Päris huvitav teooria netis liikumas, et peale USA radisüsteemide jne purustamist Iraani poolt lähis idas, lõppes põud ja nüüd rekordiline vihmasadu iraanis ja iraagis.
Saudide " pilvekülvamine" on teada fakt.
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Roland Tamme politseipõnevikku «Sündikaat».
Ega ma ei tea, kas Roland Tamm on autori õige nimi või on ta hoopis Arnold Kumm, Erlend Pomm või keski-miski muu. Ülejäänud nimed on teose sees niikuinii rohkem või vähem läbinähtavalt muudetud, nii et probleem kukub ära.
Soovitan hoopis muudel põhjustel. Raamat ei ole eriti hästi kirjutet. Tuimavõitu. Kirjanduslikus mõttes ja võttes. Ent ometi haakub ilusti inimestega, kes tos ajas mütanud ja ellu jäänud – lugesin minagi huviga lõpuni. Kriminaalse maailma ja uussündiva riigi lugu, vaadetega mine- ja tulevikku. Jõledad üheksakümnendad, kuid mitte ainult. Veider ja võõristav võib tunduda noile, kel ajastukogemus puudub. Ent mitte ilmtingimata. Teatav kuivus ja kaldumine päeviklikku dokumentalismi ei ole iseenesest halb, sest lugu lappab end lahti ikkagi. Tuletas meelde aegu, mida meenutada ei tahtnuks ja pani mõtlema asjadele, millele ei mõelnud omal ajal ega peaks mõtlema tänagi. Samas on ajaloos olemas jupid, mis läbi ja üle elatud ning väga hea, et ka raamatus sees. Kes noid aegu läbinud, leiavad meenumusväärset. Kes ei, leiavad muud. Tuleks teismeliste peal testida, et kas töötab või jaa.
Politsei ja luurajate värk ei pruugi üldse erihuvi pakkuda, silmharivalt avardav on tunnetada, kuidas Eesti riigi tekkimine igasugu muu jamaga koos kasvas ja selle sisse ka teatud sorti pahulasi tekkis. Ükski seen ei kasva ussideta. Me Eesti seene ussitamist on siin ilusasti kirjeldet. Soovitan hüva lugu halbadest aegadest. Selge on, et segane on (olnud). Et segasus selgemaks saaks, tasub lugeda raamatuid. Nende hulgas ka täna soovitet asjakest.
Roland Tamme «Sündikaat» käsitleb siseluure teemat, kaanelt saame teada, et tegemist on politseipõnevikuga. Las olla, reklaamis on ikka lubatud liialdused. Mina ei oska öelda, kas see on romaan või pikem paljastav olukirjeldus. Aga teema on igatahes põnev ning ühiskonnale vajalikki.
Mäletame terase taibuga massimõrvar Stalinitki küsivat: kes luurab luure järele? Luureametkondade tegevus käib saladuskatte varjus, mis loob ahvatluse reeglitest üle astuda. Ja seda püüabki Tamm päevavalgele tuua, näitab kapo ja kriminaalpolitsei sidemeid maffia ja idanaabri julgeolekuorganitega, teeb seda isikuti, tähendab, konkreetsetelt luurajatelt-politseiametnikelt ja kurjategijailt maski maha rebides.
Selge, niisuguse teemaga tegelemine eeldab informeeritust. Näiteks James Bondi tegelaskuju looja Ian Fleming oli kuningliku laevastiku luureüksuse kõrge ohvitser.
Roland Tamme kohta jagab kõiketeadja internet väga napilt andmeid. «Sündikaat» on tema ainus teos, DIGARist saame teada, et sellenimeline autor on aastakümnete jooksul avaldanud kolm-neli artiklit ajalehtedes.
Tõenäosuse järgi on Roland Tamm pseudonüüm, autor on ennastki peitnud, nagu on peitnud oma tegelased, pannes neile väljamõeldud, kuid suhteliselt kergesti dešifreeritavad nimed. Seda enam, et nende inimeste töökohad tunduvad olevat täpsed.
Väljamõeldis või dokumentaalteos?
Siin komistasingi žanri määratlematuse otsa. Kui tegemist on belletristikaga, siis on mängus tegelased, kui dokumentalistikaga, siis on juttu inimestest. Raamat kaldub viimase poole, ent ilukirjanduslikku lõhna lisavad väljamõeldud nimed. Aga eks luures kasutataksegi väljamõeldud agendinimesid, tundub, et need on tekstis muutmata jäetud, ning see kallutab loo rohkem dokumentalistika poole.
Teine peatükk räägib kellegi Tallinna Pedagoogilisse Instituuti sisseastuja värbamisest KGBsse. See toimub rektor Kogre kabinetis. Kalev Koger oli 1973–1979 tolle õppeasutuse juht, järelikult suunab see episood vaatlema teksti dokumentaalteosena. Noormees seatakse valiku ette: kui sa agendiks ei hakka, siis instituuti sisse ei saa, mis sest, et sooritasid sisseastumiseksamid hästi.
Teiselt poolt jälle, miks püüti hingi võrdlemisi avalikus ruumis ning sihiti noorukit, kellest polnud veel üliõpilast saanudki? Mujalt on lugeda, et sellist tööd tehti hotellitubades või konspiratiivkorterites, sest värvatu pidi ju saladuseks jääma. Kõnealusel juhul sai selle teada rektor, samuti tema kabineti eesruumide töötajad, sest ei maksa neid lihtsameelseks pidada. Nii et usaldus teose faktilise paikapidavuse vastu lööb kohe alguses kõikuma.
Nooruk saab agendinime Õpetaja, mida kannab raamatus kõigil lehekülgedel, olgugi et vahepeal taastab meie riik iseseisvuse. Teiseks on raske uskuda, et FSB Peterburi ja Moskva kontorite vahel valitseks vaen (millel põhineb osa loo tegevusest), on ju FSB ülitsentraliseeritud asutus ülitsentraliseeritud riigis.
Agendid annavad KGB-le tühiseid ja kõrvalisi andmeid mõne inimese kohta ning väidetavasti ei kahjusta neid. Küll aga kardab see või teine tegelane siin-seal, et tema sidemed idanaabri luurega tulevad avalikuks. Seda kardavad ka mafioosod, mis jälle ei ole veenev. Kujutan ette, et seotus endise KGB või nüüdse GRU ja FSBga vaid tõstab kurjategija autoriteeti kaaslaste silmis, seda enam et paljud kriminaalsed operatsioonid tehakse just nende asutuste organiseerimisel.
Mis võis olla autori motiiv seda kõike kirja panna ja avaldada? Hea, kui see on tahtmine ühiskonda puhastada. Aga mis siis, kui selleks on kättemaks kapo-töölt vallandamise eest?
