[iir]

Kasutamine...
https://kaup24.ee/et/kosmeetika-parfuumid/naohooldus/habemejamine/raseerimiseelne-ja-jargne-kreem-tundlikule-nahale-proraso?id=1331591&mid=1943240

Spoiler

[Ricki]

Kas just naljakas, aga:

Õiguskantsler Ülle Madise: ministeeriumid on nagu vaimuhaige maja
https://sakala.postimees.ee/8007569/oiguskantsler-ulle-madise-ministeeriumid-on-nagu-vaimuhaige-maja

Spoiler

Ülle Madise, olete korduvalt öelnud, et riigiametid on töötajatest suhteliselt lagedaks lihvitud: politseinikke ei jätku tänavale enam ammu ja elukutselisi päästjaid jätkub ainult suurematesse linnadesse. Kus see mõne ministri räägitav rasvakiht end varjab?
Minu arvates tuleb vaadata ministeeriumide suunas. Need on liiga suured. On tekkinud liiga palju koordineerivaid ja administreerivaid kihte. Samuti protseduure, millest saaks loobuda. Töö tulemus oleks sel juhul kiirem ja parem. Olen õiguskantsleri kantseleid juhtides selle tee läbi käinud, meil toimis, ehk mujalgi. Kõikidel on vastutus. Nõunikel ja juhtidel. Kõik peavad asju lahendama, ma ise pean ka. Mitte keegi ei saa olla lihtsalt administraator. Iga inimese tööpäevad peavad olema tihedalt täidetud. Igal õhtul peab saama konkreetselt öelda, mida ma ära tegin.

Millised ministeeriumid võiks õhemaks rehitseda?
Kui tõsiselt tahta muuta riigivalitsemist selgemaks ja lahendusele suunatumaks, tuleb niinimetatud nulleelarve protsess ministeeriumides täie tõsidusega läbi käia. Ja selle tagajärjel tervel hulgal inimestel otsida teine töö. Mingisugused kooskõlastuste liigutamised ja lõputud koosolekud tuleb lihtsalt ära jätta. Tulemus saab igal juhul parem.

Sotsiaal-, majandus- ja rahandusministeerium tegid ju revisjoni. Ise kontrollisid iseennast. Ilmnes, et kõik on väga hästi.
Asutuse juhil peab olema soov muuta asutus väiksemaks ja tõhusamaks. Tal tuleb leida asutusest need särasilmad, kes päriselt tahavad olulisi probleeme lahendada ning keda auru väljalaskmisele suunatud arengukavandus, väljatöötamiskavatsustega jantimine, täiesti läbipaistmatu riigieelarve koos kõigi tobedate mõõdikute ja väljamõeldud ilujuttudega häirivad. Tuleb majast seest leida inimesed, kes juhivad majas muutust ja tahavad päriselt Eesti muresid lahendada.

Milliseid näiteks?
Näiteks haridus- ja teadusministeeriumis lahendada ära küsimuse, mis on aastakümneid teada, et mõnes koolis ei olegi korralikku õppekava ega kodukorda, eesti keelt õieti keegi ei oska. Neid inimesi, kes tegelevad järelevalvega, häirib see väga. Samal ajal on kohustus raisata oma aega arengukavade, väljatöötamiskavatsuste ja läbipaistmatu eelarvestamise peale.

Küsimus on seega kantsleri kvaliteedis: kas ta soovib lõputut protsessi või tulemust.
Sõnastaksin pigem nii: kas kantsleril on üleinimlik jõud, et sellest ülimalt raskeks paisunud aparaadist nagu võpsikust - ministeerium on ju ajaloolistest kihistustest läbi kasvanud – läbi murda. Ministeeriumid on kohati nagu vaimuhäirega inimese maja: ei raatsi midagi ära visata ja lõpuks saabki ladestuste vahel ainult, külg ees, liikuda. Ja kui eelarvestamine ka soosib sellist käitumist ...

