Heheh ma ise just vaikselt Lego teemasse tagasi üritan jõuda (nagu mänguhobi juba piisavalt aega, raha ja ruumi nõudev poleks) ja tegelikult on väga põhjalikud andmebaasid ja entusiastisaidid olemas. Täiesti uus põnev maailm. Aga üldiselt seerianumbrite põhine on see süsteem, 3-4 numbrit ainult, et mitte liiga keeruline.
Ise ka olen selline Lego maniac ja meeldivad legod väga, mitte sellepärast et titekas vaid et sellega ehitada saab. Lõbus ju ehitada igasugu stuffi.
Mu lemmik oli sugulase Kärbse lego, kus sai mingi putuka ehitada jasiis selle perse häälitses 3lmel erineval toonil. Neoonsed O kujulised silmad mmm... Alati tuleb see asi meelde et antenni need nupukujulised otsad, et kui vaadata ülevalt alla otse selle peale siis see ots nagu läheb täiega ekrsaks, a kõrvale vaadates mitte. Tükk aega mõtlesin miks nii .
Muidu ma armastasin selliseid legosi kus mingid jupid liikusid üles alla vasa parem, keerutades, sai igasugiseid suu lahti, jalad alla tegelasi teha krt mix mul enam neid pole .
Aga enda Game and watchidest oli ka see sama Donkey Kong (DSi old old ver irw) ning see donkey kong jr, see roheline. Ahh sitaks sa sellega jännatud. Mingi panin alarmi käima siis ootasin kui alarmitseb, siis oli ooh kui lõbus. Ajah ja üks cool asi veel, nimelt mängu tagumisel poolel oli mingi auk kuhu nõrlaha toppides nagu "restartisid" selle, siis ilmus Sprite sheet ekraanile
Muidu iseennast huvitavad ka Game and Watchi tooted väga. Oeh, oleks mul vaid miskigi alles et panna klaasitaha eksponaadiks lol. _________________ Flacko, the nutty weasel who loves blue cheese, Blyth's Reed Warblers, Thrush Nightingales and Devin Townsend!
hee qodopob, mul oli ka see kunagi
enda lemmikud olid nt see ja see mida üritan praegu tagasi hankida, ilma, et üle tuhande krooni peaks maksma
Mul oli see olemas ja teine wish listis, kuid kuna seda enam ei olnud selle ajal vist saada, siis sain hoopis selle. Tüüpiliselt LEGO-le töötas see katapult täiesti edukalt...
Rääkides LEGO-dest ja konsooli mängudest, siis mul ka sihuke "kombo" olemas:
Üldiselt, taaskord, kellel vähegi huvi retrogamingu vastu, tehke endale teene ja tellige RetroGamer. Veidi kallis (ca 1500 eek 14 numbrit), aga igati väärt.
Eile saabus uus number: The Making of Myst, intervjuu ühe väga vanakooli Rare tüübiga, põhjalik WingCommanderi ülevaade, canceldatud obskuursed 16bit mängud, Baldurs Gate retroperspektiiv jne. Ja kõik kirjutatud läbi ägeda briti huumoriprisma. Soovitan tellida kui veel võimalik, sest kui kaua ikka veel sellist asja trükisena näha saab :S Ebays on vanad numbrid elukallid, kuigi osa asju küll ka DVD na, aga see pole ju sama.. üks vähestest ajakirjadest mis veel väärt ostmist. _________________
Üldiselt, taaskord, kellel vähegi huvi retrogamingu vastu, tehke endale teene ja tellige RetroGamer. Veidi kallis (ca 1500 eek 14 numbrit), aga igati väärt.
Eile saabus uus number: The Making of Myst, intervjuu ühe väga vanakooli Rare tüübiga, põhjalik WingCommanderi ülevaade, canceldatud obskuursed 16bit mängud, Baldurs Gate retroperspektiiv jne. Ja kõik kirjutatud läbi ägeda briti huumoriprisma. Soovitan tellida kui veel võimalik, sest kui kaua ikka veel sellist asja trükisena näha saab :S Ebays on vanad numbrid elukallid, kuigi osa asju küll ka DVD na, aga see pole ju sama.. üks vähestest ajakirjadest mis veel väärt ostmist.
