[mikk36]

[DODONPACHI]

Raha, naised, võim.

[Auron]

[Xender]

[quote="Auron"] …quote]

Mida sa ajad ? Sony ütles, et sellised tulevadki PS3me mängud ! Mitte, et kunagi äkki, tulevad sellised mängud.

[Ho Ho]

[DODONPACHI]

[Auron]

[londiste]

http://www.eurogamer.net/article.php?article_id=67315

[gj]

õige ongi komplekt kompositega, kuna suuremal enamusel need käiku lähevad. hdmi juhtme korral peaks veel lisama dvi ülemineku kuna paljud telekad, projektorid ja monitorid on sellega. juhe ei maksa suurt midagi aga nutusem on kui odavale versioonile üldse hdmi väljundit ei panda.

[Scart]

[DODONPACHI]

[Winterwind]

mis tea ikka vaidlete.. imho pole eestis veel keegi end surnuks mänginud.
nii, et ps3hoolikud hoidke silmad-kõrvad lahti.
kui asi müüki tuleb siis kohe "BUY-BUY-BUY" ja mängima.
kui erinevaid mänge osta ei jaksa siis ühte ja sedasama.
ps ärge raisake aega söömisele/wc-le, parem mängige.
väsimus on samuti poh, inimene suudab tegelt kordades end ületada.

edu teile, äkki saab varsti teie vägitegudest delfis lugeda

[Auron]

[Scart]

[Ho Ho]

[vabarna]

[Scart]

[vabarna]

Muidugi ma tean, et Auroni jutt oli mõeldud toetama tema väidet, et suuremat osa mängijatest ei huvita muu kui see, millest HVs räägitakse, aga see just ongi see naljakoht minu jaoks. Miks arvata, et Eestis (riik, milles piraatluse võimalikkus ja kergus määrab mängude ja konsoolide populaarsuse) tegutsev foorum, kus postitavad peamiselt PC (platvorm, millele ilmuvatest mängudest väga suurel osal on pealkirjas sõna "War" või "Battle" või veel parem, mõlemad) entusiastid, on parim lakmus määramaks, millist elektroonilist meelelahutust eelistavad inimsoo noored ja vanad aastal 2006? Uskuge või ärge uskuge, isegi siin jumalast äraneetud paigas on inimesi, teismelisi ja kümneid aastaid vanemaid, kes naudivad igasuguseid häid mänge, isegi neid, mille puhul nende eakaaslased suures hämmingus ja piinlikkuses põlgust teesklevad. Ja miks? Sest nad näevad nendes kõigis põhimõtteliselt ühte ja sama võimalust - võimalust tunda ennast hästi, võimalust tegeleda millegi lõbusaga ja heal juhul isegi mõtlemapanevaga. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, paljud neist ei ole siin kasutajad. Nii on see, mida ma reaalselt näen, ja see, mida siin HV näite varal üritatakse tõestada, lihtsalt vastuolus.

[DODONPACHI]

Oehsa.

Mul võiks elu olla, siis ma ei veedaks enda aega selliste jubeduste kirja panemisega. Aga kuna ma teda kirjutama hakkasin ning ta ära lõpetasin, siis...

Hoiatus: järgneb tarbetult pikk postitus mis on suuresti OT ning pole just kuigi sidusalt kirja pandud.

Kõigepealt, vanustest hakkas rääkima Scart, mitte mina. Mina räägin veidi ebamäärasematest demograafikust, nimelt ühelaadset mängumaitset omavast inimgrupist. Nende mängumaitseks on just see mida sina välja tõid: "action ja möll."

Nende osakaal väheneb kuna terve mänguturg on aastatega kahanema hakanud, mille põhjuseks enamus publisher'e ja muidu tööstuses osalevaid firmasid nimetavad generatsioonivahetust, kuid nii analüütikuid kui ka muud mõtlevad inimesed teavad, et selles on süüdi ühelaadse toodangu aina kahanev kvaliteet ning rahva üldine tüdimus teisest maailmasõjast, kiilaspäistest futumeestest, rohelise nahaga monstrumitest ning tjuunitud masinatest. Ning ärge tulge mulle ütlema et ma just ei kirjeldanud umbes 90% mängudest, sest just seda ma tegin. Erandeid on, aga siin foorumis neist küll eriti juttu ei tehta.

Jaapanis on see kahanemine juba aastaid aset leidnud, ning kes müüginumbreid jälgib (mina ja võib-olla londiste), see teab, et Nintendo DS on tervet turgu pea peale pööramas ning aidanud turgu tõusuteele viia omal viisil. Enne DS'i oli Jaapani turg täis FF'i, DQ'd, Pokémoni ja muud algkooliealistele suunatud mänge ning otakudele suunatud seitse tuhat anime ning mecha-maigulist J/SRPG'd. Kokkuvõtlikult on see enam-vähem kõik ning see oli nii olnud viimased 5, 10, 15 aastat, ilma eriliste muudatusteta.