Kuidas see soosib?
Näiteks mitte vana andmebaasi ei tehta korda, vaid raha saad ainult juhul, kui teed midagi uut ja suurt. Ja siis see kõik kuhjub ja sellega seotud tööd kõik kuhjuvad.

Kirjeldate tavalist Eesti ministeeriumi?
Kardan küll. On vaja üleinimlikku jõudu, et ebavajalik välja visata. Igasugused ebavajalikud korrad, ebavajalikud infosüsteemid ...

Inimesed.
Inimene ei ole kunagi Eestis ebavajalik. Kui tõesti kellelegi ei ole enam tööd selles kohas, siis mujal on tööd Eestis küll ja veel. Arvan, et on põhimõtteliselt võimalik klaar lähenemine taastada.

Kui suur võiks olla üks ministeerium, et ta oleks tulemusele orienteeritud?
Ega üle 100 ei ole väga mõistlik.

Reaalsuses on 300-400, eks?
Kuidas kuskil. Minister peaks ka oma valdkonda tundma. See, et on erinevad ministeeriumid, ei tähenda, et koostöö oleks võimatu. Kui töö on organiseeritud õigesti, siis vastupidi, koostöö on vägagi võimalik.

Palun mõnda kurioosset näidet.
Näiteks ühiskatsed gümnaasiumidesse ja üheksanda klassi eesti keele e-katseeksam, mis tehniliselt ebaõnnestus. Mis tuli välja: ministeerium on küll üks, aga eri osakonnad ei teadnud niivõrd olulisi asju, mis puudutasid tuhandeid noori.

Olen väga tänulik, et peaminister noortelt vabandust palus. See oli õige. Ka meile tulnud tagasiside ütles, et noored hindasid seda väga, et peaminister nende ees vabandas. Mitte nii, nagu alguses selgus, et ülekoormuse põhjus oli ülekoormus. Ja noortest kõneldi, nagu nad oleksid elutud asjad.

Ja veel, ministeeriumi valitsemisalas ei liikunud info, et õigekeelsussõnaraamat on jätkuvalt eesti kirjakeele normi alus. Sellest hoolimata oli eksam seotud üksnes sõnaveebi, mitte õigekeelsussõnaraamatu külge. Ometi oleks töid hinnatud õigekeelsussõnaraamatu alusel.

Järelikult korralagedus.
Sellest, et ollakse ühes asutuses või valitsemisalas koos, ei olegi niisuguse olukorra vältimisel erilist abi. Nii et jään enda juurde: juhtimissüsteem peab olema selline, et igaühel on selge vastutuslõik, riigimehelik aus koostöö nii asutuse sees kui väljaspool asutust on soositud, mitte keelatud ja piiratud.

Miks on Eesti seadused, kohtuotsused ja inimestele läkitatavad dokumendid keeleliselt nii keerulised, et tavalisele inimesele on need sisuliselt arusaamatud?
Nad ei pea sellised olema, aga sageli on jah. Miks? Võimalik, et inimesele minevas kirjas või otsuses ei suudeta end seaduse segasest keelest lahti rebida. Seadus võib omakorda olla lohakas toortõlge või tahtlik uduajamine. Halb keelekasutus nakkab.

Kui bürokraat ei oskagi eesti keeles arusaadavalt kirjutada, mida siis teha?
Hea oleks keeletoimetaja appi võtta. Riigikogu liikmetel on õigus ja kohustus ametnikelt selged vastused välja nõuda ning kohustus seadused vajadusel ise selgeks kirjutada.

Äkki võiks oma töö selgitamise võime olla samuti üks kriteerium, mille alusel võiks ministeeriumide töötajaskonda harvendada?
Pigem tasub vaadata värske pilguga ministeeriumi vastutusalale ja seada igale lõigule vastutaja, kes päriselt teebki töö ära. Jätta ära tööd, mida enam tarvis pole, keskenduda sellele, mis on oluline, hinnata enim neid, kes teevad. Liiga suures organisatsioonis lõpuks kulud kasvavad ja tulemus kannatab.

...