Hmh, selline hind on ajakirja eest minumeelest piisavalt suur arvestades, et tänapäeval on internet sellise värgi jaoks.. _________________ TALUSILDID
Mmm noh, internet on alati, aga seda stuffi mis seal kirjutab, pole ma küll nii põhjalikult ja muhedalt kirjutatuna kuskil näinud. Hind üsna soolane tõesti küll, aga usun, et hiljemalt pärast paari numbri käeshoidmist saab selgeks, et see raha on ikka väga väärt. Ise ostsin esimese numbri poolkogemata Pariisi lennujaamast ja kuigi tundus väga ahvatlev, siis ei raatsinud tellida. Aga olen nüüd viimased kaks aastat jõuludeks saanud tellimuse ja kui ka poleks saanud see aasta, siis oleks ise tellinud. Arusaamiseks peab ilmselt ise sirvima _________________
Mida sa sellega ette võtta otsustasid? Või oled juba kellelegi ära andnud? Ei tea, kas said kätte, aga kirjutasin PSi kah, et olen huvitatud, kas sa müüd seda ja sel juhul, millise hinnaga. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
Huvitav, et niipalju sarnaseid huvisid siin kõigil.
Enda lemmik tegelased olid need: Grid Trekkor , Vector Detector M-(tron?) olid head ja Blacktron pahad...ulmesõda käis. Isegi mingid space police komplektid jne. Igasugu teemad ka see kummitusega oli ... noh tolle aja kohta päris paras kollektsioon mis muidugi sai aastaid tagasi ära antud. Hea on muidugi muljetada. Ahjaa... päris huvitav oli see ka: Saucer Centurion 8) Üks suurem amfiibauto+helikopter komplekt tuleb ka meelde (technics sarjast) ... head ajad.
Retro Gamer on mõnus ajakiri, aga võiks tõesti odavam olla, siis ehk telliks ise ka.
Üks kommentaar mainis midagi, et see oli esimene komplekt vms (slsmõttes, et alguses olidki Donkey Kong, esimene SMB jne).
Kui sa sordid seda listi seal wiki lehel Date järgi, siis sa näedki esimesi mänge, aga Entire collection on ikkagi vale väljend. Odav viis, kuidas hitte saada. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
Sellepärast oskasingi seda mängu kohe nimetada kuna seda sai mängitud nii palju, mõned levelid ajasid pahaseks, kuid õnneks sai neid skippida ja edasi teha kui jänni jäid _________________ Flacko, the nutty weasel who loves blue cheese, Blyth's Reed Warblers, Thrush Nightingales and Devin Townsend!
eee pigem lihtsalt tuli juba uudis välja, et DC tootmine lõpetatakse. pärast seda canceldasid suurem osa publishere kõik töös olevad asjad, olenemata mis seisus need olid. _________________
Ainuke konsool, mida neist kobakuse tõttu pisut uglymaks võiks lugeda on Vectrex. Ülejäänute disain on cool ja mitte vähe. Koledate konsoolide nimekirja paneksin mina hoopis esimese Xboxi ja mõned Philips CDI'd. Kindlasti leiaks CDI ajast ka ülejäänud kolentinid tabeli täitmiseks. Virtual Boy disain on cool, keegi polegi väitnud, et tegu on VR-prillidega, millega peab saama ringi joosta. Kui võtad seda konsooli selliselt nagu ta on, siis on tegu ühe väga cooli ja ainulaadse koduse mängumasinaga. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
RCA studio meenutab mõnusalt '70ndaid.
Tele Spielist ma ei saa aru.
Vectrex on eriti seksikas asi ju. Mõnuga ehitaks sellise asja oma tuppa seina sisse või paneks riiulisse.
Videocolor on minu arust nagu mingi odav mänguasi. Värvikombinatsioon on lihtsalt väga mööda.