Idaagentide nimetamisel kasutatakse väljendit «osobist», see on miskipärast pandud veel jutumärkidesse. Tuleb see venekeelsest Особый отдел’ist ehk «eriosakonnast», see on ühtaegu tšekisti eufemism ja kamuflaaž. Tahaks väga teada, kas niisuguse haisuse toorlaenu pruukimine kapos on tõene või ainult autori väljamõeldis. Kui õige on esimene variant, siis saame järjekordse kinnituse, et kõik luured on olemuselt sarnased.
Tekst liigub skandaalist skandaali, kapo ja kriminaalpolitsei tehtud prohmakast prohmakasse. Kapot nimetatakse Kollaseks majaks (teinekord antakse ka täpne aadress Toompuiestee 3), kriminaalpolitsei peidunimi on Tööstuse tänav. Otseselt ei lahata skandaale, vaid kurjategijate ja ametnike osavõttu neist. Osavõtu valgustamisel puudub üksikasjalikkus, mainitakse kõigest, et see või teine inimene võttis ühendust kellegi teisega, olgu siis kohtudes või telefonikõnega piirdudes. Kurjategijate või organite tegevus on läbi põimunud, moodustab kompaktse terviku.
Äratuntavate tegelastega poliitpõnevik
Milliseid skandaale siis puudutatakse? Rohkesti on juttu idarahaskandaalist, raamatus on selle keskseks kujuks kunagine Tallinna linnapea ning pea- ja siseminister Einar Lubineem, kelle olemust kirjeldatakse karjuvalt äratuntavalt. Igapidi sõlmub skandaaliga kapo äratuntav peadirektor Jaan Pohl. Siis tulevad järgnevad peadirektorid Rain Aia jt. Ei teki küsimust, kes on väliseestlasest kindral Einbaum, temaga seoses mainitakse relvadega hangeldamist. Või siis kriminalist Ago Lühiro. Ämma kilekoti loos domineerib reformierakondlane Artur Grib, see nimi vajab pikemat lahtikodeerimist.
Mõned, nagu Heiks, sügavalt õigeusklik Ahven, Heelium, Kolovanov ja seesama Õpetaja, minu jaoks ei avane. Samuti mitte meie kuritegeliku maailma juhtkuju tšetšeen Emir, kes toetab Ramzan Kadõrovit, kuid kelle õemees on Tšetšeenia iseseisvuse pooldaja.
Ühtelugu räägitakse rahapesust, räpaste rublade liikumisest Venemaalt meile ning raha üle piiri tagasi liikumisest väärtvaluutas ja sularahas sõiduautos. Tegemist on tohutute summadega. Mainitakse ka katusepakkumist mafioosode poolt, samuti kahtlaste pankade ja offshore-firmade tegevust.
Teksti muudab publitsistlikuks asjaolu, et tegelasi pole individualiseeritud, ei välimuse ega karakteri kaudu, kõik on esitatud ainult nime järgi, nagu artiklites kombeks, kõik on kriipsujukud. Pole juttu hingeelust (on siiski üks jõhker prostituudiepisood), peamiselt juuakse – mõned tüübid eelkõige kohvi, teised midagi mehisemat. Teksti tase jätab soovida. Sündmused on kirja pandud kroonulikus protokollistiilis, pisut elevust leidub vaid dialoogides.
Kes võiks olla raamatu adressaat? Kindlasti meie luurajate kogukond ning nendega seotud inimesed. Usun, et nende jaoks hakkab tekst elama, neile pole saladus, keda autor konkreetselt ründab.
Mis võis olla autori motiiv seda kõike kirja panna ja avaldada? Hea, kui see on tahtmine ühiskonda puhastada. Aga mis siis, kui selleks on kättemaks kapo-töölt vallandamise eest? Ehk võivad need kaks põhjust kooski eksisteerida?
* Endine kaitsepolitseinik tühjendab ekskolleegide pähe solgiämbri.
* Süüditused rahapesus ja fentanüüliäris.
* Koostöö korrumpeerunud FSB ametnikega.
Roland Tamme debüütromaan «Sündikaat» on selle suve kõige kuumem lugemismaterjal vähemalt ühes kohas – kaitsepolitsei kontoris Toompuiesteel. Muu hulgas uuritakse, ega raamatus ole mõnda paljastust, mis nõuaks ametlikku sekkumist.
Roland Tamm on muidugi pseudonüüm. Päris elus on tegu kaitsepolitsei endise kõrge ametniku P. O.-ga. Või kellegagi, kes teeskleb väga osavalt, et on P. O. Tegu ei olnud reatöötajaga, vaid olulisi ametkohti pidanud mehega. 15 aastat tagasi tegi tollane siseminister Jüri Pihl (raamatus Jaan Pohl) P. O.-le ettepaneku asuda keskkriminaalpolitsei juhiks, aga P. O. loobus. Mina olen P. O.-d
intervjueerinud. President Ilves andis talle ordeni pärast Liibanonis röövitud Eesti ratturite koju toomist. Presidendi kantselei painas toona kapot, et nad natukenegi räägiksid Liibanoni operatsioonist (kapo eelistanuks vaikida) ja seetõttu see intervjuu P. O.-ga sündis.
Ühesõnaga, «Sündikaadi» autor ei ole suvaline sulesepp, vaid endine tipptegija. Seda plahvatuslikum on raamatu sisu: autor sisuliselt süüdistab, et Eesti kõrgete politseinike ja ametnike seas eksisteeris grupp omavahel seotud inimesi ehk sündikaat, kes tegi koostööd nii kuritegeliku maailmaga kui ka Vene julgeolekuteenistusega FSB. Eesti sündikaadil oli kaks põhilist ärisuunda: teha katust Venemaalt pärit raha pesemisele ja kaasa aidata Vene fentanüüliäri laienemisele Eestisse.
Raamat kubiseb tegelastest. Kõik varjunimede all. Enamik neist on muidugi ülilihtsalt äratuntavad. Savisaar on Lubineem, Pihl on Pohl (Pihli hüüdnimi oli ka päriselus Pohl). Autor on ilmselgelt tahtnud, et tegelased oleks tegelike inimestega seostatavad.
Kirjanduslikult võib raamatule ette heita tegelaste rohkust, neid on kümnete kaupa. Üksikud neist on olulised, aga enamik marginaalsed kõrvaltegelased. On politseinikke, kapokaid, poliitikuid, ametnikke, ärimehi ja kurjategijaid. Selles rägastikus ja omavaheliste suhete müriaadis orienteerumine on paras peavalu, nii et on kerge kaotada «Sündikaadi» põhinarratiiv.
Fantastiline faabula
Lühidalt on lugu järgmine. Tumedaid jõude esindavad Õpetaja (K. K.) ja Heiks (V. K.). Raamatu järgi oli Õpetaja kunagi KGB kaastöötaja. Eesti iseseisvuse taastamise ajal sai lähedaseks peaminister Lubineemega. Tegi kiiret karjääri eriteenistuses ja politseis, pärast lindiskandaali tõmbus hetkeks aga tagasi ja jätkas siis juba poliitikuna. Heiks on samamoodi eriteenistuse ja politsei taustaga ning samuti sai pihta lindiskandaalis. Seejärel ärimees. Tavaliselt äris, mille iseloomustamiseks kasutavad ajakirjanikud sõna «kahtlane».