Ajakirjandusse on jõudnud omajagu lugusid sellest, nagu oleks varem puudega inimesed imeliselt tervenenud, samal ajal ei ole nende tervislik seisund muutunud.
Neid kaebusi on palju. Tundub, et reformi olemust ei ole senini päris täpselt mõistetud. Reformi mõte oli ju see, et edaspidi hakatakse iga natukese aja tagant hindama, kuidas inimene suudab näiteks mingite abivahendite või ravimite toel tööd teha, aga haiguslugu tihti ei ole nii täpne, et selle pinnalt saaks teha järeldusi. Meie hinnangul on tarbetut bürokraatiat ülemäära. Ilmselge, et ränk selgroovigastus ei parane ega ole tekkinud veel ravimeetodit, mis võimaldaks näiteks jalad uuest liikuma saada.

Samamoodi kaasasündinud geenihaigused, mida ei saa ravida, vaid ainult kontrolli all hoida. Varem oli neil inimestel puue, aga ühtäkki oleksid nad justkui tervenenud.
Seal võib tegemist olla veaga ehk siis sisuliselt ongi valesti hinnatud. Neid oleme ka näinud. Võib olla tegemist sellega, et inimesele ei ole selgitatud, mida tegelikult hinnati. Ja kolmandaks: olen täiesti veendunud, et on tarvis süsteemset muutust.

Millist?
Arstiabi, mida inimene vajab, peab olema inimese jaoks koos selle abiga, mida ta vajab, et õppida või tööl käia. Praegu ta peab eraldi tegelema oma meditsiiniliste vajadustega, ühte tüüpi toetustega ja abivahenditega ja siis veel eraldi sellega, kuidasmoodi ta seejärel tööle saab. Tuleb lähtuda inimesest. Inimese diagnoosid ja abivajadus on kõik teada. Miks peab inimene vaeva nägema, et kogu aeg igal pool tõestada, et tal on puue, selle asemel et riik pakuks talle kohe seda abi, mida tal tarvis. Piltlikult öeldes ei peaks inimene bioonilist jalga kodus askeldamiseks taotlema tervisekassast ja tööl kasutamiseks töötukassast.

Täiesti arulage.
Muidugi on arulage. See on ka riigile väga suur koormus. Seega, väga loodan, et kui see personaalseks riigiks nimetatud lahendus realiseerub, siis võikski alustada sealt, kus riik inimesi kõige rohkem aitaks.

Olles osalenud valitsuse istungitel ja kuulanud ministrite arutelusid, oskate ehk öelda, kas personaalse riigi plaan on üldse olemas või kuidagi realiseeritav.
On. Aga ainult juhul, kui hakata seda tükkide kaupa realistlikult tegema. Praegune soov on, ja katsume omalt poolt seda ka toetada, et alustataks just selle koha pealt, et vabastada puuetega, terviseprobleemidega, piiratud töövõimega inimesed või inimesed, kes üldse ei saa tööd teha, sellest hirmsast paberimajandusest ja pidevast enese puuduste tõestamisest.

[Betamax]

See on tõesti äge, kuidas poliitikute puhul kärpimine tähendab reeglina seda, et kärbitakse reaalset tööd tegevaid töötajaid nagu politseinikud, päästjad jms, mitte mingeid assistente, administraatoreid, kasutuid kontoriametnikke ja muid muidusöödikuid, kes tagumikku laiaks istuvad arvutite ees.

[pppd]

mitu assistenti, administraatorit, kontoriametnikku ja muidusöödikut sa ise koondanud oled, nii huvi pärast?

[Betamax]

[pppd]

lihtsalt tahtsin teada, kas sul on üldse aimu, millest sa räägid. Vastus käes, tänud.

[Betamax]

Heh, kena butthurt vastus

[Janis]

Ilmselt ise ka muidusöödik, seepärast sellist sousti toodabki

[napoleon]

[Winterwind]

Oleks pumba juures laseks kohe 20% lahti, kui ülejäänud sama tööga hakkama saavad siis veel 20%, kui hakkama ei saada siis veel 20% ja võtaks erasektorist 20% asemele kes päriselt ka midagi teha oskavad.