KB's siis selline komplekt müügis. Korraks tekkis ostumõte, aga pakun äkki on keegi veel huvitatud. Konsool tundub väga päevinäinud, Vol nupp oleks nagu kah puudu. Toitekas ja pult on paraku väärtusetud Mängud on tüüpilised tol ajal Balti turul liikunud Sega vuhvlid. Igatahes 500 tundub pisut palju küsitud. Ise pakuksin müüjale 300, sest kahjuks ei ole enam tegu erilise riiulikaunistusega vaid telekamänguga, mida keldris mõnuga edasi hoorata (mängudel puudub eBay's väärtus - võid veel bannigi saada ning pult looks too polystation for me)
mnjaaa
ma arvan et üle 300 oleks patt maksta selle eest.
aga kõrvalmärkusena - see MegaDrive design meeldib mulle oluliselt rohkem kui 'Genesis' võisiis MegaDrive II nagu see euroopas oli... ehksiis kõrvaklapiauk ja volüümikontroll seal jne _________________
mnjaaa
ma arvan et üle 300 oleks patt maksta selle eest.
aga kõrvalmärkusena - see MegaDrive design meeldib mulle oluliselt rohkem kui 'Genesis' võisiis MegaDrive II nagu see euroopas oli... ehksiis kõrvaklapiauk ja volüümikontroll seal jne
Mulle kah, samad detailid kusjuures, lisaks punane diood (ning minu mäletamist mööda normaalne AV liides). Piinlik lugu, aga mul on korralik MDII, mille puhul mul pole isegi aimu, kas see töötab, sest ühe US päritolu mänguga see igatahes pilti/häält ei teinud (MDII'l pole ju pwr dioodi ) ning pole aega olnud ka kelleltki testiks laenata. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
kui aga Nintendo juures on loogiline, et nad DS'i selle 80'ndate versiooni järgi tegid, siis mulle meenutab see Skeptiku poolt antud blogipostituse Fairchild'i kast millegipärast PS3'e
Natuke OT, aga ei osanud mujale postitada...
Täna nägin USA Today second hand'is (Juurdeveo 26) müügil Donkey Kong 2 bongos'id:
Tundus täiskomplektne ja uus olema - karp terve, kuid muljutud/"kortsus", manual ja bongo ise; hinnaks 79.-eek
P.S kohe sisse minnes on paremal riiul, kus see asus - loodetavasti leiab uue kodu mõne kollektsionääri juures _________________ Päevad lõpevad siis, kui lased neil minna...
Virtual Boy on Nintendo mängukonsool aastast 1995. Konsoolil on legendaarselt negatiivne kuulsus. See on Nintendo suurim läbikukkumine, mis omakorda põhjustas arendaja Gunpei Yokoi, tuntud kui Game & Watch, Game Boy ning Metroidi leiutaja, firmast äratõukamise.
Kuigi esimestest pettumustest on möödunud juba üle 13 aasta, ei halastata konsoolile läbikukkumist tänini. Üldiselt arvatakse, et unistus virtuaalsest mänguelamusest oleks võinud ideeks jäädagi: "Worst console ever existed", "Virtual Boy really did suck". Samas leidub neid, kes vastupidiselt peavad Virtual Boy'd geniaalseks.
Nintendo elektronmängude ning Game Boy puhul ei teki kahtlustki, et tegu on mänguajaloo pärlitega. Seega tekitab Virtual Boy saatus küsimusi. Miks ikkagi konsool nii koledal kombel ebaõnnestus? Selliselt, et ka tehnika arenedes pole taolist mängukonsooli toodetud. Ja mida erilist VR-32 projektis oli, et Gunpei seda läbilöövaks ideeks pidas?
On raske leida midagi, mis tekitaks minus rohkem uudishimu, kui üks nii suure käraga läbikukkunud konsool. Otsustasin siis endale juubeliks Virtual Boy kinkida ja mul vedas, leidsin US eBay'st mõistliku pakkumise. See oli perfektselt presenteeritud, turvalises Blockbuster originaalkohvris ning worldwide shipping jõudis minuni haruldase 5 päevaga.