Siis aga saabus DS ning pauhti: aasta suurim müüja on mingi lihtsakoeline ajutreenimismäng -- mäng millel pole ei algust ega lõppu, mingit stoorit ning mis (ja see on nüüd tähtis) pani mängijad endaga veidi teisel tasandil suhtlema kui teised mängud enne teda. Kui sa saad selles mängus hea tulemuse, siis ei ole sa mitte ainult mängus hea, vaid sa oled enda aju treeninud ka päriselu jaoks. Mängu rakendussfäär on hoopis suurem.

Animal Crossing, järgmine nüüdseks juba kolm miljonit müünud mäng, on samuti omamoodi revolutsiooniline, rõhutades oma kogemuse puhul mängijate positiivselt meelestatud omavahelist suhtlemist ning teatud määral ka koostööd. Idee järgi nagu iga teine MMORPG, lihtsalt et mängus puudub see tapmiselement.

Ja kummagis pole Mariot! Wow, said nüüd Scart!

(See oli nali muideks. Ma olen sunnitud selle selgituse lisama kuna sa muidu ei saaks jälle aru, ma kardan.)

Okei, tuleme nüüd tagasi läände. 90-ndate keskel endale PS'i soetanud noorsand on nüüdseks juba 30-ne või siis lähedal sellele ning ühel hommikul üles ärgates taipab ta, et ta on oma konsoolimänge toksides järjepidevalt välja elanud oma puberteedieas tekkinud vägivallafantaasiaid ning spordiunelmaid. Tal on aastatega selle vastu kerge tülgastus tekkinud ning väljaspool iga-aastat Madden'it ta ei olegi suurt muud viimastel aastatel mänginud. Rohkem on ta filme vaadanud. Ta viimase aja suur lemmik on film nimega "Eternal Sunshine of the Spotless Mind", sest ta leidis seda filmi vaadates (ja neli korda üle vaadates) et selles filmis on mingi kummaline interts tema enda eluga. "Huvitav," mõtleb ta "kas midagi sarnast mänguna ka olemas on. Midagi, noh, elulist?"

Muidugi ei ole.

Veel üheks illustratsiooniks, kui te lubate, näide mu enda elust: kui ma veel väike olin (no ütleme nii 11-12 aastane), siis oli mu lemmikfilmiks John Woo Face/Off. Selles filmis oli kõike: maskuliinseid tegelasi, huvitav stoori (wow mingi näovahetus ja vahetuvad elud ja whoa see on keeruline) ning, mis kõige tähtsam, palju tulistamisstseene kus tegelastel on kummagis käes käsipüss.

Nüüd, aastaid hiljem, meeldib see film mulle ikka veel väga. Tegemist on tõenäoliselt John Woo parima läänes tehtud filmiga (tema Hong Kongi looming, eriti The Killer ja Hard-Boiled on siiski paremad sellest) ning mu lembus action-filmide vastu ei ole aastatega üldse kahanenud, kuid mingi moment hakkasin ma ka muid filme vaatama. Teate küll, selliseid kus iga teine minut ei lastagi kedagi maha ning lõpuks isegi selliseid kus vägivalda võib-olla üldse polnud . Filmid nagu näiteks see ja siis veel see ning mingi moment isegi see ning, roidehetkel, ka see.

Kuid nagu te kõik, kes seda siiamaani lugeda on viitsinud, juba tõenäoliselt aru saate, ei ole mängude puhul sellist protsessi võimalik läbida. Kui samastada praegust valikut mängulettidel filmiliste analoogidega, siis koosneks kinode filmirepertuaar Fast and Furious'ist, mõnest uuest Star Wars'ist ning Matrix'ist. Isegi midagi sellist nagu Miami Vice on sisuliselt liiga sügav et sellele korraliku analoogi leida (ning ei, filmil põhinev mäng seda kohe kindlasti ei ole). Ning raamatupoes on meil valida Sõrmuste Isanda ning Hyperion'i vahel -- mõlemad iseenesest väga head raamatud, aga kui nende kõrval näiteks Kurstikku Rukkis või Meister ja Margaritat ei ole võimalik leida, on olukord veidi nukker. Või noh, minu jaoks vähemalt.

Minu silmis on see probleem, sest üheltpoolt viib see muutumatu suunitlus mängutööstuse aeglase riknemiseni ning teisalt ei suuda niiviisi mängud enda tegelikku potentsiaali kunagi rakendada. Ning (ja see on tõesti puhas IMHO) ei aita siin enam uue kesta loomine vanadele reeglitele, vaid siin on vaja reeglite muutmist metatasandil ning täielikku reformi sellest mida me üldse mõistame videomängude ning interaktiivse meelelahutuse all. Ja sealt edasi juba piiritlemata mänguloomeni, mis vähemalt teoreetiliselt võimalik olema peaks.

