[jägaja]

Linnades on need keskused jah suht mönesaja meetri raadiuses, üks ühel ka 2 teiselpool tänavat
Maardus onneid 700 meetri peal ikka pea kõik esindatud.

[Plin500]

https://www.err.ee/1609975974/ligi-toidu-kaibemaksu-alandamine-oleks-rumal-otsus

[jägaja]

[netcat]

[jägaja]

kunagi oli mingi kriisis.ee laadne veebisait, kuid ma pole viitsinud kunagi nendel ringi luusida.
Tean, et seda tehakse.

[netcat]

kriisis oli rohkem nagu selline eelmise sajandi 90ndate tüüpi värk. seal olid lihtsalt mingid sooduspakkumised üleval, piltide kujul veel pealegi. ostukorvid on rohkem nagu HV tüüpi - otsitud artikli pakkujad hinna järgi järjestatud, otselingid tootele vastavas e-poes, hinna ajalugu graafiku kujul all olemas jne


nt Alma kohvikoore võrdlus

https://ostukorvid.ee/tooted/1e14f1e0-0431-440f-9a32-fc0474f1ccb7/alma-kohvikoor-10percent-200ml

[Longero]

PEETER KOPPEL ⟩ Noh, kuidas selle teaduse uskumisega oli? https://arvamus.postimees.ee/8438775/peeter-koppel-noh-kuidas-selle-teaduse-uskumisega-oli
Hea artikkel, eriti meeldib mulle eelviimane lõik... sobib samuti ”Made in Estonia ”.
Mul küll majandusteadmisi pole, aga mis artikli viimast lõiku puudutab. Kas äkki oleks mõistlik riigiettevõtetel igasugune aktsiaturgudel olemine ära keelustada ja aktsionäridele raha teenimine.
Riigiettevõte peaks inimeste heaks olema/töötama mitte haltuuritsemiseks olema... kui vaadata kasvõi seda elektri scammi . Osad riikliku tähtsusega Hiina ettevõtted pole ju börsidel... ma ei tea, aga ilmselt just manipuleerimise pärast vast, arvan ma.

Täisartikkel spoileris.

Spoiler

* Ühiskond ja poliitika kipuvad eirama majandusteadlaste kindlaid järeldusi.

* On kindlad teadmised ressursside piiratusest, inflatsioonist, miinimumpalgast ja vabakaubandusest.

* Läänemaailmal on soodumus vahetada toimivad mehhanismid selliste vastu, mis kõlavad hästi.

Mõned aastad tagasi oli meil üks erakordselt ebameeldiv kriis. Paraku oli see ka õpetlik, sest tuletas meile meelde ka selle, milline on inimene tegelikult. Seda muide nii halvas kui ka heas mõttes. Üheks selle kriisi olulisimaks loosungiks kujunes hüüatus, et teadust pidavat usaldama. Või uskuma. See, et hüüatuse taga oli pigem kuulekuse tagamine sotsiaalsetes rituaalides osalemiseks, on antud juhul teisejärguline. Aga ütleme, et kuigi sõnastus on problemaatiline, on mõte ju õige, kirjutab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.

Seda enam on traagiline, kuid mõnes mõttes meelelahutuslik, kuidas samad inimesed, kes nii õigetes kui valedes kohtades hüüatavad «Teadus!», ignoreerivad proaktiivselt seda, mida majandusteadusel öelda on.

Majandusteadus on nimelt viimase u 100 aasta jooksul jõudnud mõnele üsna kindlale järeldusele. Tuvastanud empiirilised mustrid ja korduvad seaduspärad. Teinud neist järeldusi. Paradoksaalselt on need järeldused sellised, millest just seesama ühiskond, mis kasvava hüsteeriaga teadusesse uskumisest räägib, väga hoolikalt mööda vaatab. Asi ei saa olla teadmatuses, sest samu viga on tehtud eri kontinentidel, eri aegadel ja tõesti – ka eri nimedega.

