[Tanel]

Kaasaegse juhtimisteooria suurkuju Peter Drucker ennustas ajal, kui koolis käimist võeti peaasjalikult noorte tööna, et õppimine on elukestev protsess, ilma milleta jäädakse jätkuvas muutustega arengus hätta. Ta lisas, et seetõttu on meie ees kõige pingelisemaks ülesandeks õpetada inimestele, kuidas õppida. Kas me siis ei teagi, kuidas seda teha?

Loe edasi ERR Novaatorist.

[ihvike]

Huvitav lugeda, et ikka veel peetakse loengu teksti ümberkirjutamist õppemeetodiks. Vahet pole, kas käsitsi või arvutisse, tegelikult soodustab see "asjast arusaamise" lükkamist konspekti lugemise aega, mitte põhjalikku kuulamist ja seoste loomist loengu käigus. Jutumärkides asjast arusaamise seetõttu, kuna hiljem on see palju keerulisem.
Oma viimase ülikooliskäigu ajal õnnestus konspekteerimist praktiliselt vältida, kuid auditooriumis loengu ajal esineva arvutikasutuse ja loengu kvaliteedi vahel oli minu hinnangul otsene seos. Mida igavam loeng, seda rohkem töötavaid arvuteid.

[kriimsilm]

[D3ff]

Kui küsimuseks on see, kuidas õppida õppima, siis ei saa arvutiga konspekteerimist kõrvale heita. Need õppijad, kes arvutit loengus sihtotstarbeliselt kasutavad, on ilmselt oma õppima õppimise käigus kujundanud oma õpistiili ning arvutiga konspekti kirjutamine on selle osa. Muidugi ei saa seda väita nende õppurite kohta, kelle tähelepanu arvuti tõttu hajub. Õppima õppimise (või õpetamise) juures valikute piiramine sellele kohe kindlasti kaasa ei aita. Konspekti kirjutamine on tegelikult üldse väga individuaalne - mõnele on tõesti kasuks see, kui õppejõu lauseid üles kirjutab, teisele piisab märksõnadest või huvitavamatest mõtetest. Vahend nende ülestähendamiseks võiks ikkagi õppija otsutada jääda.

[entr0cks]

Otsige jah süüdlast
Minu jaoks peab õppejõul olema hea huumorisoon ja/või töökogemus õpetatavas (kust ta seda huumorit reaalsetest näidetest ammutab).

Ütleks ka, et see on õpilase enda teha, kas tahab õppida või mitte.
Selletõttu ei tohiks keelde rakendada - võtta õpihimulistelt tööriist ära.

[Hazar]

Mulle ei meeldinud loengud õppematerjalina üldse. Pmst oli tegu kas raamatu maha lugemisega või libiseti slaididega kõigest pealiskaudselt üle. Esimese puhul oskan ise ka lugeda, viimase puhul ütleks, et mis teha, lektorit on üks, õpilasi sada tükki ja igal ühel oma küsimus milleks aega pole. Kui tegu on nii ühepoolse kommunikatsiooniga siis pole seda õppejõudu saali ette üldse taidlema vaja, pigem võiks seda aega kasutada väiksemate gruppidega tegelemiseks.