[kännuämmelg]

Ma kardan, et Sa oled sattunud ühe liialt keelt kui suure rahvuse tunnust armastava õpetaja küüsi . Ära alahinda luulet- ilma selleta poleks lodevaid humanitaare, kellede tarvis tehhnikat arendada. Kui Sa nüüd jälgid tehnilist kirjandust ning väljendusviisi, proovid sinna kõrvale lisada mõned katked meditsiinilisest ning militaarsest kirjandusest, siis ehk suudad leida, et kahjuks pole kõikehõlmava keele õppimine sellisel tasemel, et sellest ka kasu tekiks, mitte lihtne tegevus.. julgeks isegi pakkuda, et samaväärne nagu sama keelkonna keelte õppimine (näiteks hispaania/portugali või inglise/saksa)-sa pead nendega ikkagi eraldi tegelema, mitte ühe kursuse raames

ja tahaks veelkord korrata, et kui saad aru ilukijandusest, suudad leida ka vastused oma reaalküsimustele (seletavad sõnaraamatud on ju populaarteaduslikku laadi)... ei väsi ka kordamast, et humanitaarsuunitlusega on siiski enamik inimese tegevusest ning ka seda, et koolis ei käida tuupimas vaid täiendamas oma oskusi leidmaks tulevikus vajalikku infot.

ps. õppekavasid pole riiklikult võimalik niimoodi korraldada, et 13 mai kolmas tund on füüsika, kus õpitakse valguse peegeldumist ning sellele järgneksid (kasvõi nädala jooksul)kõikvõimalikud võõrkeeled, mis käsitleksid sama teemat.
Nagu ka varem on juba mainitud, peab ka erisõnavara edastav õpetaja olema piisavalt erudeeeritud , kuid kas me suudaks neid iga kooli (rääkimata vanusegrupi) jaoks leida ning tasustada?

[cochrane]

Erialane sõnavara koolis oleks tõesti liiga keeruline. Olen saksa-eesti tehniliste tõlgetega tegelenud ja sellise sõnavaraga kokku puutunud ning pean ütlema, et lülitada õppekavasse erialane sõnavara, sellal kui paljud veel tavakeelegagi maadlevad, tooks tõesti mõnele tulu, kuid vähendaks suure osa õpilaste võimalust tava-võõrkeelt selgeks saada. Lisaks on probleem selles, et praktikas on näiteks nii saksa kui eesti keele poolel puudulikud standardid ja võimalus ühte ja sama asja erinevalt samas keeles nimetada on mõnikord üsna mitmekülgne. Üks firma kasutab ühte mõistet, teine teist, kuid räägivad samast asjast.
Mingid üldisemad mõisted, millega igapäevaselt kokku puutub, võiks siiski olla.

Küll aga paneks ma keeleõppes natuke rohkem rõhku igapäevakeelele ja ilmselt osad õpetajad seda ka teevad. Inglise keelt ma enne ülikooli ei õppinud, sain arusaamise arvuti ja filmide abil suht korralikule tasemele. Ülikoolis võtsin mõned kursused ja panin huvitavat asja tähele - kuigi minul oli puuduva kooliõppe tõttu rohkem probleeme grammatikaga, oli klassis hämmastavalt palju neid, kes olid küll mitu aastat inglise keelt õppinud, kuid ei tabanud paljude kõnekäändude, sõnamängude ja slängi tähendusi. Tavasuhtluses võib selliseid aga üsna palju esineda ja kuigi Urbandictionary päheõppimine oleks selgelt liig, tuleks leida mingi lähenemine, mis annaks parema arusaama keele nö loomingulisemast kasutamisest.
Hea test/harjutamine oleks saksa, inglise või mis iganes vastava keele lavakoomikute ehk siis stand-up programmide kuulamine/vaaamine. Sõltuvalt koomikust on seal palju teksti, sageli kiirelt esitatud, ilma abistava tegevuseta (erinevalt näiteks filmist). Lisaks sisaldavad mitmed koomikute lavaprogrammid viiteid mitmetele sündmustele, isikutele jne, ja nende viidete tabamine, nendest arusaamine ja teadmine, millest üldse jutt käib ning viite mõistmine vastava koomiku esitatud humoristlikust vaatevinklist antud kultuuriruumi taustal, annaks ka mitmekülgsema lähenemise vastavale kultuuriruumile endale.

Seoses sellega - ja see läheb keeleõppest nüüd natuke kaugemale - võiks juba keskkoolis puutuda kokku intertekstuaalsuse mõistega selle sõna laiemas tähenduses, ehk siis erinevate kultuurivormide ja igapäevaelu nähtuste vahelistele viidetele-seostele ning anda õpilastele lisaks (massi)kultuuri tarbimisele ka parem võime seda analüüsida ja otsustada vastava nähtuse kasulikkuse ja mõjude üle. Siin teemas mainitud Lermontovi ning ka teiste klassikute tekstide pähetuupimine ja kui veab, ka analüüsimine, annab igapäevaeluks ainult osa vajalikust analüüsivõimest ja suurem osa inimestest ei vaevu pärast keskkooli mõtlema sellele, et sarnaselt seal õpitud ja vihatud luuletustele ja romaanidele, on ümbritsev maailm täis kultuuriväljendeid ja nähtusi, mille puhul tasuks käsnalaadsest endasseimemisest veidi kõrgemale tõusta ja enda ümber toimuvat veidi analüütilisemalt vaadelda.
Kardetavasti jääb seejuures jalgu sama asjaolu, mis erialase keeleõppe puhulgi: vähene õpilastepoolne huvi, liiga vähe kvalifitseeritud inimesi või siis nende puuduv huvi õpetajaameti vastu ning materjali paljusus, mis teeb raskeks sobiva/vajaliku väljavalimise ning õppekavasse lisamise.