tasapisi kohale tõeline reaalne Hi-Fi kvaliteet. Paraku aga täpselt sel ajal hakkasid paljude popbändide produtsendid ja helimehed mängima kunstlikult heli ülesutsitamisega, nii sageduste kui ka nivoode osas ja mida edasi, seda ebaühtlasemaks turul olevate erinevate salvestuste helikvaliteet muutus. Kuid juhul kui poldud liiga palju stuudiomeeste fantaasiaid käiku lastud, siis ikkagi 80ndate Hi-Fi oli tipptase, mida tänaseni enam ületada pole suudetud, kusjuures seda mitte tehnilise suutmatuse, vaid tahtmise ja arusaamade puudumise tõttu.

80ndate teise poole digisalvestuse tekkimine (esialgu ainult kallimates stuudiotes) tekitas aga taaskord uue aukukukkumise. Hirmkallite ja suurte tollaste digimagnetofonide salvestus kõlab ikka väga veidra helina. Esmamuljena väga atraktiivne ja särav, kuid natuke süvenedes otsast otsani veidraid moonutusi täis (ilmselt tolle aja digimuundurite algelisuse ja valesti kasutamise tõttu - tolle aja paljude lääne digistuudiote salvetused on muuhulgas räigelt sisiseva ja visiseva heliga, eriti just kõrgemaid helisid tegevate muusikainstrumentide osas, lisaks on keerukates helikäigu kohtades sageli tajutavad digitaalsed nn. "lurtsud" ehk ebaregulaarsed signaalihüpped, mis tingitud tollaste muundurite suutmatusest või siis ka digilindi veaparanduse suutmatusest).

90ndatel suudeti küll need digisalvestuse lapseea probleemid ära lahendada ja saavutada moonutustevaba lineaarne ja täiesti piisavalt laia dünaamikaga digisalvestus, kuid siis just algas omakorda juba teada-tuntud ja siingi paljuräägitud "loudness war" ehk võidujooks selle nimel, et kelle album röögib subjektiivselt võimsamalt, heli dünaamika arvelt. Kuni seejärel 2000ndatel jõuti sellega juba kõige absurdsematesse ulatustesse, 1dB ja vähema dünaamikaga helisalvestusteni. Lisaks veel paralleelse nähtusena 90ndatel alanud kompresseeritud muusika (MP3 jms) fännamine ja levik peamiste kuulajamasside hulgas. Aga seda me juba teame, sellest on korduvalt räägitud...

Kuid mida ma öelda tahtsin, on tegelikult tagantjärgi (nüüd mida rohkem väga vanu salvestusi ma kätte olen saanud) järjest enam süvenev tõdemus, et helisalvestuste kvaliteet pole läbi viimase 120 aasta mitte sugugi ainult paremuse poole arenenud, kohati hoopis vastupidi! Kuigi väga vanadel salvestustel on omasid suuri puudusi, pean tõdema nüüd mitme aasta jooksul vanu rariteete kuulates, et need on heliliselt kõrvale nauditavamad, võrreldes paljude hilisema aja salvestistega - ja siinkohal ma mõtlen salvestiste hulga kvantitatiivse massi osa, sest loomulikult on igal ajastul tehtud ka erandlikult häid asju, nii nagu ka viimasest tänapäeva ajastust leiab palju korrektseid ja kvaliteetseid muusikasalvestusi. Kuid protsentuaalselt kõigi salvestuste üldhulgas on kõrva paitava (ehk mitte ületapva ja väsitava, just niimoodi tundide kaupa iga päev kuulates) nauditavama heliga salvestuste osahulk jäänud paraku pidevalt järjest vähemaks. Võib-olla 80ndad erandina seal vahel, kui kaalukauss püsis mõnda aega rohkem kvaliteedi suunas.

Ja lõpuks tahaksin veel ja veelkord seda öelda, et Edison oli tõeline geenius...

