[jägaja]

Tegelikult enne kuu möödumist ei saaks sisuliselt sõjaolukorda leevendada, muidu kablutavad ehituspoodi mulda varastama ja nakatavad jälle kes teele ette jääb või sama asja peal väljas on.

[alpha]

väga veider pressikonverents käib

[jeesus188]

[jägaja]

Kas keegi veel vaatab neid?
Pole sealt sisulist asja küll kuulda olnud.

[jeesus188]

[Mobileman]

[Renka]

Mobileman suguste pärast ongi lisapiiranguid vaja

No ei saa inimesed aru mida tegema peaks, et levikule piir panna muudmoodi nagu näha

[jägaja]

Mobileman, seda haigust võiks hulleminigi nimetada, kui kõik jätkuks vanamoodi, nagu kopsukatku ajal.

[Mobileman]

Ei maksa nii palju karta ja väriseda liiga väheste kehtestatud piirangute pärast, neid on juba piisavalt ja ei toimu siin laiemas plaanis mingit tohutut surmade arvu suurenemist.

[sakinaga]

[Mobileman]

Hirmul on silmad.

Mul on nüüd küll vaja poes käia ja ka teise linna sõita, ei jäta ju käimata.

[Etz]

[lenc]

https://epl.delfi.ee/arvamus/marek-strandberg-terviseameti-vassimine-ja-sonavaanamine-on-olnud-usna-enneolematud?id=89364769

Huvitav, et siin foorumis on Terviseameti apologeet #1 viimasel ajal kuidagi vaikseks jäänud

[HPN]

[sukelduja]

[Dogbert]

Mulle tundub küll, et Mobileman on Forever Alone, kellesti teisest peale iseenda pole hoolida vaja.
Vähemalt vastata ta ei suvatsenud ühegi lähedase olemasolu ega nendest hoolimise kohta.

Minul on isa saamas 86 ja ema on 82, üritan seepärast mitte nakatuda ja nakkust neile üle kanda.

Eile täiendasin poevarusid: pakendid desinfitseerisin ja/või pesin kõik saunas üle enne majja viimist, linnas poes käimisel kantud üleriided ja pikalt säilivad kaubad jätsin ka sauna. Loodan, et ei viinud seekord nakkust majja.


Kahju, et nutumüüri taga: https://epl.delfi.ee/uudised/noore-naise-uleskutse-haiglavoodist-keegi-ei-usu-keegi-ei-vota-tosiselt-inimesed-tulge-moistusele?id=89357889

Spoiler

Minestamine, metsik valu, kopsupõletik. Kaks nädalat koroonaviiruses vaevelnud naine räägib, miks ka noored inimesed peavad viirust täie tõsidusega võtma.

„Kõik naersid meile näkku, kui me hingamismask ees sünnipäevapeole läksime,” ütleb Helle Arop. Tema hääl telefoni teises otsas on jõuetu. Ta räägib aeglaselt. Kõik laused ei jõua lõpuni, sest tugev köhahoog peksab vahele. Taustalt on kuulda, et ka keegi teine justkui köhiks kopse välja. See on tema palatikaaslane.

Helle on üks 29-st Eesti inimesest, kes koroonaviiruse tõttu haiglaravi vajab. Ta on kõigest 22-aastane ehk selles vanuses noor, kes peaks selle „kerge külmetuse” justkui püstijalu läbi põdema. See on aga müüt, mis pannud paljud inimesed epideemiasse kergeusklikult suhtuma ja liikumispiirangutele käega lööma.

Helle näeb, kuidas „ikka käivad koosistumised, pundis jalutamised, kohvitamised”. Ta näeb seda Instagramist, mida haiglavoodis lehitseb. „Ma tahan kõigile südamele panna: palun ärge tehke seda! Mitte keegi nagu ei saaks aru.”

[Mobileman]

Väga tubli, aga kui ise nakatunud oleksid (ja sellega tasuks arvestada), siis ilmselt sobivat maski ja kindaid kasutades oleks võimalik seda ikkagi turvaliselt teha?

[HPN]

Dogberti lingitud artikkel peaks olema kohustuslik lugemismaterjal kõigile, aga ma ei saa aru, miks sellised asjad rahamüüri taha pannakse.