Natuke OT, aga ei osanud mujale postitada...
Täna nägin USA Today second hand'is (Juurdeveo 26) müügil Donkey Kong 2 bongos'id:
Tundus täiskomplektne ja uus olema - karp terve, kuid muljutud/"kortsus", manual ja bongo ise; hinnaks 79.-eek
P.S kohe sisse minnes on paremal riiul, kus see asus - loodetavasti leiab uue kodu mõne kollektsionääri juures
Mina leidsin nendele ilusa kodu _________________ Flacko, the nutty weasel who loves blue cheese, Blyth's Reed Warblers, Thrush Nightingales and Devin Townsend!
terry, Flacko, õnnitlen uute "asunike" puhul - eks annan teada, kui taaskord midagi huvipakkuvat leian _________________ Päevad lõpevad siis, kui lased neil minna...
Virtual Boy reklaamimiseks laenutas Nintendo koostöös Blockbuster'ga konsoole kodukasutajatele. Oli ju vaja, et inimesed uudse mängumasinaga harjuksid ning mõistaksid, kui vastupandamatu $180 hinnasildiga Virtual Boy on. Laenutuskomplektid olid mõeldud ainult rentimiseks, kuid pärast konsooli läbikukkumist müüdi need $30 eest maha.
Blockbuster pakend on äge, turvaline ja mugav. See on Nintendo Virtual Boy sildiga plastikkohver, millesse on liimitud kasutusjuhend ning spetsiaalselt lõigatud vahtkumm konsooli ohutuks transportimiseks. Tänu kohvrile on mu Virtual Boy super-kaasaskantav ja sangaga. Pole mingit probleemi see tädile külla minnes auto pakiruumi visata ning õigel ajal välja võtta ja võita inimeste tähelepanu. Näiteks Wii'ga reisimine nii mugav ei ole, kuid sangaprobleemi lahendab tühi A'le Coq õllekohver.
Kohvrid on üleüldse coolid, eriti coolid on need kohvrid, millel ilutseb punane Virtual Boy silt ja sellest coolim saab olla ainult kohver, mis sisaldab täiskomplektset laetud akudega Virtual Boy'd, valmis mängima kujutisega sinu ajus.
Kokku müüdi konsoole umbes 770 000, mis on väga väike kogus võrreldes tavaliste kümnete kümnete miljonitega. Esimene mäng Jaapanis tuli välja juunis 1995 ning viimane USA's 1996 aasta märtsis. Kogu Virtual Boy teek on siis 20 Jaapani ja 14 USA mängu ehk 23 erinevat mängu. Läbikukkumise peamisteks põhjusteks peetakse algset suhteliselt kallist hinda ning ekraanipilti, mis piirdus vaid punasega mustal taustal. Samuti ei mõistetud, mis otsast konsool portatiivne on ning kurdeti olematu ergonoomika üle. Reklaamitud selili murul mängimise võimalus ei näi just kuigi ahvatlev ning laua taga mängimine nõudis liikumatut isteasendit. Kokkuvõttes tegi Nintendo Virtual Boy'ga täpselt sama vea nagu Atari Lynx'ga 6 aastat varem. See oli kallis, suhteliselt kohmakas ja vajas tööks 6 AA patareid või pigem toiteadapterit.
Jagamatu mänguelamus
Virtual Boy veel üheks oluliseks miinuseks oli, et selle mängimise kogemust ei saanud jagada. Esiteks puudus võimalus kahe konsooliga paaris mängida, sest ametlik link-kaabel jäigi valmimata. Teiseks ei toeta link-kaabli porti peale paari homebrew ükski ametlikult ilmunud mäng.
