[Firetiger]

Mure järgmine. Arvuti ei lähe tööle POWER nupust, vaid tuleb korduvalt RESTART nuppu plõksida(3-4x), enne kui masin end üles suudab laadida. Kui masin töös on, siis mingeid stabiilsus probleeme pole ja võib vabalt mitu päeva tööd teha. Jääb selline tunne, et arvuti ei suuda emaplaadi vms settinguid leida. Uuendasin sama probeelmi tõttu ka BIOS`i, kuid asi ei muutunud ei halvemaks ega ka paremaks. kellelgi ideid?

[tahanteada]

Alustuseks otsi viga kehvast, poolpidusest toiteplokist. Seejärel uurid kriitilise pilguga emaplaadi kondensaatoreid. Sul on kusagil 1-mitu kondekat, millel mahtuvus on kadunud - kas siis toiteploki konded või emaplaadi konded.

[laurx]

toidet tasuks uurida jah. ja piiluda biosis voolusid ja seda, kas toiteahela konded ei punnita.

[Firetiger]

[laurx]

[niffnaff]

Kord oli tuttaval sarnane probleem. Siis tundus, et viga on kõvakettas, mis ei tahtnud ennast kohe mitte BIOS-ile tutvustada. Tõenäoliselt oli ikkagi viga toites. Kõvaketas ei saanud lihtsalt oma stardiks vajalikku võhma korralikult kätte. Kuna tegemist oli nupuka poisiga, ehitas ta väikese aegrelee, mis masina sisselülitamisel hoidis RESET nuppu paarkümmrnd sekundit sees. Mis asjast edasi sai, ei tea. Õigemini ei mäleta. Tegemist oli meie kandi esimese 486-ga.

Soovitus:
Korja katseks kõik USB-s ja muudes portides olevad seadmed küljest ära.
Kas LiveCD-dega ka selline anomaalia esineb? Kas on kasutusel rohkem ketta seadmeid?

[biomehanik]

Säärased probleemid tavaliselt biosi või toiteka taga kinni...või siis emmega mingi kammajaa. Pakun samuti, et toitel võib olla miskid probleemid esinenud. (Võid igaksjuhuks toidel kaane maha võtta... puhasta ilusti tolmust kõik puhtaks ja vaata, et vent töötaks ning puhasta vent ka ära). Samuti võid panna biosi defaulti ja proovida teisi settinguid ning kontrollida bios üle kõikvõimalikest asjadest, mille taga võiks asi joppama hakata. Ei tea kas ketta probleem võib olla, kui kettaga jama siis käima läheb arvuti ikka, lihtsalt winni ei saa, kuna tulevad veateated kõiksugused kettaga seoses ette

[niffnaff]

Kirjutaks ühe näite nn altvedavatest detailidest, kui nad oleks sõjaväes.
Selline võiks siis BOOT välja näha:

BIOS oli korrapidajaks ja kuulis häiresignaali esimesena. Ta tormas kohe kapral EMAPLAADI juurde ja raporteeris häirest. Kapral pühkis veel unesegus silmi ja nõudis rivistust. BIOS ajaski kõik vajalikud teenusepakkujad üles.
Emaplaat oli tähtis nina – tema oligi tegelikult see, kes kindral PROTSESSOR-it vedas. Samas oli ta ka tõlgiks koos Lõuna- ja Põhjasillaga. Vennad RAM-id olid pärit Koreast ja HDD oli üldse Hiinast. Ega see kindral kah suurt ei rääkinud – ainult mingit Binari keelt oskaski. Ainus asi mida oskas oli: „hommikuks olgu valmis!”
Kui rivi koos, kellede nimekiri ainult BIOS-il teada oli, alustati.
Kuigi kõik teadsid, et Emaplaat kohal on, alustati suurest austusest alati kohaloleku kontrolli temast.
„Emaplaat.”
„Kohal!”, kõlaski reibas vastus.
„Mis kindral täna vedada on?”
„Seekord härra Intel DualCore isiklikult.”
„Väga tubli, tõhk” arvas BIOS, kes juba ammu unistas oma eraelust ilma Emaplaadi sekkumiseta. Ta tundis ennast väga vajalikuna ja tal oli selleks ka põhjust. Tema teadis ainukesena kella ja temal oli ainukesena oma jõujaam kaasas.
„Vennad RAM-id!”
„Siin!” kõlas korralik kahehäälne vastus.
BIOS kahtlustas alati neid vendi. Aga seoses häirega muutus ta järsku väga nõudlikuks. „Mulle teatati, et te pidavat kaksikud olema, härrad. Aga see ei paista käitumisest küll välja. Miks, sa, 2GB, tead rohkem, kui sinu vend, 1GB?” „Ma raporteerin sellest, kuhu vaja.”
„Oh, suursugune härra BIOS, meil oli kuri võõrasisa, kes meid kohe lapsepõlves ära vahetas.” „Me olime alles vankrikeses, kuhu CORSAIR oli peale kleebitud. Siis tuligi see kuri ja alatasa hindavaatlev onu, MADE IN ESTONIA oli vist ta nimi, ja viis meid lahku.”
„Meie usu kohaselt ainult kaksikud ongi tõelised hea töö teostajad,” kinnitab lõksuval häälel siiani tühi naaberlaua arvuti mälupesa.
Tähtis BIOS leebuski neid vennikesi kuuldes.
„HDD!”
Mingi kluksuv hääl vastas: „siin, siin!”
BIOS-il tekkisid kohe kahtlused. Nimelt oli kõvakettal kahtlased tutvused üle maailma. See viimane tuttav oli suisa Kazaa sektorist. Käisid veel öösel kohal ja pakkusid MP3 faile linnaloa eest. Kui sõber ZONE, kelle eesnime ta ei mäleta, poleks kohal olnud, oleks äkki liimilegi läinud. Need kõvaketta sõbrad küll seletasid, et kõik kraam on sama ohutu kui kasutatud preservatiivid ja lotoga oled isegi ette võitnud, ei saanud nad Zonest võitu. BIOS helistas ka tuttavale, Siim Susile, kes õpib IIb (oskab juba rõngaid joonistada), aga tema arvas, et lase see Zone lahti, kuna Kazaa omad olevat hoopis vingemad. Aga nad ei saanud ZONE-st ikkagi jagu.
Zone isa on saunamees ja ta küttis koos ema, Zoja Puhuriga, müürid nii tuliseks, et kurjamid seda enam katsudagi ei tahtnud. Oli nii tore, et keegi sisse ei saanud. Samas välja kah mitte.