[Dogbert]

[netcat]

Siin on üks hea artikkel, mis on vähemalt minu poolt vaadates tasuta (Postimehe tellija omateada ei ole).
Tõeline, asja sees olev asjatundja, kes samas ei purista "füüsikute ja matemaatikute" peale nagu mõni perearstist staarike.

https://tartu.postimees.ee/6933307/maarjamoisa-kriisikomisjoni-juht-joel-starkopf-see-on-rank-too-me-naeme-et-haigus-taandub-visalt

[Betamax]

[jägaja]

[netcat]

EI tee reklaami ei ole meediaga seotud, aga tuletan nurisejatele meelde, et Ekspressmeedia kogupaketi lugemisõiguse tellimus on esimesel kuul ainult 1€ ja õigusi saab edasi jagada veel 4 seadmele
Olulise info kättesaamiseks ei ole seda palju- hetkel kui inimesed on nõus tellima endale koju terve armee jaoks vetsupaberit ja piiritusekankusid on mu meelest naeruväärne iriseda 1 euro pärast

[Etz]

Spoiler

„Kõik naersid meile näkku, kui me hingamismask ees sünnipäevapeole läksime,” ütleb Helle Arop. Tema hääl telefoni teises otsas on jõuetu. Ta räägib aeglaselt. Kõik laused ei jõua lõpuni, sest tugev köhahoog peksab vahele. Taustalt on kuulda, et ka keegi teine justkui köhiks kopse välja. See on tema palatikaaslane.

Helle on üks 29-st Eesti inimesest, kes koroonaviiruse tõttu haiglaravi vajab. Ta on kõigest 22-aastane ehk selles vanuses noor, kes peaks selle „kerge külmetuse” justkui püstijalu läbi põdema. See on aga müüt, mis pannud paljud inimesed epideemiasse kergeusklikult suhtuma ja liikumispiirangutele käega lööma.

Helle näeb, kuidas „ikka käivad koosistumised, pundis jalutamised, kohvitamised”. Ta näeb seda Instagramist, mida haiglavoodis lehitseb. „Ma tahan kõigile südamele panna: palun ärge tehke seda! Mitte keegi nagu ei saaks aru.”

Helle lugu näitab, kui raskelt võib koroona tabada ka noori, aktiivseid inimesi. Ning kui oluline on juba esimeste sümptomite ilmnemise järel ennast ümberkaudsetest eraldada. Ta kaardistas haiguse kulgu päevikuvormis koos fotode ja videotega. See tänaseks juba kahe nädala pikkune teekond algas väiksest väsimustundest tööl ning kulmineerus kiirabiautoga Pärnu haiglasse kihutades.

11. märts, kolmapäev
„Ma jäin haigeks 11. märtsil, aga täna on juba 25. Keegi ei tahaks nii kaua haige olla. Aga see kestab veel…” ütleb Helle läbi telefoni.
Tol päeval on Helle tööl. Ta töötab Pärnus ühe kaubanduskeskuse riidepoes. See on populaarne koht. Päevas käib kauplusest läbi vähemalt 300 külastajat ja tagantjärele ei oska Helle pakkuda ühtegi muud kohta, kust kuri viirus talle külge võis hakata.
See algas lihtsalt väsimusega. „Selline enesetunne, et ei viitsi midagi teha.” Helle nimetab ennast energiliseks inimeseks. Just seetõttu pidas ta olukorda imelikuks. „Ei jaksa. Tahad kogu aeg istuda.” Kui ta õhtul koju läheb, näitab kraadiklaas 37 kraadi. Silmad on vesised.

12.– 13. märts
Hommikul kõik korras, palavikku ei ole. Õhtul jälle palavik, 37 kraadi. „Väsimus, nõrkus, ei jaksa,” kirjutab Helle päevikusse. Päev hiljem näitab kraadiklaas 37,2. „Siis hakkasid hästi väiksed köhad tulema. Tundus täpselt selline nagu ise teadlikult köhataks. Alguses ma ei pannud seda tähelegi.”