Avastasin üllatusega veel ühe probleemi. Virtual Boy mängijal puudub absoluutselt igasugune võimalus vahetut kogemust edasi anda. Sa kas oled asja sees, näed ja juhid kõike või siis ei näe mitte midagi. Ma pole varem märganud, kui oluline on vahetu mängukogemust jagamise vajadus, sest see toimib iseenesest. "Vau! Vaata, vaata, kui äge koht!" Virtual Boy'ga pole see lihtsalt võimalik. Puudub isegi üle õla piilumise võimalus, nagu Game Boy'ga mängides. Mängu pausimise ja vaatevälja üleandmisest ei ole samuti kasu, sest siis jääb mängijal endal põnev koht nägemata ning ilmselt ka mäng pooleli.
Virtual Boy puhul on tegu tõeliselt personaalse elamusega, mida saab jagada vaid inimesega, kes on sama kogenud ning teab täpselt, millest on jutt. Siiski, see on umbes sama lõbus nagu vaheldumisi üle ühe vaadates õhtust filmielamust nautida. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
Konsooli eesmärgiks on mängijale luua omapäerane 3D maailm ning sellega saab ta ka üsna hästi hakkama. Efekt on veidi sarnane sini-punaste stereoprillidega piltide vaatamisele, kuid kujutise varjundite arv on piiratud 4 punasega mustal taustal. Liikuvad objektid ehk sprite'd on mõnusalt kahemõõtmelised, nagu paberist välja lõigatud - Paper Mario. Hästi on tajutav nende erinevatel kaugustel paiknemine. Mängu vaataja näeb ruumi perspektiivis, mis meenutab kohati ülikorrektselt paberist volditud nukumaja või pabernukkude teatrit. Väga omapärane efekt, tekib tahtmine käega katsuda.
Üldiselt on pilt on kirgas, kuigi kogu ulatuse täiesti selgelt nägemiseks tuleb veidi asendit kohendada, sest servapoole jääv ala tundub õrnalt fookusest välja jäävat. Mängimist see siiski ei sega ning üleüldine pilt on kenasti nähtav.
Mängijale luuakse efekt umbes 12" ekraani vaatamisest. Tegelik ekraanide suurus on 1", mille tekitavad LED lampidest koosnevad 1x224 ekraanimaatriksid. Ekraanide toimimise põhimõte on üsna keeruline. Mõlema silma jaoks on eraldi LED-maatriks. Maatriksi vastavalt vilkuvate LED'de valgus läbib suurendusklaasi ja põrkab vastu kiiresti võnkuvat peeglit, mille abil pannakse kokku silma ekraanile projitseeritav 50Hz'ne 384 x 224 pilt.
Kiirelt vabandan, et ma siin niimoodi peatüki kaupa tiisides pedetsen, aga nii on kirjutist kõige parem presenteerida, sest vastused lõiguvad teksti mõnusalt tükkideks. Peavalu juurde jõuan kohe.
Unikaalne elamus
Enne konsooli saabumist tutvusin emulaatori abil mängudega, kütsin ennast üles ägedate reklaamidega ning jahutasin sarkastiliste videoarvustustega.
Emulaatoril ei näinud ma midagi erilist peale selle, et võimalike nuppude arv ja paigutus muutis mängumõnu olematuks. Red Alarm tundus kudagi Vectrex ning Mario ja Wario mängud olid pigem vana Game Boy, kuigi tegelikult peaks graafika olema midagi enamat kui Super Nintendo. Emulaatoritega on alati probleem, et mängu tunnetus käib ringiga mööda originaalsel riistvaral mängimise elamusest. Isegi Game Boy mänge on mõnusam mängida Color'il kui taustavalgusega Game Boy Advance SP'l.
Reklaamid olid ägedad, nagu tol ajal ikka kombeks.
Sellised filmi- ja multikalikud, mis äratavad vaatajas hetkega nostalgilise vajaduse ägedate retromängude järele. Sama lugu on mängude kaanepiltidega, vana label-art lihtsalt on mõjusam, vähemalt minu jaoks. Näiteks Atari 2600 mängude siltide kujundused pakatavad fantaasiast ja sisendavad, et tegu on üliägeda mänguga, isegi siis, kui ma tean, kui crap see mäng tegelikult on. Täpselt see sama võlub mind ka Game Boy mängude juures. Pea iga label peidab endas heal tasemel miniatuurset kunsti ning kannab ajastu märki. Välja arvatud spordimängud, nende pildid on sama igavad nagu spordimargid.