Õpetaja ja Heiksi käepikenduseks Eesti julgeolekustruktuurides saab Heelium (E. H.). Noorem kuju, alguses pigem nagu Õpetaja ja Heiksi protežee, hiljem teeb karjääri politseis kuni kapo juhtkonda välja. Pundiga on seotud ka politseinik-poliitik Ants (A. A.).
Tänapäevast umbes viisteist aastat varem võtavad Heiks ja Õpetaja Heeliumi abiga enda kontrolli alla suure tüki Eestit läbivast rahapesust. Soovitus või käsk selleks tuleb teiselt poolt piiri FSB-lt, mille korrumpeerunud ametnikud kontrollivad rahapesu Venemaa pool ja nüüd hakatakse koos sama madalale langenud Eesti ametnikega kontrollima rahapesu ka siin. Eestlased lähevad aga ahneks. Kui alguses võetakse lihtsalt vahendustasuprotsenti rahapesu praktilist poolt juhtivalt ärimehelt Gribilt (A. G.), siis viimaks hakatakse Gribi kontosid Eesti pankades sulgema ja nende avamise eest Gribilt raha nõudma. Nii teenitakse topelt: nii rahapesu lubamise kui ka keelamise eest.
Umbes samamoodi tuleb Eestisse ka fentanüüliäri. Kõigepealt tavalise kurjategijate kaudu, keda Venemaal kontrollib FSB. Kui asi jõuab Eestisse, nõuab Vene luure Heiksilt (temast on saanud FSB kaastöötaja) et ta aitaks kaasa Eesti poolt. Ja Heiksi mõju all oleva Heeliumi kaudu saabki seda teha. Aeg-ajalt peetakse väikseid fentanüülikoguseid kinni, et saaks eduraporteid koostada ja närvilisi poliitikuid rahustada, aga suur äri jäetakse puutumata.
Häid inimesi raamatus pole. Peale autori enda. Ääri-veeri ehk ka tšetšeenide juht Emir (H. D.) ja allilmaliider Ahven (G. O). Nad on küll kurjategijad, aga «väärikad» ja «ausad» kurjategijad. Jättes kõrvale raamatut läbiva konspiratsioonihõngu, annab seegi usutavusele hoobi, et ainsad allikad, keda peategelane usub, on kurjategijad. Eks seetõttu on ka raamatus kättemaksuelementi endiste kolleegide vastu kapos, mis jätab mulje, et autor klaarib varjunime all mingeid isiklikke arveid.
Kõmu, laim ja kättemaks
Mis on selles kõiges aga tõsi? Julgeolekumaailma asjatundjad ütlevad, et raamatus on tõeseid episoode. Aga ka asju, mis segi nagu pudru ja kapsad. Tõekillud on segatud väljamõeldiste, kuulujuttude ja pealekaebamisega. Osa tegelastest (väga tuntud inimesed) on solgiga üle valatud.
Olen mõne tegelaskujuga kokku puutunud. Näiteks ärimees Grib, kes vedas kümnete miljonite eurode eest sularaha Venemaale. Grib ei varjanud seda, vaid näitas mulle kontori aknast soomusautot, millega sularaha Venemaale viis. Lõpuks läks Grib aga kohtu alla – kuidas nii, kui tal Eestis nii kõva katus oli, nagu «Sündikaat» väidab? Kui raamatu järgi on Õpetaja ja Heelium ühes pundis, siis mina mäletan ühte kohtumist kapo peakontoris, kus Heelium rääkis Õpetaja kohta, et too on üks kaabakas, Vene mõjuagent ja kriminaalide PR-esindaja, kes Kapo vastu infooperatsiooni korraldab.
«Sündikaadi» autor on kahtlemata väga informeeritud inimene. On päriselt olnud osaline Eesti ajaloo tähtsate juhtumite lahendamisel. Kahju, et ta nendest tõelistest töövõitudest ei kirjutanud. Praegu jääb raamat isikliku kättemaksu tasemele.
tsitaat:
Roland Tamme debüütromaan «Sündikaat» on selle suve kõige kuumem lugemismaterjal vähemalt ühes kohas – kaitsepolitsei kontoris Toompuiesteel. Muu hulgas uuritakse, ega raamatus ole mõnda paljastust, mis nõuaks ametlikku sekkumist.
tsitaat:
President Ilves andis talle ordeni pärast Liibanonis röövitud Eesti ratturite koju toomist. Presidendi kantselei painas toona kapot, et nad natukenegi räägiksid Liibanoni operatsioonist (kapo eelistanuks vaikida) ja seetõttu see intervjuu P. O.-ga sündis.
Raamatupoodide edetabelite tippu on ilma igasuguse reklaamita tõusnud salapärane teos «Sündikaat 2», mille autoriks peetakse endist kõrget politseiametnikku. Raamat räägib varjunimede taha peidetud loo Eesti rahapesust, võimumängudest ja süsteemist, mille sarnasus päriseluga paneb küsima, kas süvariik ongi päriselt olemas ja tegutseb enamiku inimeste eest varjatult oma huvide nimel?
18. mail läks eetrisse hooaja viimane «Kuuuurija», mis võttis vaatluse alla meie riigis toimuvat käsitleva «väljamõeldud» ilukirjandusliku jutustuse ja tegelased.
Hiljaaegu ilmunud raamat «Sündikaat 2» on 2024. aastal ilma igasuguse reklaamita ilmunud ja kohe populaarseks saanud samanimelise esimese osa järg. «Sündikaat 2» on lühitutvustuse järgi endise kaitsepolitseiniku Maxi kirjutatud põnev lugu, mis räägib meie jõustruktuurides aset leidvatest sündmustest. Seekord heidab politseiteenistusest lahkunud Max pilgu rahamaailma telgitagustesse ja räägib sellest, kuidas Eestis massiliselt raha pesti ning kuidas meie kõrged ametnikud ja poliitikud lasksid sellel kõigel juhtuda.
Kuigi raamatu esimesel leheküljel on öeldud, et tegelased ja sündmused on välja mõeldud, ei kahtle lugeja, et just nii võiski päriselt olla, sest raamatus kirjeldatud sündmused on tegelikult toimunud ja ka tegelaskujud on äratuntavad. Paljud inimesed on pärast selle raamatu lugemist öelnud, et «süvariik» ei pruugigi olla ainult totakate inimeste räägitud jutt.
Uues raamatus mainitud tegelaskuju, rahandusminister Pärl on aimatavalt sarnane just Martin Helmega. Raamatus kirjeldatud sündmused toimusid ajal, kui Helme oli rahandusminister, ehk aastatel 2020–2021. Kui seda raamatut lugeda, võib tabada end mõttelt: äkki ongi süvariik olemas?