BIOS kordas küsimust, mille vastust ta juba kahtlustas.
„HDD!” nõudis ta. Kostus see kahtlaselt tuttav: „siin, siin!”
Kuna tegu oli ikkagi tõsise häirega küsis ta parooli: ”mis nimi?”
Kamraadid, kes kõvakettast väga lugu pidasid ja tema toodud asjadest veel toibunud ei olnud, jäid nüüd hätta. Kuna kõvaketta nime teadis ainult BIOS, jäid nad vastuse võlgu.
„HDD!” kostub uuesti ja uuesti…(võlg aina suureneb…)

RESTART
Kõik nagu enne – ainult kõvaketas on energiat juurde saanud.
BIOS jälle küsima: „HDD!”
Juba mehisem vastus: ”siin olen”
„Miks sa kohe ei vasta, kui sinu poolde pöördutakse?” kostub röögatus.

Isegi kindral Protsessor värises neid sõnu kuuldes. Kindral teadis HDD omadust, kõiki vestlusi ja külastusi salvestada ja pelgas väga. Äkki paljastab HDD kõik need külastatud kohad, mida enne ainult HISTORY teadis. History oli küll pika mäluga, aga õnneks oli ta kergelt manipuleeritav. Et varjata kõike oma käike oli vaja hakata kedagi mustama. Ta hakkas takte vahele jätma, et äkki jäävad vennad RAM-id süüdi. Ta proovis isegi kõvakettalt ühte head viirust muretseda aga ei midagi. Tulemuseks - History lasti lihtsalt maha.
Nüüd on vaja vaid Hiinalinna küpsiste järele minna mõtles Protsessor. Vaja seda koogiküpsetajate hulka piirama hakata, arvas ta. Läks ja kustutas ning pidas lahingut, millist veel pole nähtud. (Jüriöö lahing). Keset lahingut muutusid kõik ta relvad järsku kasutuks – Indexist ei saagi nii lihtsalt lahti!!!
„Saatanast olgu sa puretud” pobises Protsessor, kui nägi Indexit haavatuna roomamas. Sest Protsessor ei teadnud, et Index-it saab ainult õige protseduuriga hävitada. Vana legendi põhjal arvas ta, et Indexi süda on My Documentsi kaustadesse peidetud. Samal ajal aga rääkis Index meile failidest. Ikka neist X failidest, mida ei oleks nagu olemaski.
Kindrali kurjuses oli süüdi VENTILAATORIKS maskeeritud müts. Ventilaator oli väga kuri ja urises pidevalt. Tema see oligi, kes kindrali juuksed halliks ja vilti meenutavaks kurjuse massiks muutis. Tal oli terves korpuses palju sugulasi, kes kõik ainult urisesid. Kui üks neist vait jäi, hakkasid teised seda kõvemini häält tegema.

RESTART

Kindlustades veelgi oma võimu ja küsides HDD järele ja saades vastuse, mis määrus ette näeb pärib, BIOS, ikkagi nii igaks-juhuks, et: „mis nimi on?”
„S¤j#%¤ung”
„Ise oled sa sugutung. Sa oled hullem kui WeCeTung! Mis nimi on?”
„Samsung”
Siis jäi ta ometi rahule.

Nüüd võis
BOOT (paraad) pihta hakata.
Ja sealt nad tulevad: RAM-id hiilgasid kohe alguses numbritega, siis…

Vabandan kirjavigude pärast.