Videoülevaated keskendusid üldiselt konsooli nõrkadele külgedele, kuid oli ka positiivselt objektiivseid erandeid, kus toodi esile konsooli ja mängude häid ja halbu külgi.
Mind ei häiri spoilerid, proovisin neid leida nii palju kui võimalik, et olla valmis nii heaks kui halvaks. Soovisin Virtual Boy'd kogeda täies eelarvamuse relvastuses. Kokkuvõtteks võin öelda, et see kõik ei rikkunud mu elamust ega üllatusi. Eelinformatsioon oli tore, kuid esmakogemus ise oli lihtsalt vaimustav, unikaalne audiovisuaalne elamus. Kõik see kriitika ei tähenda enam midagi, tuleb tõdeda, et tegu on geniaalse mängukonsooliga. Arvatavasti sellepärast, et ma lihtsalt olen selline, keda taolised asjad vaimustusse ajavad. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
daaamn aina huvitavamaks läheb, more more! _________________ Flacko, the nutty weasel who loves blue cheese, Blyth's Reed Warblers, Thrush Nightingales and Devin Townsend!
Tänan, Flacko, teatepulga edasiandmise eest Peale käesoleva on üks peatükk veel
Virtual Boy ergonoomika
Nagu eespool mainisin, on Virtual Boy puuduseks lubatud portatiivsuse puudumine. Sellega saab mängida vaid laua taga istudes või selili pikutades. Soovitavalt just voodis selili, sest siis on väiksem võimalus, et konsool vastu maad lendab. Laua taga mängides toetub konsool jalustele, selili asendis aga näole. Mõlemad mänguasendid nõuavad liikumatult olemist ning mängijal on ennast keset mängimist pea võimatu kohendada. Mugavam on siiski selili mängida, sest siis saavad selg ja kael vähem koormust, küll aga võivad surema hakata käed.
Samas, pole fikseeritud asend väga suur probleem, sest mängudel on vaikimisi 15 minuti autopaus, mis tuletab meelde silmi puhata. Ja silmi on tõesti vaja puhata, eks see ole individuaalne, aga 15 minuti limiiti ignoreerides ründas mind äkitselt korralik iiveldustunne. Loomulikult ei riku see rõõmu mängimisest, lihtsalt raskem on mängida.
Konsooli külge on juhtmega ühendatud pult, mille külge saab omakorda ühendada vooluadapteri või 6 AA patareid. Adapter on Super Nintendo'ga ühilduv, aga paraku USA konsooliga, mis tähendab, et ma enda SNES'i adapterit kasutada ei saa. Õnneks oli komplektis ka patareide adapter, väga sarnane Xbox360 lahendusele, ning tänapäeval pole 6 AA aku laadimine eriline probleem.
Pult ise on omapärane ja mitte just kõige ilusam. Sellel sümmeetrilisel puldil on kaks D-pad'i ja triger nuppu nimetissõrmedele ning tüüpilised A, B, Start ja Select. Lisaks ka konsooli ON/OFF lüliti. Parempoolset D-pad'i kasutavad vaid mõned mängud, kus on vaja laiendada liikumist 3D ruumis. Enamuse mängude puhul oleks piisanud ka SNES'i taolisest puldist, mis on mugavam ja näeb kenam välja.
Kuna pult kinnitub juhtmega lauapinnast üle 20 cm kõrguva konsooli külge, siis jääb mulje, et kohe-kohe prantsatab kogu kupatus ümber. Kuigi konsooli jalused on suhteliselt peenikesed, võrreldes konsooli endaga, siis tegelikult asi nii hull ei ole. Siiski, pult näpus kuhugi jooksma hakata ei ole eriti mõistlik.