«Raamatus on ju kirjas, et kõik on juhuslik, kõik kokkusattumused on juhuslikud ja juhuslikult on need kokkusattumused väga paljud sellised, mis on äravahetamiseni sarnased sellega, mida ma olen ise näinud ja kogenud,» ütles EKRE esimees ja endine rahandusminister Martin Helme.
Kuigi Roland Tamm on autori väljamõeldud nimi, räägitakse kuluaarides, et raamatu on kirjutanud endine kõrge politseiametnik, kes puutus pikka aega kokku nii oluliste sündmuste kui ka inimestega ning kes on otsustanud riigis lokkava korruptsiooni fiktiivsete nimede kaudu avalikuks tuua.
«See oli äravahetamiseni sarnane.»
«Seal on palju ilukirjanduslikku olustikuloomet. Ma toon ühe näite sellest, kus oli siis nii-öelda rahandusminister Pärli kohtumine ühe inimesega, kelle ta tahtis palgata. Detailne kirjeldus sellest, kuidas me riigikogus kokku saime. Siis minister võttis lipsu eest ära, lasi ülemise nööbi lahti… Ma never ever, mitte kunagi elus ei lase ülemist nööpi lahti, ei võta lipsu eest ära, aga mis puudutab seda kohta, vestluse sisu, siis see oli äravahetamiseni sarnane,» kinnitab Martin Helme just sellise kohtumise toimumist.
Kuidas autor seda kõik teab? Helme vastas, et seda peabki autorilt küsima. Mainitud kohtumine oli mehega, keda Helme soovis palgata rahapesu andmebüroo juhiks. See mees on endine kaitsepolitsei (kapo) asedirektor Peeter Oissar. 2012. aastal sai ta niinimetatud Liibanoni juhtumi ehk pantvangistatud jalgratturite eduka lahendamise järel juba teise Kotkaristi ordeni. Kapost lahkus ta üsna kummalisel põhjusel.
Helme sõnul pole lihtne leida inimest, kes oleks julge ning samal ajal teaks, kuidas bürokraatia masinavärk töötab. Helme soov pani aga paljud riigi tähtsad ninad kukalt kratsima. Helme sõnul küsis ta ka toonaselt kaitsepolitsei direktorilt Oissari kohta nõu ning seda kirjeldati raamatus samuti. Raamatus on koht, kus kapo peadirektor Taibu ütleb, et oleks kõigi huvides, kui see kandidaat jääkski lihtsalt kandidaadiks.
«Kõige suurem põhjus, miks ma arvan, et meie valitsus ikkagi pikali joosti, oli rahapesu. See rahapesu oli nii suur, ta oli nii kaua kestnud, ta oli kõik ära korrumpeerinud,» ütles Helme.
Raamatus «Sündikaat 2» kirjeldatakse väga selgelt, kuidas rahapesuga olid seotud ka kõrged ametnikud ja politseinikud.
«Suur osa Eesti ärieliidist. Prokuratuur ei tahtnud üldse sellega tegeleda, rahapesu andmebüroo tegeles ainult väikeste asjakestega ja noh, selge on see, et kui niimoodi on, siis sellel on peal katus. Katus on julgeolekuasutused või see katus on prokuratuur või mõlemad kahe peale,» sõnas Helme ja vastas saatejuht Katrin Lusti küsimusele raamatu sisu kohta: «Katrin, päriselt on veel hullem.»
Martin Helme rääkis ka FBI endisest peadirektorist Louis Freeh’st, kelle ta tõi rahandusministrina Eestisse rahapesu uurima.
«250 miljardit eurot, mis käis paari aasta jooksul läbi ainult ühe panga esinduse, poleks pidanud olema mitte ainult punane lipp, vaid pigem punane plahvatus,» ütles Freeh «Kuuuurijale» 2020. aastal.
Helme rõhutas, et ameeriklastega mindi koostööd otsima sellepärast, et Eestis polevat sellise asjaga võimalik võidelda. «Eestis ei ole institutsiooni, millel on nii palju hambaid või sisemist tahtmist ja puhtust, et sellega võidelda.»
Seda raamatut lugedes võib eeldada, et Peeter Oissarit soovitas Helmele rahapesu andmebüroo uueks juhiks tema toonane nõunik Kersti Kracht, kes kannab raamatus nime Krista. Kui rahandusminister hakkab sellega tegelema, käivitab see tagatubades raamatu väitel protsessi, kus räägitakse, et sellest valitsusest on vaja lahti saada. «Kaabud peavad koalitsioonist kaduma. Kui sul on mõtteid, kuidas seda korraldada või kiirendada, ka kõige ulmelisemaid, siis olen 24/7 olemas, et seda arutada. Ressursside taha asi ei jää,» räägib raamatus riigisekretär kapo peadirektoriga.
Kersti Kracht: «Me ei saa rääkida õigusriigist, kui sündikaaditaolised seltskonnad möllavad.»
Raamatus käsitletud Porto Franco kaasuses hiljuti täielikult õigeks mõistetud Kersti Kracht ütles saates, et tema südametunnistus on puhas. Ta on raamatu mõlemad osad läbi lugenud ning ütleb, et tundis raamatus ennast ja rahapesu andmebürooga seonduvas palju ära.
«Seal on väga hästi lahti kirjutatud, kuidas ka riigikantselei alati sekkub tippjuhtide valimisse,» ütles Kracht ja lisas, et suurem trall läks lahti pärast Louis Freeh’ga lepingu allkirjastamist. «Enne raudteed, täpselt kilomeeter enne seda, kui pöörab meie ühistu väravast sisse, seisis kraavipervel tolliauto, mis hakkas mind kinni pidama. Suure tõenäosusega paigaldati minu maja terrassi alla lutikaid. Sellel hetkel hakkas pealtkuulamine ja jälitamine. Auto vingerdas mu ees 30 kilomeetrit tunnis, ei lasknud mind mööda sõita.»
Enda jälgimist täheldas ka Eestisse tulnud endine FBI direktor Louis Freeh ja seda juba lennujaamas. Ta teavitas sellest Martin Helmet. Raamatus valis rahandusminister seepeale kapo direktori numbri, kes selle väite kohta midagi asjalikku öelda ei osanud.
«Nii kaua, kui meil sündikaaditaolised organiseeritud seltskonnad möllavad Eestis, me ei saa rääkida õigusriigist. Nii kaua, kuni prokuratuur algatab asju õhu või tunnetuse pealt, ei ole meil õigusriiki. Need julgeolekustruktuurid, kes arvavadki, et nemad juhivad Eesti riiki, me saamegi ainult nii [nende vastu], et me sellest räägime,» sõnas Kracht.
Saates sai sõna ka Aivar Orukask, kes töötas aastaid tagasi keskkriminaalpolitseis andmeanalüütika osakonna juhina. Ajaga langes rahapesu uurimisega seonduv vastutus tema õlgadele. «Üldpildis nii oli,» kommenteeris ta raamatu kohta, kus tegelane nimega Aigar Vainukask vägagi teda meenutab. Kuluaarides on ka teda raamatu autoriks nimetatud, kuid Orukask lükkas selle väite ümber ja täpsustas, et tal on kirjutamisel hoopis oma raamat, mille kavatseb avaldada õige nime alt.