Kuid kogu see protsess on aga ilmselgelt ropult keeruline ning seda mitte ainult mänguloojatele, vaid ka publikule -- ehk siis sina ja mina ja nemad.

[mikk36]

APPPIIIIII
lõpetage see megapostide panemine... silmad väsivad ära...
ja lõpetage see auroni iba teema ära juba

[Scart]

järgneb OT

*iroonia ON* sa oleks võinud oma tunniajase kirjumisvaeva võtta kokku vast ka lühemalt: "kõik need, kes eelistavad seriaale nagu Blade ja SG1 ning kinodest näiteks testosteroonipomme nagu Miami Vice või siis Black Hawk Down on machofalloslased, hence minu jaoks olematud inimesed, sest dšiisas, they actually enjoy something, mis ei seisne DSis peal mälutreenimise mängude toksimises. Vägivald is bad, mkay." *iroonia OFF*


jube huvitav on lugeda eeposeid sellest, kuidas ikka meie aja noorus on üliarenenud ja tegeleb ei tea millega... ma tõesti ei tea, kus kandis te sel juhul elate. meie aja linnanoorus = rate.ee, läbud ning enda täiskaanimine ja eneusk, mille mina küll tõstaksin ülbuse kategooriasse - maanoored on kas lollimad kui mehhiko seebikangelased ning saavad endale lapsed olles 14 või siis ennasttäis külakeskuse joodikud, kelle saatuseks saab kohaliku poe ees oma 20 aastat vana bemmiga "tšillimine". (viibin kõrvuti eraelu tõttu mõlemas keskkonnas ja olen seda piisavalt jälgida saanud, masendav vaatepilt. oled sa Alabamast või Kapa-kohilast, no difference at all.)

nii mõnigi "tark ja andekas noor" kõnib noruspäi minema, kui tööintervjuul teatatakse mulle oma palgasoovid ja nõudmised, mille peale vaikselt muigan. perhaps oleks võinud mälutreenimise asemel koolis käia ja tööd teha teha ning alles siis midagi nõudma hakata? täpselt sama on pseudointellektuaalse mölaga, mida nii mõnigi kord serveeritakse disainerprillide ja kampsunite varjus, meibi on isegi õun lauale asetatud, et ikka asi kindel oleks. vabandust, et sellised inimesed mulle enam eriti muljet ei avalda - vanus on nagu vastav, et näha reaalset maailma oma silmadega, mitte läbi roosade prillide, mis paneks mind kaasaskantavas konsoolis loomi kasvatama.

ja et ikka kõik saaks ära räägitud, siis ma ka tõesti ei mõista, miks väärtraamatuid nii harva liigub - õnneks on kõik sinu nimetet kodus riiulil olemas. ja enne ma muidugi natuke luiskasin kah: filmid nagu MV ja BHD on kõike muud, kui actionfilmid. MV meenutas rohkem kreeka tragöödiat ja BHD oli masendav teekond kus vaataja kannatas rohkem, kui sõdurid ekraanil. ja muidugi, soovitan kaeda ära filmid nagu kohe tulev see ning see

OT lõpp

[DODONPACHI]

Ma jälle ei saa aru kust sa seda välja lugesid et ma neid testosteroonipomme ei salli? Või siis milleks see iroonia? Black Hawk Down on üks mu lemmikumaid filme, muideks. 2046 ka, ilmselgetel põhjustel.

Kogu su ülejäänud postitusega on samamoodi, ma ei mõista millele sa vastad ja mida sa mulle öelda tahad (peale selle et ma naiivik ja idioot olen, muidugi ). Eestis on igasugu noori, OK; mälutreenimisega noored ei saa tööle (siin sa pead vist mind silmas?), OK. Ja, uh... ongi kõik vist?

ma ei tea, ma enda arust sain hästi edasi antud selle idee, et igasugune action on täiesti OK, lihtsalt vahel tahaks nagu midagi muud ka, isegi kui see on ajutreenimine või koerakasvatamine või doktoriks (Trauma Center) või advokaadiks (Phoenix Wright) olemine. Minu arust on potentsiaal olemas, lihtsalt teatud künnised tuleb ületada. Kas nende hulka kuuluvad Kapa-Kohila noored?

Hmm.

[sigakoer]

[londiste]

miks ma arvan, et progemise keerulisus või lihtsus on pigem sõltuv developeridele jagatavatest vahenditest?
bluray ketaste hinnad peaks teoorias (ja ilmselt ka praktikas) üsna järsult kukkuma kui sony neid miljonite kaupa tegema hakkab. dvd hinna vastu on muidugi raske saada

[mikk36]

sigakoer, parandus, 9 coret on kokku, nendest 1 on juhtiv