[Noname]

Päris jõhker tehnika sul kodus siis millega alates 1890 aastast alates kõiki heliformaate kuulata saab. Äkki loetled tehnika ka juba ära millega seda tegid?
Äkki on viga muusikastiilis mida kuulad vms? Kui valesid stiile kuulata siis selline "areng" tekkida küll

[ihvike]

Helisalvestuse kvaliteet on viimase 120 aasta jooksul (eriti viimase paarikümne aasta jooksul) ainult paranenud, kuni selleni välja, et pole enam midagi parandada. Analoogsignaal, mis mikrofonidest, instrumentidest ja nende eelvõimudest välja tuleb, on võimalik originaalist eristamatult digitaalselt salvestada. Ehk siis lihtsustades - vahet pole, kas võimendada instrumendi-mikrofoni signaali kõlaritesse/klappidesse otse või digitaalsalvestuselt, tulemus on kuuldavalt sama, kuna isegi odav salvestustehnika (A/D ja D/A muundurid) on n-ö läbipaistev, ehk vähem moonutusi kui kõrv eristada suudab.
Küsimus on ainult selles, kuidas seda tehnoloogiat ära kasutatakse ning millist tulemust saada soovitakse. Kui soovitakse 1 dB dünaamilist ulatust, siis palun väga - võimalused ja tehnoloogia on olemas. Kes tahab, kuulab, kes ei taha, ei kuula.
Kompresseeritud muusika fännamise aeg on ka ümber, kuna ei saa "fännata" midagi, mis vähegi mõistliku infohulga korral on pakkimata originaalist eristamatu.
Arenguruumi on ainult selles kõige viimases etapis - kuidas salvestatud asi füüsiliselt kuuldavaks tehakse. Aga ka seal on tänapäeval võimalik väga odavate vahenditega väga hea tulemus saavutada. Korralikud klapid suvalise iPodi järele ja rohkem millegi pärast eriti põdeda pole vaja, peaasi, et muusika meeldib ja kogu lugu.

[WAV]

[Maldur]

Muusikas ja helimaalimas ei ole olemas "valesid" stiile - täpsemini, nende seost meediumi, formaatide ja esitustehnikaga.

Ma olen samuti olnud üllatunud et Edisoni vaharulli sooritus kõlas kuulamise mõttes "hästi". Ka nimetatud metalne varjund oli olemas aga mitte sugugi häiriv, sagedusala oli ootamatult avar, kuigi mitte tänapäevane, dünaamika samuti.

Lisaksin esitatud vaatenurgale mõned oma järeldused.
Esmalt, digitaalset stuudiosalvestust asuti praktikas proovima juba 1970 esimeses pooles, esimesed digitaalse stuudiomasteri abil toodetud vinüülid tehti juba 1978. Esimene CD avaldati 1981, selleks oli ABBA "The Visitors". Seoses CD tehnika consumerlahenduste turuletulemisega 1982 läksid aga stuudiod massiliselt üle digitaalsele mastersalvestusele. Esimesed digitaalsed stuudiomasterid olid 13-14bitti, sämplingud alates 37kHz jne. Suurem osa tuntud esitajate vinüülidest 80'ndatel on toodetud digitaalse masteri kaasabil, näiteks 3M, Soundstream, Sony tehnoloogiaid kasutades (need muide ei olnud 1:1 kattuvad tehnoloogiliselt).

Jutu mõte on tegelikult selles et need vinüülihullud kes vannuvad digitalile tulist kurja, kuulavad ise seejuures enamasti just (algelisest) digitalist läbi käinud vinüülkoopiaid - mille ainus erinevus on tegelikult vaid sageduskarakteristiku kõveruses peidus, avaramat sagedusala seal reaalselt ei ole, samuti ka mitte 14 bitisest paremat resolutsiooni (ok, julgen pakkuda et alates 84-85 oli valdav siiski juba 16bit masterid). Need kes tänaseni parema meelega hangivad vinüüli ennem kui CD, saavad samuti reeglina CD koopia vinüüli kujul, erandeid on aga need on väga harvad - mõned vähesed plaadifirmad toodavad mõningaid väljaandeid nn puhtalt analoogis kogu protsessi vältel, lisades siis plaadiümbrisele vastava märke.