Orukask sõnas, et Eestis korraldab käputäis inimesi sigadusi, mille eest vastutab ja ka kannatab enamik inimesi.
****************************
RAAMATUBLOGI: „Olukord on sitt. Läbi Eesti on pestud selline kogus vene raha, et kui asjaolud peaksid ilmsiks tulema, siis on paljudel tõsised probleemid.“link
Spoiler
Võinuks arvata, et Roland Tamme (pseudonüüm, autori tegelik nimi teadmata) esimene romaan „Sündikaat“ tekitab Eesi Vabariigis mullistusi, aga tühjagi, kuigi kirjeldati võimumänge kõrgeimal tasemel ehk kuidas Eestimaaga äritseti, poliitikud raha taskusse kühveldasid ning meie võimustruktuurid sellele kaasa aitasid. Kõik see toimus ammu ning mine ja tõesta.
„Sündikaat 2“ astub sammu oleviku poole ja kirjeldab taas reaalseid siinmail toimunud sündmusi – relvakaubandust, rahapesuskandaale ja narkokauplemist – milles võimulolijatel oli oma osa mängida ning nii mõnegi taskud või pangaarve sai tõhusat täiendust. Aga nimesid ei öelda. Raamatu alguses on täpselt ja rangelt kinnitatud, et kõik tegelased ja sündmused selles loos on välja mõeldud ja sarnasused reaalsete inimeste ja sündmustega on välja mõeldud.
Mõistagi ei olnud Eestis rahapesuskandaali, fentanüüli pealetungi ega muudki kriminaalset, see kõik on väljamõeldis. Ja siis tegelased... Veiko Kulla ehk Veiks ei saa olla kindlasti Heiks. Nagu ka Kespartei peaminister Ketas ei ole Ratas ning kõiki sinnasamusesse saatev minister Ligi ei ole Kauge. Toonane rahandusminister Martin Helme on kõike muud, kui raamatu-minister Pärl. Nagu ka Riigikogu esimees Jaan Karulauk ei ole Jaanus Karilaid ning peaprokurör Leelol puudub vähimgi side peaprokurör Lavly Perlingiga. Jaak Roots ei ole Jaan Toots, ajaleht Luiged ei ole Eesti Ekspress jne... Ühesõnaga, kes vähegi soovib, võib iseseisvalt või tehisaru kaasabil leida tõendeid, kes ei ole kes. Ja ühtäkki Kulla arvab teistmoodi. Või õigemini tema ei arva, vaid arvasid saatejuhid ja just nemad said süüdistuse. Mitte raamatu autor.
Aga jah. Danske panga rahapesuskandaal, nagu ka eelnevad relvamüügitehingud (millega raamat algab) ja hilisem narkoäritsemine, olevat toimunud Eesti poliitilise eliidi täiel teadmisel. Vähemalt autori arvates ja väitel. Võimatu! Meie riigijuhid on eetikast punnis ega teeks midagi selleks, et Venemaa ühes meie pangas miljardeid peseks. Vastupidi, esimesel võimalusel tormaksid Kaposse või kuhu iganes, et kuritegudele käsi ette panna. Seega kogu stoori on naiivne väljamõeldis, kuigi peegeldaks justkui tõtt.
Ah jaa... Ratase, vabandust Ketase valitsus langes põhjusel, et Helme, vabandust Pärl, hakkas rahapesu vastu huvi tundma.
„Vahet ei ole, keda kaabud Rahapesu Andmebüroo etteotsa panevad, see ei ole üldiselt hea, kui nad seda teemat kaevama hakkavad. Seda ei tohi juhtuda.“
„Miks see nii oluline on?“
„Olukord on sitt. Läbi Eesti on pestud selline kogus vene raha, et kui sellega seonduvad asjaolud peaksid ilmsiks tulema, siis on paljudel nii siin kui ka kaugemal väga tõsised probleemid. Kaabud peavad koalitsioonist kaduma.“
Mõni aeg hiljem...
„Härra peaminister, vabandan veelkord, et nii lühikese etteteatamisega siia pidite tulema. Tahan teile koos peaprokuröriga tutvustada kaitsepolitse menetluses olevat kriminaalasja, mis puudutab Keskparteid, Keskpartei esimeest, Keskpartei peasekretäri, ERE erakonna rahandusministri nõunikku Krista Kochi ja üht ärimeest, kes on seotud kesklinnas asuva kinnisvaraobjekti arendamisega.“
Sündmused on reaalsed, aga tegelased... No ei ole Ketas Ratas, Ligi Kauge ega Helme Pärl. Lihtsalt juhuslik kokkusattumus.
****************************
FOOKUSES | Roland Tamme romaanil "Sündikaat" on kahtlaselt palju sarnasust päriseluga
****************************
Isegi kui kõik pole tõsi siis tallatakse paljude varvastel ja end äratundnud tüübid põevad... niisama ei vinguks.
Edit: Kes need paar nime olla võiks kes küsimärkidega?
Spoiler
* Rain Aia - Raivo Aeg (Wikipedia: Eesti poliitik ja endine riigiametnik, XIII Riigikogu liige ja endine justiitsminister 2019–2021a. Ta on olnud ka Politseiameti peadirektor 2005–2008a ja KAPO peadirektor 2008–2013a).
* Heelium - Eerik Heldna (Ekspress 27.01.2026a: Endised politseijuhid Elmar Vaher ja Aivar Alavere tunnistasid 6a tagasi kapole, et lõid Eerik Heldnale politseisüsteemi uue ametikoha vaid selleks, et tal tekiks võimalus hakata teenima politseipensioni).
* Ants - Andres Anvelt (Wikipedia: Eesti poliitik 2009–2018a ja endine kriminaalpolitseiametnik. 26.03.2014-9.04.2015a oli justiitsminister ja 26.03-7.04.2014a ühtlasi ka põllumajandusministri kohusetäitja. 23.11.2016-26.11.2018 oli ta siseminister. Anvelt on olnud ka Politseikolledži direktor ja Keskkriminaalpolitsei direktor 2002–2003a)
* Artur Grib - Anton Ger (Äripäev 23.01.2019a artikkel: Avalikkuse jaoks on Ateka Resource ning firmaga seotud inimesed tundmatud. 2007a alustas Anton Geri juhitud Ateka Resource valuutavahetusega. 2009a küündis firma müügitulu 1,5 milj eur)
* Kalev - ???