Virtual Boy kokkupanek ja lahtivõtmine meenutab, eriti tänu coolile Blockbuster kohvrile, filmidest nähtud palgamõrtsukate rahulikku tasakaalustatud tegevust või siis muusikariistade üles seadmist. Kõigepealt tuleb välja võtta jalus, see avada ning lauale asetada. Seejärel Virtual Boy ise ning sobitada see jalusel olevale klambrile. Pärast kinnitamist kontrollida kaldenurka ja kinnitust. Siis võtta pult ja patareide adapter, laadida sellesse polaarsust jälgides kõik 6 patareid ning ühendada puldi pistik Virtual Boy põhja alla. Nüüd saab sisestada mängu ja käivitada konsooli ning kontrollida, kas on vaja reguleerida silmaekraanide fookust ja omavahelist kaugust.
Pole just tegevus, mida tahaks pargis enne selili mängimist teha. Huvitav, mida nad mõtlesid, ma kõhkleks isegi oma koduaias ennast täielikult muust maailmast eraldama, vähemalt sellise seadmega. _________________ [Puldimurdja soovitab] Retropeldik: Siin on Game Boy kollektsiooni blogipost
Mul k6ik see nostalgia PSP-l. Palju mugavam ja saab igal pool nostalgitseda.
PSP on selleks mugav variant küll, aga umbes nii nagu VHS videosid on kuidagi väga pointless, et mitte öelda sitt, 40" LCD peal vaadata, on PSP'l emuleerimine ja igasugune emuleerimine pool feelingust. Samas on see parem kui mitte midagi. Näiteks reisil, kuhu sa lihtsalt ei saa oma vana retrokraami kaasa vedada
OK võtan nüüd oma pika järjejutu kah kokku ning rohkem ei ahista sellega. Kes asja kokkuvõtvalt lugeda tahab, siis kirjutasin selle ja enda varasemad jutud http://retropeldik.blogspot.com blogisse.
Kokkuvõtteks Virtual Boy'st
Kui mõelda ennast aastasse 1995, võib inimeste pettumusest isegi aru saada. Värske Virtual Boy omanikuna, kes on pikemat aega lugenud Nintendo Power nuppe hüper-ägeda uue konsooli kohta, unistanud oma sõpradega, kui äge see ikka olla võib ning näinud kõiki reklaame, mis ühel häälel kõiki ootusi kinnitavad, võis maapeale tagasitulek ja pettumus olla üsna suur. Eriti, kui just kohe oli välja tulemas Sony Playstation ja aasta pärast Virtual Boy'ga samas hinnaklassis olev Nintendo 64. Kujutan ette, et suhteliselt vähesed vanemad said endale lubada järjestikku ilmuvate konsoolide ostmist, mistõttu pandi paljud lapsed valiku ette. Loomulikult usaldati mängukonsoolide printsessi Nintendo't.
Seda suurem võis olla pettumus, kui sina istusid oma paari mänguga totra ujumismaski ees ja naabripoiss mängis uue Sony'ga ning sinu väljavaated uuele konsoolile olid kuskil ülejärgmiste jõulude taga. Oletan, et see on see viha, mida paljud ei suuda unustada tänini.
Sellises ajalookriitilises valguses vaadatuna on James Rolfe AVGN Virtual Boy ülevaade suhteliselt objektiivne.
Tänasest vaatenurgast on Virtual Boy aga suhteliselt haruldane ja supercool, eriti retrosõpradele, kes elavad väljaspool Ühendriike ja Jaapanit. Tänu hävingule kahel esimesel turul ei jäetud ülejäänud regioonidele kuigi palju valikuvõimalust. Lisaks on kogu tiraa äärmiselt väike ning võimalus töökorras Virtual Boy leidmiseks on üle 30 korra väiksem kui tunduvalt vanema 1977. aasta Atari 2600 puhul. Euroopast ostmine on suhteliselt raske, sest postitamise hind ulatub pooleni konsooli enda hinnast ning väga vähesed müüjad on nõus maalt välja saatmisega.
