Ma aitan vahel oma eelmise kaasa isa logistikaga liinil Tartu maakond Narva turg ja viin külmutusautoga marju Narva (ta on üks Eesti suurimaid marjakasvatajaid, noorim tütar Eesti maasikaliidu president)
https://www.postimees.ee/6980744/elke-lillemets-maasikad-ja-orjatoo
ps. Nüüd on abielus ja uus perekonnanimi, hetkel ei tule meelde
Et ,siis Tartu-Narva maantee tee viib Sinimägedest läbi, tegin täna seal peatuse, et viia pärg ja põlvitada Sinimägedes langenute meestele. Palvetasin hukkunute hingede eest ja poetasin ka pisara (isegi nägu ei pidanud vastu tuult pöörama pisara jaoks, et pisar välja meelitada, muutusin härdameelseks).
Kui kedagi detailid huvitavad siis panen enda arhiividest kopitud tolle päeva lahingu staabi aruanded. Pärinevad:Saksamaa sõjaajaloo arhiivid (Bundesarchiv-Militärarchiv) – seal on säilinud suur hulk operatiivdokumente, kuid ligipääs on piiratud ja materjal on saksa keeles., Eesti sõjaajaloo arhiivid ja muuseumid – nt Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri Muuseum. Venemaa arhiividega on keerulisem ja paljuski
Palju oli käsivõitlust mees mehe vastus, see on lahing, mis oli eriti verejanuline – mõlemal poolel palju kaotusi ja haavatuid. Punaarmee kaotused (hukkunu, haavatud ja teadmata kadunud) ulatusid tuhandetesse, sest see oli üks lahingu kõige verisemaid päevi. Ega seal ätid või vangid ei võidelnud (nagu vene armeel täna kombeks), surid noored mehed.
Inimesena on mul kahju mõlemast poolest (mul lapsed selles õrnas eas). Elamata elu. Lõppude lõpuks võitlestid "Eesti" piiril (meil polnud tol hetkel Vabariiki ega valitsust, olime natsi okupatsiooni all).
Kaitsjate poolelt hinnatakse kaotusi üle tuhande hukkunu/haavatuna. Tankide ja lennukite kahju oli samuti märkimisväärne – tanke purustati ja lennukeid alla lasti.
Üldine olukord lahinguväljal oili see, et Punaarmee jätkas lahinguid Sinimägede piirkonnas, püüdes murda läbi 1944. aasta juuli lõpust alates kestnud kaitsva Saksa ja Eesti üksuste positsioonidest.
August oli tegelikult üks eriti veriseid ja intensiivseid päevi – lahingud käisid peamiselt Tornimäel (Kohtla-Järve lähedal) ja Grenaderimäel. Rünnakud toimusid tugevasti kaitstud kõrgustel, kus kaitsjad (peamiselt 20. Relvagrenaderide SS-diviis koos liitlastega) olid kindlustatud hästi rajatud kaevikute, punkrite ja suurtükipositsioonidega..
Kes wikipeediat ei kasuta siis seis oli sellne:
Eestlased – 20. Relvagrenaderide SS-diviis (1. Eesti) + väiksemad üksused 12 000–13 000 Tuumikvägi, eestlased jalaväes, suurtükiväes, tagalas
Sakslased (Wehrmacht + Waffen-SS) 6 000–7 000 Diviisi staap, raskerelvad, tankitõrje üksused
Soome vabatahtlikud – JR 200 ~1 500 Kogenud üksus, tuntud kui „soomepoiste” pataljon
Taanlased ja norrakad – Waffen-SS vabatahtlikud ~300–400 Peamiselt Nordland-diviisist
Valloonid (Belgia prantsuskeelsed) – SS-Sturmbrigade „Wallonien” Léon Degrelle juhtimisel ~1 500–2 000 Eesliinil aktiivsed, Degrelle raskelt haavatud
Muu päritolu liitlased (hollandi, flaami vabatahtlikud jne.)Punaarmee koosseis ja rahvused Sinimägede lahingus
Rahvus / Üksus Hinnanguline arv mehi:
Venelased 70 000–80 000 Peamine koosseis, Punaarmee 2. Balti rinnet (Leningradi, Volkovi jt diviisid)
Valgevenelased, ukrainlased, muud NSV Liidu rahvused Punaarmees erinevad rahvused, eriti Ukrainast ja Valgevenest
Kokku ründajate (Punaarmee) poolel: umbes 80 000–95 000 meest löödi rivist välja.
Ründajatid mqatemaatiliselt 6:1 "meie meeste kahjuks" aga pidasime kinni