* Õpetaja - Kalle Klandorf (Wikipedia: Ta töötas Eesti NSV Siseministeeriumi Tallinna RSN TK SAVi kriminaaljälituse allüksustes ja 1991-2005a Eesti Vabariigi Eriteenistuses ja politseis: Tallinna kriminaalpolitsei ülemkomissarina 02.2002–12.2003a Tallinna Politseiprefektuuri aseprefektina ja 01.2004–04.2005a Põhja Politseiprefektuuri politseinõunikuna Maardu politseiosakonna juhina)
* Leelo - Lavly Perling (Wikipedia: Eesti jurist ja poliitik. Riigi peaprokurör 2014–2019a. Erakonna Parempoolsed esimees aastast 2022)
* Jaak Roots - Jaan Toots (Wikipedia: Jaan Toots on õppinud 1994a FBI Akadeemias (Quantico, USA) seeriamõrvade uurimist. [Postimees: Lindiskandaal]).
Longero, tänud seda infot jagamast. Oled ise ka raamatud läbi lugenud? Mis mulje jäi?
Vandenõude teema eksole - seda süvariigi narratiivi kandis Helmede, Kaabude erakond väga jõuliselt. Helme kommentaar, et "Päriselt on veel hullem" tekitab minus kahtlusepisiku, et kogu see teos on EKRE poolt korraldatud PR stunt.
Kas päriselt ärimehed, poliitikud ja kõrged julgeoleku juhid omavahel tuttavad on ja üksteisele kasulikke diile teevad - - Ennekuulmatu ju. Eriti väikeses eestis, kus kõik on üksteise koolivennad ja lapsepõlve sõbrad.
Mis hetkest saab mingit sellist omavahel diilimist hakata süvariigiks nimetama?
-Koppel-, Ei ole ise läbi lugenud. Tahaks ära tellida mõlemad osad, isegi kui nad pooleli jäävad. Krt mul see häda raamatutega, et 10 lehte jõuan lugeda ja uni peal , netis surfa või 12 tundi... vanasti sai küll juturaamatuid loetud polnud häda midagi.
Kuskil videos Mart helme kiitis seda raamatut, soovitas lugeda. Helme teab ajaloost palju ja päris paljud asjad on aastate möödudes just nii läinud siinmail, vaatamata, et ta rääkimise ajal oma jutuga maha materdati (mõned siin langevad minestuse äärele kohe ). Ok ma ei ole mingi EKRE kummardaja, hakkavad nemadki kätega vehkima ja võtavad suu vett täis kui midagi ootamatut küsitakse (Ühes videos küsiti, et vbla peaks sõltumatu välisauditi riiki tellima... hakkas noorem Helme'gi sellepeale kätega vehkima ).
Ma arvan. et süvariigiks võibki nimetada kui paljud poliitikud ja pätid koostööd teevad.... ja sellepärast see riik järjest rohkem p***e kukub.
Vaadake vanu suuri sündmusi Eesti algusaegadest v sündmusi kui kamp poliitikuid on suure sitaga maha saanud. Juhtub see, et poliitikud tõmmavad pätid vanglast välja v üritavad kõikvõimalikul viisil neid säästa, samas kui teised kinni kukuvad (isegi sama sündmusega).
Võtke kasvõi see peaminister habemega ajaloolane. Kuidas sai ajaloolane panganõukokku... mis suure teene ta osutas, ilmselgelt mitte ajaloo tundmisest ei saada sinna! See öeldi mokaotsast välja ka, natuke aega oodati peale ühe suure sündmuse möödumist.
Puhtalt spekuleerin, aga see Aleksander Einseln'i Eestisse tulemine ja siit lahkumine... Eesti sai iseseisvaks ja USA'l oli kõva pagunitega mees "siia saata", eestlane pealekauba, üsna usutav avang, et lääne jalg uksevahele kõrgel kohal saada . Polnud ilmselt ainuke mees, vbla vähemalt üks president ka mis samahästi kui laest oma toolile potsatas. _________________ Win ISO'd ja uuendused Artiklid jagatud
Süvariik, nojah. Millal varem on ajaloos asju teistmoodi aetud? Meil on see demokraatia silmaklapid pähe pannud. Meenutan ühte tsitaati: "Kui valimised midagi muudaksid, siis oleksid need keelatud"
Ehk rahvale jäetakse mulje õiglasest ja ausast valitsemisest aga selle loori taga on eliit, kellele need samad reeglid ei kehti. Bürokraatia rägastikuga on tehtud võimatuks tavakodanikul suurt mängu takistada.
Ainus reaalne oht selles süsteemis eksisteerivale eliidile on keegi omade ringist, kes on jõulisemaks muutunud ja püüab veelgi suuremat ampsu võtta.
Kui aga eliitide kõik liikmed elavad piisavalt head elu ja vastuhakk kehtivale korrale ähvardab nende head elu ära lõpetada, siis enamus ei vaevu riskima.
Tellisin ära just päris paberkandjal. Tundub, et mõlemad raamatud hetkel otsas.
Nüüd oleks teie tarkust vaja, ma pole kunagi e-raamatut ostnud, kuidas v mis värk sellega on? Kas e-raamat tuleb mulle failina või jääb kuhugi teenusepakkuja pilve või on seotud mingi kindla telefoniga või mingi minu kontoga Saan ma seda suvaliste seadmete vahel vabalt kopeerida.... arvan, et vist ei saa. Prooviks panin korvi e-raamatu, aga külalisena ei saanud osta, järelikult kuidagi raamatupoe vms kontoga seotud, paberraamatud sain külalisena osta. _________________ Win ISO'd ja uuendused Artiklid jagatud
viimati muutis Longero 20.05.2026 14:47:24, muudetud 1 kord
Tellisin ära just päris paberkandjal. Tundub, et mõlemad raamatud hetkel otsas.
Nüüd oleks teie tarkust vaja, ma pole kunagi e-raamatut ostnud, kuidas v mis värk sellega on? Kas e-raamat tuleb mulle failina või jääb kuhugi teenusepakkuja pilve või on seotud mingi kindla telefoniga või mingi minu kontoga Saan ma seda suvaliste seadmete vahel vabalt kopeerida.... arvan, et vist ei saa. Prooviks panin korvi e-raamatu, aga külalisena ei saanud osta, järelikult kuidagi raamatupoe vms kontoga seotud, paberraamatud sain külalisena osta.
Eesti e-raamatud tulevad e-pub failina, mille saad poest alla laadida. Apollo hoiab neid mingi suht lühikese aja oma serveris. Rahva Raamat pikemalt. Seadmega seotud ei ole, saab kopeerida nagu tavalisi faile. Raamatu sees on ainult tellija andmed kirjas. Arvutis lugeda ja konvertida ning e-raamatusse laadida saab Calibrega.
e-pub on olemuselt zip fail, kus sisu eraldi failidena.
* Kas Eestis ei suudetud rahapesu õigel ajal peatada või ei tahetud seda teha?
Kui rahapesu teemal käivad päriselus vaidlused ja uurimised, jõudis «Kuuuurija» saates avalikkuse ette selle maailma kummaline peegel – anonüümse autori kirjutatud romaan «Sündikaat 2», mis on jõudnud ilma reklaamita raamatute müügitoppi.