14. märts, laupäev
Kraadiklaas näitab ikka 37,2. Köhatused jätkuvad. Helles kinnistub kahtlus, et tegemist võib olla koroonaga.
Helle pidi koos elukaaslase Lauriga minema perekonnaliikme sünnipäevale. See oli suur sünnipäev. Peolistele oli kinni pandud kohalik kultuurimaja. Kutsutuid oli 20-30 vahel. Nad otsustavad jätta minemata, ent sünnipäevaseltskond pressib edasi. „Ümberringi kõik ütlesid meile, et kuulge see (haigus) ei ole mitte midagi.”

Helle ja Lauri otsustavadki, et sõidavad autoga läbi. Helle paneb maski ette. Ta astub mõneks minutiks peoruumi. Hoiab inimestest eemale, ise ust ei ava. Ta teab, et käitub valesti. Mitu inimest aga sõna otseses mõttes naerab tema üle: „Mis sa nagu päriselt kardadki koroonat või?”

Samal ajal räägib Lauri õues telefonitsi oma perekonnaga. Nemad keelitavad kohe koju tagasi minema. Helle annabki kingituse vabanduste saatel üle ning lahkub kiiresti. „See oli pigem [teiste peoliste] surve, mille peale ma kohale läksin,” ütleb Helle tagantjärgi.

15. märts, pühapäev
Palavik endiselt 37 kraadi.
Hellel on pühapäev tööpäev. Korraga on kaupluses tööl kaks inimest. Ka Helle paarilisel on selleks ajaks sümptomid: 38 kraadi palavikku. Helle saatis juba eelmisel õhtul kaupluseketi piirkonnajuhile e-kirja. Samal hommikul arutatakse grupivestluses, kas keegi üldse peaks tööle minema. Kuna asendajaid leida on võimatu, otsustatakse minna.

„Ma teadsin, et ei tohi mitte midagi ega kedagi puudutada. Desinfitseerisin kõik asjad, mida puudutasin.” Samal hommikul sai Helle teada, et talle lähedane inimene on sattunud väga raskesse õnnetusse. Šokk paneb noore naise tööl nutma. Tema paarilise automaatne reaktsioon on kallistada. „Kui tal enne ka oli mingi muu haigus, siis minu käest ta kindlasti [koroona] sai,” ütleb Helle nüüd. Töökaaslast pole koroona osas testitud tänaseni.

Piirkonnajuht helistab Hellele hommikul. Tema esimene korraldus on, et Helle kohe koju läheks. Kui ta aga kuuleb, et paarilisel on veel kõrgem palavik, suunatakse koju tema. Helle jääb ootama. „See oli surnud ring. Kedagi teist ei olnud tööle võtta. Ettevõttes keegi ei teadnud, mida teha.” Lõpuks tehakse teises kaupluses samasugune tandem pooleks ning üks inimene tuleb Hellet asendama. Ta saab ära umbes kella ühest.

Järgmisel päeval tõuseb palavik 37,5-ni ning Helle jääb haiguslehele, ent midagi otse kurjakuulutavat pole ikka veel. Möödunud on juba kuus päeva.

17. märts, teisipäev
„Hommikul ärkasin suure raskustundega üles, valus oli. Ajas koguaeg köhima. Hakkas hästi külm, palavik hakkas tõusma,” kirjeldab Helle.

„Kogu aeg ajab köhima, ilma et midagi välja tuleks. Põlved hakkasid valutama, pea on paks ja natuke nagu kõrvetav tunne rinnus ja kurgus. Süda läheb pahaks,” seisab Helle päevikus. Ja veel: nahk valutab. Õhtuks on palavik 38,4 kraadi.

Helle pääseb perearsti vastuvõtule. Ta annab vereproovi, samuti tehakse kopsuröntgen. Kõik tulemused on korras.

18. märts, kolmapäev
Haigus süveneb kiiresti. Palavik on 38, lihas- ja peavalu, kõht korrast ära. Öösel tõuseb palavik 38,7-ni. „Kuna higistasin koguaeg hullusti, siis elukaaslane vahetas järjest linu.”

