[netcat]

Eks ta ole. Mul on lapsest saadik olnud väga head "kõrvad" igasugu soovimatute sundhelide peale, ultrast infrani. Sellest hoolimata pean täheldama, et kui piisavalt kaua kannatad, siis harjub ära. Nii maal kui linnas on mul majast alajaam mõnekümne meetri kaugusel. Häält nad teevad. Lapsepõlvest mäletan, et seda linnaalajaama häält sai mitte ainult kuuldud, vaid vastavalt ilmale ja kellaajale ka hinnatud, et kui kõva ja mis tooniga see täna on ka. Nüüd panen seda tähele vahel harva sügaval suveööl kui rõdul vaikselt seisan. Isegi lahtise rõduuksega magades ei märka seda toas.

Kui tehti majale reno ja pandi sundvent, siis hoolimata sellest, et see oli minu poolt väga oodatud ja soovitud, ajasid selle helid mind alguses peaaegu hulluks. Mitte ainult õhutõmbe kahin, vaid ka need agregaadid katusel ja nende põhjustatud helid (elan viimasel korrusel, ja osa sellest kaadervärgist on just minu korteri kohal). Pidin seetõttu isegi magamistoa asukohta vahetama. Ma olin mitu aastat täitsa löödud seetõttu. Kui te nüüd küsite, kas ma kuulen õhtuti midagi imelikku, siis ei oskaks küll öelda enam.

Aga see selleks, teadusuuringutega on tõestatud, et müra, st pidev, kestev mürafoon, mõjub inimese tervisele krooniliselt halvasti ka siis, kui ta seda ise ei tea ja ei teadvusta. Ka näiteks une ajal. Vererõhk, stress, südametegevus... ühesõnaga.. kes kannatab, see kannatab kaua, ja mis ei tapa, eks see lõpuks vigaseks teeb ikka. Mitte ükski ülearune asi tervisele kasuks EI tule, seega "sa ei sure ju kohe selle kätte, mida pirtsutad" ei ole päris õige argument.