Esimene täitsa fakti mõõdu välja andev teadmine on, et ressurss on alati piiratud. Ühiskond ja poliitika on otsustanud seda asjaolu aktiivselt ignoreerida. Riik näiteks ei loo ressursse, ta jaotab ümber seda, mis on erasektorist võetud. Iga töökoht, mille valitsus «loob», on rahastatud rahast, mida oleks muidu mujal kasutatud. Valitsemine tähendab liiga sageli ressursside piiratuse probleemi «lahendamist» lubaduste andmisega, mida pole võimalik pidada. Või mida saab pidada, luues uusi probleeme, mille tekkimist ei tohi kunagi tunnistada.
------------‐----------------------------------
Riik näiteks ei loo ressursse, ta jaotab ümber seda, mis on erasektorist võetud. Iga töökoht, mille valitsus «loob», on rahastatud rahast, mida oleks muidu mujal kasutatud.
------------‐----------------------------------
Teine on inflatsioon. Ma võin saladuskatte all öelda, et valdaval enamusel juhtudest on püsiv inflatsioon päriselt finantsmaailmas osalejate jaoks selgelt monetaarne nähtus. Liiga palju raha ajab taga liiga vähest kogust kaupu ja teenuseid, ja tasakaalupunkt liigub lihtsalt mujale. Jutud ettevõtjate ahnusest, spekulantidest, pakkumisšokkidest selgitavad episoode, kuid mitte trende.

Kolmas on miinimumpalk. Vaadake, tegelik miinimumpalk on alati null, olenemata seadustest, sest paljud töötajad saavadki seda palka kas miinimumpalga kehtestamise või tõstmise tagajärjel, kaotades töö või jättes tööturule sisenemise katse pooleli. Seadusega ei saa keelata maksta alla teatud summa, ilma et töötaja tootlikkus seda summat väärt oleks. Kui see nii ei ole, jääb see töötaja tõenäoliselt töötuks. See on mehaanika.

Neljas teadmine puudutab kaubavahetust. Vabakaubandus tõstab elatustaset tehingu mõlemal poolel. Protektsionistlikud poliitikad viivad ebaefektiivsuseni, julgustades ressursse kasutama viisidel, mis ei maksimeeri tootlikkust. Iga tollibarjäär on miski, mille peale tootjad ohkavad ja tarbijad maksavad. Ometi siiani on mõlemal poolel poliitilist spektrit valjuhäälseid suletud majanduse eest võitlejaid. Küll kaitstakse tööinimest, põllumeest, rahvuslikku sõltumatust ja/või kohalikku tootmist. Tagajärg on alati sama: kehvem ja kitsam valik, kõrgemad hinnad, madalam tootlikkus.
------------‐----------------------------------
Protektsionistlikud poliitikad viivad ebaefektiivsuseni, julgustades ressursse kasutama viisidel, mis ei maksimeeri tootlikkust. Iga tollibarjäär on miski, mille peale tootjad ohkavad ja tarbijad maksavad.
------------‐----------------------------------
Viies on kõige valusam, sest see puudutab lääne ühiskonna üht (ekslikku) tuumveendumust. See on nimelt soodumus vahetada toimivad mehhanismid majanduses selliste vastu, mis kõlavad hästi. Valdkond valdkonna järel on helgete hästikõlavate «lahenduste» implementeerimise järel sattunud plindrisse. Hämmastav on see, et see ebaõnnestumiste ja katastroofide ajalugu ei ole «sotsiaalseid insenere» ei heidutanud ega diskrediteerinud. Täna hinnatakse majanduspoliitikat sirge näoga kavatsuse järgi. Kui «taheti head», on OK! Majandusteadus on tahtnud aga teada, mis tegelikult juhtus. Ja jällegi – need vastused on olemas, kuid nende ignoreerimise intensiivsus ja mastaap on fenomenaalsed.

Seega hinnalaed põhjustavad edaspidigi defitsiiti (ja korruptsiooni). Rahatrükk põhjustab edaspidigi inflatsiooni. Riigi omandis olevad ettevõtted panevad edaspidigi (maksumaksja) «raha lennukisse» viisidel, mis on ühtlasi nii traagilised, koomilised, õpetlikud kui üllatavad. «Heade kavatsustega» või ka ideoloogiliste eesmärkidega majanduspoliitika tekitab edaspidigi selliseid teiseseid efekte, mis olid kaugelt näha, kuid mille nägijad üritatakse sõnasalati alla matta. Tegelikult võiks muidugi teadust uskuda. Oi mulle ei meeldi see väljend, kuid siia see sobib.

[Rasmus]

[Betamax]

https://www.err.ee/1609976052/kuue-kuu-euribor-kerkis-2-6-protsendini