Niisiis, mind ei häirigi nii väga mängude vähesus, sest see teeb kollektsioneerimise mõneti lihtsamaks. Kuigi, kurb on, et kasutamata jäi tohutu potentsiaal, kui mõelda näiteks mängule Doom. Ma ei ole küll võimeline pikemalt Doom'i mängima, sest selle 3D ajab mul üsna kiiresti südame pahaks, siiski on kahju, et midagi taolist ei jõudnud konsoolile, kuhu see mäng ideaalselt sobiks. Mind ei häiri ka link-kaabli puudumine, sest nagunii pole kilomeetrite raadiuses sõpru, kes saaksid oma Virtual Boy'ga külla tulla. Üldiselt ei häiri mind ükski Virtual Boy puudus, sest positiivne üllatus esmakogemusel oli liialt suur.
Ma ei oodanud liiga paljut, kuid see, mis saabus, ületas mäekõrguselt kõik ootused. Virtual Boy näeb päris elus coolim välja kui piltidel või videos, visuaalne osa on coolim kui reklaamides ja konsool ise on tõesti suur ja kole, või siis pigem Suur ja Äge! Ükski pilt ega emulaator ei suuda edasi anda vahetut mängukogemust. Võib-olla ehk ainult üht kogemust saaks ilma konsoolita edasi anda, kui proovite Virtual Boy'd ja huuletubakat korraga tarbida.
Sul silmanägemine perses pole tänu sellele Virtual Boyle. Minu teada see ainult punast värvi näitaski. Eriti haige.
terry kirjutas:
ahvilõust kirjutas:
Mul k6ik see nostalgia PSP-l. Palju mugavam ja saab igal pool nostalgitseda.
PSP on selleks mugav variant küll, aga umbes nii nagu VHS videosid on kuidagi väga pointless, et mitte öelda sitt, 40" LCD peal vaadata, on PSP'l emuleerimine ja igasugune emuleerimine pool feelingust.
Ilmselt sulle on tähtsam see plasmass karp, kui mäng ise. Üksõik kui ebamugav see on. _________________ Gdesainer
viimati muutis ahvilõust 04.02.2009 12:37:03, muudetud 1 kord
Sul silmanägemine <b>piixus</b> pole tänu sellele Virtual Boyle. Minu teada see ainult punast värvi näitaski. Eriti haige.
terry kirjutas:
ahvilõust kirjutas:
Mul k6ik see nostalgia PSP-l. Palju mugavam ja saab igal pool nostalgitseda.
PSP on selleks mugav variant küll, aga umbes nii nagu VHS videosid on kuidagi väga pointless, et mitte öelda sitt, 40" LCD peal vaadata, on PSP'l emuleerimine ja igasugune emuleerimine pool feelingust.
Ilmselt sulle on tähtsam see plasmass karp, kui mäng ise. Üksõik kui ebamugav see on.
Enne, kui vastad, loe natuke teksti kah. Infoks veel, et VB näitab ainult punast valgust erinevatel põhjustel: see oli kõige odavam, kõige paremini nähtav ning samas silmadele kõige talutavam valgus. Vaata, kui kaua sa suudad oma PSP'd või suvalist monitori 5 cm kauguselt jõllitada.
Mis karpidesse ja igasugusesse mängudega kaasnevasse tränisse puutub, siis jah, need on väga tähtsad. Mõnikord tõesti palju tähtsamad kui mäng ise. Ära unusta, et tegu on siiski mängukonsoolide ja mängude ajalugu käsitleva teemaga. Kui sellega seonduv sulle mõistetamatuks jääb, pole see järelikult sinu huviala.
sa ei või postitada uusi teemasid siia foorumisse sa ei või vastata selle foorumi teemadele sa ei või muuta oma postitusi selles foorumis sa ei või kustutada oma postitusi selles foorumis sa ei või vastata küsitlustele selles foorumis sa ei saa lisada manuseid selles foorumis sa võid manuseid alla laadida selles foorumis
Hinnavaatlus ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
:: KKK
:: otsing 
:: statistika
:: kasutajate nimekiri
:: kasutajate grupid
:: registreeri
teata moderaatorile
.
Spoiler 
) ning pole aega olnud ka kelleltki testiks laenata.