Ühel sellisel „pausil” läheb Helle duši alla. Ta minestab seal. Õnneks on Lauri lähedal ning tuleb appi. „Selle haigusega ei tohiks kindlasti keegi üksi olla. Paljud ütlevad, et mis see siis on – tavaline gripp. Ma ei kujuta ette, et oleksin need õudsed päevad üksi läbi teinud.”

Hoolimata minestamisest Helle kiirabi veel ei kutsu. Ta paneb külma lapi pea peale ja proovib magama jääda. „Hirm oli, et toovad haiglasse, aga ma ei tahtnud üldse tulla. Palaviku võin ju kodus läbi teha.”

19. märts, neljapäev
Palavik püsib 38,5 juures. Köha muutub natuke lahtisemaks. Ehkki nohu ei peeta koroona sümptomiks, tuleb Hellel see tugevalt peale. Hiljemalt sel päeval tunneb sümptomeid ka Lauri. Tal jääb kurk valusaks.

20. märts, reede
„See oli väga halb päev,” meenutab Helle päevikust näpuga järge ajades. „Paha, paha nohu. Megaköha.” Palavik kõigub 37,5 ja 38 vahel. Kõik päevad alates töölt koju jäämisest on Helle voodis veetnud. Üles tõusta lihtsalt ei suuda, vetsu minek „on õudne ettevõtmine”.

Kuna kõik Helle ümber on nakkusohtlik, on tema palatis jäätmete jaoks eraldi kott.
FOTO: ERAKOGU
„Paljud arvavad, et mis seal ikka, kui koroonasse jääd, vaatad kodus Netflixi. Mõnus. Tegelikult ei vaata. Sa lihtsalt ei jaksa. Selle asemel vaatad seina.”

Sel päeval sõidab Helle koju – ta elab Pärnust 35 kilomeetrit väljas – esimest korda kiirabi ja võtab koroonaproovi. Ehkki Helle ei kuulu riskirühma, „pressis” ta selle endale välja. „Helistasin iga päev perearstile. Lisaks perearsti nõuandeliinile. Hoidsin oma nime koguaeg üleval, et saadaks aru, et mu on päriselt sümptomid.” Testi tulemus oli positiivne.

21. märts, laupäev
Ehkki palavik on ikka 38,5 kraadi, tunneb Helle, et on natuke lihtsam ja kergem. Ta otsustab koristada. „Puhastasin kõik pinnad äädikaga ära. Tuli suureks imestuseks, et ma ei tundnud äädika lõhna.”

Varem ei olnud ta täheldanud, et lõhnu ei tunneks. Ka maitsed on imelikud. Sibul on ainult mahlane ja magus. Küüslauk ainult hästi kibe, mitte midagi muud. Tee vaid mõru. Ehkki söögiisu ei ole, sunnib Helle ennast sööma. Vend toob ukse taha toitu, peamiselt puuvilju. „Tahad süüa ainult puuvilja, aga seda koju varuda ei saa. Kõik, mis varutud, seda ei taha.”

Õhtul hakkab Hellel jälle hästi halb.

22. märts, pühapäev
Päevik: päev raske, külmavärinad, tasakaal halb. Tasakaal on nii halb, et kui Helle kükitab, kukub ta istmiku peale pikali. Uute hädadena hakkab selg valutama ning vasak külg tõmbab krampi. Jätkuvalt kimbutab tappev köha.

Päeval tuleb välja kiirabi, aga nad ei vii Hellet veel ära (nende brigaad ei tohigi koroonahaigeid transportida), vaid lihtsalt kontrollivad olukorda. Selleks ajaks on palavik 39,3. Kiirabi küsib, kas Helle on nõus, et saadetakse teine brigaad talle järgi. „Aga ma ei tahtnud. Kartsin tõesti seda haiglat.” Ta võtab kaks paratsetamoli ja läheb magama.

23. märts, esmaspäev
„Alustasin päeva läbimärjana ja 37,3,” seisab päevikus. Tegelikult on see igal hommikul nii. Mitu voodilinakomplekti läheb päevas. Pesumasin töötab non-stop.

Seljavalu on meeletu, lisandub põieprobleem. „Keha on lihtsalt nii läbi. Immuunsüsteem võitleb haigusega ja teised kohad jäävad samal ajal nõrgaks.” Perearst nõuab, et Helle annaks uued analüüsid. Selleks on vaja Pärnu haiglasse sõita. Helle pakub, et võib ise sõita, aga see ei tule kõne alla. Talle saadetakse järgi spetsiaalne kiirabi.