Raamat, mille on kirjutanud presidendilt mitu auraha saanud endine kapo väga kõrge ametnik, esitleb end fiktsioonina ja rõhutab, et kõik tegelased ja sündmused on välja mõeldud. Ometi kirjeldab see detailselt Eesti jõustruktuuride, poliitika ja finantsmaailma telgitaguseid viisil, mis on paljudele lugejatele äratuntav. Lugu jälgib endist julgeolekuametnikku, kes satub vastuollu süsteemiga, mis peaks teda toetama, kuid hakkab hoopis takistama.
Raamatu keskne mõte ei ole mitte konkreetne kuritegu, vaid mehhanism, kuidas otsuseid tehakse, kes neid mõjutab ja millal muutub uurimine ise probleemiks.
«Sündikaadi» raamatus on tegelased, nagu rahandusminister Pärl, tema nõunik Krista ja endine rahapesu andmebüroo tippametnik Vainukask, kelle puhul on mitu nendega päriselus seostatavat inimest – Martin Helme, Kersti Kracht ja Aivar Orukask – ise viidanud, et tunnevad raamatus kirjeldatud sündmustes ja olukordades ära oma kogemusi.
Need raamatus kirjeldatud sündmused ja inimesed võivad olla juhuslikud, kuid need võivad ka moodustada omavahel seotud ahela, mille tähendus jääb paratamatult tõlgendamise küsimuseks.
Kui Eesti rahapesuskandaalist rääkida, alustatakse peaaegu alati ühest ja samast kohast – numbrist, mis on nii suur, et see kipub kogu loo enda alla matma: üle 200 miljardi euro liikus aastatel 2007–2015 läbi Danske Banki Eesti filiaali. Võrdluseks: aastas impordib Eesti kaupu umbes 20–22 miljardi euro eest.
Danske Bank võttis süü omaks ja tasus kokkuleppe järgi kaks miljardit dollarit trahvi. USA sai 1,4 miljardit, Taani 0,6 miljardit ja Eestile lubati 50 miljonit dollarit.
Senini pole selge, kuidas selline asi sai juhtuda
Mõni kuu hiljem lasti Kozlov Moskvas maha. [https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69075763/ekspressi-arhiivist-tapetud-vene-pankuri-ultimaatum-kahe-eesti-pangaga-on-tosine-probleem]
Aastaid hiljem tuli sama sõnumiga Bill Browder, kes pöördus 2012. aastal Eesti prokuratuuri poole, hoiatades Danske kaudu liikuva rahapesu eest. Ta on teinud seda mitu korda, esitades kuriteoteateid ja tuues välja konkreetseid kahtlusi.
Browder on USA päritolu investor, kes juhtis kunagi Venemaal tegutsenud investeerimisfondi Hermitage Capital ning sai hiljem tuntuks kui üks Magnitski juhtumi paljastaja. Nimelt suri tema advokaat Sergei Magnitski vanglas pärast seda, kui oli Venemaal avalikustanud ulatusliku maksupettuse ja rahapesuskeemi.
2018. aastal andis Browder «Kuuuurijale» intervjuu, kus ta kirjeldas Eesti reaktsiooni kui ebapiisavat, väites, et tema hoiatusi ei võetud tõsiselt ning uurimine ei liikunud edasi. Tema sõnul ei olnud probleem mitte info puudumises, vaid selles, et olemasolevale infole ei järgnenud otsustavat tegutsemist. Browder rääkis «Kuuuurijale», et esimest korda võttis ta Eesti riigiprokuratuuriga Danske rahapesu asjus ühendust juba 2012. aastal. Mees väidab, et palus mitu korda prokuratuuril rahapesu uurida, kuid tema avaldused lükati tagasi. Browderi sõnul lasub Eesti õigussüsteemil oma süü.
Kui panna kõrvuti Kozlovi ja Browderi hoiatused, tekib muster, mida on raske eirata. Eri allikatest tulnud signaalid viitasid samale probleemile, kuid need ei toonud endaga kaasa süsteemset reaktsiooni.
Alles 2017–2018 jõudis see, millest oli räägitud aastaid, rahvusvahelise tähelepanu keskmesse. Danske Banki Eesti filiaali kaudu liikunud rahavoogude mahtu ja päritolu hakati uurima mitmes riigis ning Eesti nimi seostus ühe Euroopa kui mitte maailma suurima rahapesuskandaaliga. Nimelt 2018. aastal alustas USA väärtpaberi- ja börsikomisjon SEC Eestis toimunud rahapesu uurimist. [https://majandus.postimees.ee/6405633/usa-voimud-asuvad-danske-eesti-rahapesu-uurima]
Kuid selleks ajaks oli küsimus juba muutunud: ei küsitud enam, kas rahapesu toimus, vaid miks sellele ei reageeritud varem.
Väärtuslik tunnistaja kadus ja leiti surnuna
Danske Banki Eesti filiaali juhi Aivar Rehe kadumine ja surm 2019. aasta sügisel oma koduhoovis pärast seda, kui oli algatatud laiaulatuslik rahapesu uurimine, tekitas avalikkuses palju küsimusi, millele ei ole tänaseni vastuseid [https://www.delfi.ee/artikkel/87573963/vastamata-kusimused-seoses-aivar-rehe-surmaga-kas-politsei-tegutses-kapardlikult]. Üks on aga selge: Rehe oli kahtlemata Danske rahapesust teadlik ja vähemalt väga väärtuslik tunnistaja.
«Kõige suurem põhjus, miks meie valitsus pikali joosti, oli ikkagi rahapesu.»
2019. aastal moodustatud valitsus eesotsas Jüri Ratasega tõi rahapesu teema poliitilise otsustamise keskmesse. Rahandusministrina alustanud Martin Helme ei piirdunud üldiste lubadustega, vaid püüdis muuta nii uurimise ulatust kui ka selle juhtimist, tuues Eestisse rahvusvahelise mõõtme, sealhulgas endise FBI juhi Louis Freeh’ meeskonna. Toona oli selge, et trahv rahapesu eest ulatub miljarditesse, ja oli vaja tagada, et Eesti huvid oleksid kaitstud ja riik saaks kahjutasust osa.
Helme hinnangul ei olnud tegu lihtsalt ühe poliitika valdkonnaga paljude seas, vaid keskse konfliktiga, mille mõju ulatus valitsuse püsimiseni.
«Kõige suurem põhjus, miks meie valitsus pikali joosti, oli ikkagi rahapesu.»
See hinnang on küll poliitiline, kuid langeb kokku sellega, mida kirjeldavad ka teised selle loo sees olnud inimesed.
Miks ei sobinud Peeter Oissar RABi juhtima?
Üks keskne küsimus, mis sellel perioodil esile kerkis, puudutas rahapesu andmebüroo juhtimist ehk seda, kes otsustab, millised juhtumid liiguvad edasi ja millised mitte. Helme soovis selle etteotsa tuua endise kaitsepolitsei tippametniku Peeter Oissari, keda peeti sõltumatuks ja survele mitte alluvaks.