Viimasel ajal on aga hullem see et masterid tehakse kõik nn HiRez kvaliteedis, kus sämpling seatakse 192kHz ning seejärel CD tootmiseks resämplitakse sagedus alla 44,1kHz juurde... Teatavasti aga 192 ei jagu paarisarvuga jagades mitte kuidagi 44,1'ks, seega on (sõltuvalt resamplerist) kvaliteedikadu garanteeritud. Kurioosne on asja juures seegi et üsna tihti on toodetav projekt juba algselt ainult CD tasemel väljastamiseks mõeldud, ei ole plaaniski avaldada DVD-Audio/BR-Audio/SACD versiooni - ikka nad (---) teevad masteri mitte 176,4kHz vaid 192kHz!!!

Sattusin umbes kuu või rohkem tagasi kuulama Tallinna Heliplaadistuudio 30aasta sünnipäeva puhul välja antud duubelkogumikku, ja üllatuseks kõlasid ka seal mitmedki palad tegelikult küllaltki hästi tehnilises plaanis. Kas ehk Wav oskab anda aimu, mil viisil see plaat tehti?

[olavsu1]

[Char]

0.5dB 10/10

[Maldur]

[olavsu1]

Maldur, kuulajaskonna suhteline vaesus ja sellest tulenev erinev kasvukeskkond, tundub nii.

[WAV]

[Noname]

Haha Nüüd sain aru, sa teed nalja. Jube krabisev ja ebakvaliteetne värk

[olavsu1]

[WAV]

[Noname]

Ei ole sinuga kuidagi nõus. Ükskõik kui sitt salvestus tänapäeval teha on see parem kui see näide mille sina tõid. Hea helikvaliteet peaks tähendama seda, et salvestust päris pillile/häälele oleks võimalikult sarnane. Vanadel salvestustel kahjuks ei ole väga sarnane. Mingit võimsast dünaamikast pole mõtet rääkida, päriselus (live) asjad nii ei kõla.

[olavsu1]

[Maldur]

[olavsu1]

Maldur, tee kirjeldatud salvestusseade järele ja demonstreeri

[Maldur]

Milleks seadet järele teha ja mida demonstreerida?

[olavsu1]

ainult jutt on lihtsalt kena lugeda.

[Maldur]

Kahjuks ise ei oma seda salvestist, kuigi see oli veebis vabalt saadaval. Samuti ei ole ma kindel kas mul on alles analüsaatrist tehtud pilt, salvestisele pealesattumisest on ka omajagu aastaid möödas ning ei pidanud temaatikat enda jaoks nii oluliseks et kõike arhiveerida. Vihjeks saan meenutada et sattus ette seoses paari härra püüdlustega salvestada vinüültoorikule analoogis helisalvestis kuni 100kHz ulatusega.

Tõsisema huvi korral, olavsu1, pead ikka ise tagumikku liigutama ja netis kahlama.

[olavsu1]

Maldur, Diapasoon != Dünaamika.

heliulatus mingist madalamast sagedusest, mingi kõrgema sageduseni ei ole dünaamika. dünaamika on kõige vaiksemast helist, kõige valjema helini.

http://et.wikipedia.org/wiki/Dünaamika_(muusika)

Milleks peaksin ise, kui selline mees nagu Heino Pedusaar on sellisele asjale näpud külge ajanud.

[ufo56]

Mis kvaliteedist siin jutt, mingi suvaline pirin tuleb. Võrreldakse võrreldamatut. Suvaline youtube megamix dance ka parem

[olavsu1]

ufo56, me räägime ajast, kus sinu vanavanemaidki polnud olemas.

[ufo56]

Mu vanavanemad olid olemas siis

[Maldur]

[olavsu1]

Maldur, ok ok, siin on juba pudru ja kapsad.
igaljuhul kellegi postitussest jäi mulje ety nood kaks asja diapasoon ja dünaamika on omavahel segi aetud.

[WAV]