Kiirabiauto on seest üleni kiledega kinni kaetud. Brigaadis on kaks inimest. Nad ei puuduta Hellet kordagi. Isegi kiirabi voodis tuleb rihm ise kinni ning mask ette panna. Kuna ruum peab olema hästi õhutatud, on seal väga külm. Helle ühe rihmaga voodi küljes kinni, kihutab kiirabi haiglasse. Helle pea juures istmel istub kas õde või arst.

„Oled sa rihmaga kinni?” on ta ainus küsimus Hellele.

„Eks nad proovivad haige juures võimalikult vähe hingata, et enda nakkusohtu vähendada,” mõtleb Helle, kui jaatavalt vastab.

Haiglaruumidesse suunatakse Helle läbi eraldi sissepääsu. Kogu personal, kes samades ruumides, on täielikus kaitseülikonnas. Talt proovitakse võtta vereproovi. Hiljem loendab Helle mõlemalt käevarrelt seitse torget. Veresooned on küll olemas, aga veri ei tulnud välja, sest vererõhk oli nii madalaks jäänud. Ka tilguti jääb seetõttu algselt panemata.

Hellel kästakse selga panna roheline ülikond, mask ette, kummikindad kätte ja müts pähe. Seejärel viiakse ta kompuutertomograafi alla. Ta kõnnib omal jalal, tee läheb läbi haigla tavaruumide ning lifti. Helle selja taga kõnnib õde, desovahendi pudel käes. Ta puhastab kohe kõik pinnad, mida Helle puudutab.

Diagnoos: kopsupõletik mõlemas kopsus.

Ta kirjutatakse haiglasse sisse ning viiakse nakkusosakonna palatisse. Õed näevad enda ruumist avanevast aknast otse palatisse. Helle näeb oma aknast, kuidas teda haiglasse sõidutanud kiirabi läheb otse kahjutustamiskeskusse – täispuhastusse.

„Siin on kahjuks üks valmidus veel. Loodan, et kedagi ei tule palatisse rohkem,” ütleb Helle videopäevikus palatit filmides. Kahjuks siiski tuleb.

Epiloog
„Hetkel ma tunnen, et paranen juba. Koroonaasi on loodetavasti möödas, kopsupõletik on jäänud,” ütleb Helle nüüd. Ta köhib ikka raskelt.

Ta on väga õnnelik, et sai haiguse raskel ajal kodus olla. Aga veel rohkem selle üle, et kodus oli veel keegi sellel hetkel olemas. „See kõik oli lihtsat nii hirmus. See, kuidas sa enam ei jaksa köhida…”.

Helle ei tea, millal ta koju pääseb. Või kuidas ta sinna saab. Elukaaslane Lauri on koroonasümptomitega kodus. Teda ei testita. Auto on kodu juures. Keegi teine ei tohi talle järgi tulla. Bussiga ka ei tohi.

Samal ajal läheb Lauri olukord kodus kehvemaks. „See ongi keeruline… Tema kodus sai mind aidata… Aga mind toodi haiglasse… Kui tal peaks seal praegu teadvusekaotus olema, siis pole tal kõrval kedagi. Üksi on nii keeruline selle haigusega.”

Helle rääkis enda loo, et teised, keda see haigus veel tabanud ei ole, kuulda võtaksid. Ta nägi enda pere ja sõprade pealt, kui kergelt nakatumisvõimalusse suhtutakse. Et see on tavaline kerge viirus, mille pärast ei pea muretsema. Instagram näitab, kuidas sõbrad kohtuvad. „Kohvitavad omavahel, järgmisel hetkel uute inimestega. See ring on lõpuks nii suur. Palun ärge tehke seda!”

„Mu kõige suurem mure on, et keegi ei usu, kui hull see on, ja keegi ei võta seda tõsiselt. Kui juba minul on nii raske, siis mis see vanemal või nõrgemal inimesel on. Minu peast käis juba läbi, et ma enam ei jaksa…”

[Dogbert]