Helme leidis, et teine kandidaat, kes lõpuks RABi juhiks sai, ei sobinud oma tausta tõttu ametit juhtima. Nimelt töötas Matis Mäeker 2012. aastast finantsinspektsioonis rahapesu tõkestamise eksperdina ja vastava struktuuriüksuse juhina ning oli Helme hinnangul oma töös läbi kukkunud. Pärast seda, kui Helme rahandusministri postilt lahkus, kinnitati Matis Mäeker 2021. aasta juunis RABi uueks juhiks.
«Kui leiti sobiv kandidaat Oissar… siis see seltskond, kes tema vastu töötas, paljastas ennast.»
Aivar Orukask ütleb «Kuuuurijale», et tema soovitus tuua rahapesu andmebüroo juhiks Peeter Oissar ei olnud juhuslik ega formaalne valik, vaid teadlik katse tuua süsteemi inimene, kes ei alluks survele. «Mitte lödipüksi, vaid sirge seljaga inimest, kellel ei ole midagi kaotada,» põhjendab Orukask.
Tema sõnul ei olnud Oissar süsteemis tundmatu nimi – teda kardeti. «Olgu ausad, teda kardeti. Ta oli omal ajal ka keskkriminaalpolitsei juhi kandidaat, Jüri Pihli poolt, aga teatud põhjustel ta keeldus ja siis sai Eerik Heldna.»
Orukask väidab, et just Oissari kandidatuuri esiletõstmine tõi varjatud pinged nähtavale: «Kui Helme hakkas push’ima Oissarit uueks RABi juhiks, siis läks möll lahti. Aga see oli ausalt öeldes taotluslik.»
Tema hinnangul oli see omamoodi test, mis näitas, kes on valmis muutusteks ja kes mitte: «Kui on sobiv kandidaat, sirge seljaga ja keda ei ole võimalik mõjutada, kes teeks asja korda, siis see seltskond, kes hakkas vastu töötama, paljastas ennast.»
Ja järeldus on tema sõnul ühene: «See seltskond oli huvitatud, et rahapesu andmebüroo ei töötaks efektiivselt.»
Orukase hinnangul ei olnud küsimus üksnes ametikoha täitmises, vaid selles, kas rahapesu uurimine muutub sisuliselt sõltumatuks või jääb kontrollitud raamidesse.
«Trall läks lahti siis, kui me allkirjastasime USA advokaadibürooga lepingu.»
Nii kirjeldab toonane rahandusministri nõunik Kersti Kracht sündmuste eskaleerumise murdepunktina hetke, mil sõlmiti leping rahvusvahelise uurimismeeskonnaga. Martin Helme otsustas palgata 2020. aasta juulis advokaadibüroo Freeh Sporkin & Sullivan [https://www.postimees.ee/7010231/helme-palkas-rahapesu-asjas-appi-fbi-ja-interpoli-eksjuhid] Eesti huve kaitsma ja rahapesu uurima. Eestit nõustava meeskonna juht Louis Freeh on töötanud FBI peadirektorina, samuti on meeskonnas Interpoli pikaaegne juht Ronald K. Noble. «Kuuuurija» 2020. aasta suvel Louis Freeh’ga tehtud intervjuu on nähtav siin. [https://kuuuurija.postimees.ee/7073416/putini-tuttav-endine-fbi-direktor-freeh-raagib-avatult-esimest-korda-eestis-asuvast-danske-panga-rahapesust-kuuuurijale]
Just see samm tekitas Krachti sõnul tugeva vastureaktsiooni ning viis olukorrani, kus poliitilised otsused ja institutsioonide huvid põrkusid.
2021. aasta jaanuaris kulmineerusid need pinged sündmusteahelaks, mille ajastus on siiani arutelude keskmes. Kersti Kracht sai korruptsioonikahtlustuse Porto Franco asjas, peaminister Jüri Ratas astus tagasi, valitsus kukkus ning samal päeval kadus päevakorrast abielu referendum, mis oli olnud üks koalitsiooni keskne poliitiline projekt.
Pärast valitsuse vahetust tuli võimule Kaja Kallase juhitud valitsus, mille üks esimesi otsuseid oli lõpetada leping Louis Freeh’ meeskonnaga.
2021. aasta aprillis selgus, et Indrek Tibarist saab Eesti justiitsatašee USAs ning üks tema tähtsamaid ülesandeid on esindada ja kaitsta Eesti riigi huve suurtes rahapesu-uurimistes, et võimaluse korral ka tulevikus trahvide jagamisest osa saada, selgitas otsuse tagamaid toonane rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus. Tähtis on siinkohal mainida ka seda, et Indrek Tibar juhtis Swedbanki rahapesuvastase võitluse divisjoni ajal, kui ka Swedbank sattus rahapesuskandaali. Nimelt sisenes Swedbank Danske eeskujul magusasse mitteresidentide ehk idaraha teenindamise alale. [https://ekspress.delfi.ee/artikkel/85430731/swedbanki-saatuslik-viga-mitteresidentide-ari-kaivitamiseks-palgati-selle-ala-tuus-danskest]
Kuid küsimus jääb
Kui panna kõrvuti kõik selle loo kihid – Kozlovi varajane hoiatus, Browderi korduvad pöördumised, Danske skandaali plahvatus, poliitiline konflikt rahapesu uurimise üle, valitsuse ootamatu kukkumine ning hilisemad kohtulahendid –, siis ei moodustu sellest lihtne ega üheselt tõlgendatav narratiiv.
Kas Eestis ei suudetud rahapesu õigel ajal peatada või ei tahetud seda teha?
Krt, puha igast sitta see riik otsast otsani täis ja inimesed ronivad valimislaua taha või e-hääletama ... mõnda ausat torujüri ka on olemas ve.
Ja nüüd liitke veel muu väljatulemata jamps juurde mida on suure tõenäosusega veelgi rohkem. _________________ Win ISO'd ja uuendused Artiklid jagatud
sa ei või postitada uusi teemasid siia foorumisse sa ei või vastata selle foorumi teemadele sa ei või muuta oma postitusi selles foorumis sa ei või kustutada oma postitusi selles foorumis sa ei või vastata küsitlustele selles foorumis sa ei saa lisada manuseid selles foorumis sa võid manuseid alla laadida selles foorumis
Hinnavaatlus ei vastuta foorumis tehtud postituste eest.
:: KKK
:: otsing 
:: statistika
:: kasutajate nimekiri
:: kasutajate grupid
:: registreeri
teata moderaatorile
Spoiler 
- Ennekuulmatu ju. Eriti väikeses eestis, kus kõik on üksteise koolivennad ja lapsepõlve sõbrad.
tõmmasin igaksjuhuks alla, selleks ju kettad ongi.
... mõnda ausat torujüri ka on olemas ve.
