[napoleon]

Janis, noh kõige primitiivsem näide - naine helistab ja loeb ette mis poest tuua on vaja. Kui paari tunni pärast lõpuks poodi jõuad, siis võib-olla pole kõik meeles kui neid asju rohkem kui paar tükki oli.

[netcat]

Absoluutselt.- Midagi jääb ikka maha niiviisi. Harilikult kindlasti just see, mida kõige rohkem vaja oli.

[Janis]

Kahtlane värk. Äkki peaks raviasutusse pöörduma?

[netcat]

No ei ole kuulmismälu ja püsimälu vahelist kanalit eriti. Mis nemad teha saavad? Sarnasel põhjusel ma ei salli audioraamatuid. Mõte läheb oma rada ja see jutt kõrvus on lihtsalt möla, mis ei registreeru.

[bugbrake]

Poes käid korra nädalas ja ennem teed nimekirja valmis ning ei ole mingit muret, et midagi ära unustad. Hoiab aega ka kokku, kui et igapäev poes käia. Igasugused emotsiooniostud jäävad ka ära aga noh see on juba teine teema.
Ja audioraamatuid/podcaste jne. on väga hea kuulata tööl olles.

[netcat]

Küsimus ei olnud selles kuidas keegi ise omal algatusel poes käib, vaid et kui edukas on mitmest komponendist koosneva tellimuse edastamine telefoni teel jooksu pealt. Too mulle seda ja seda ka sealt ja siis veel seda.
Kui ise kohe üles ei kirjuta siis ongi midagi meelest hiljem läinud.


Ja just sellest räägingi, et täiesti võimatu on keskenduda audio teel tulevale infole kui samal ajal teed midagi muud. Parimal juhul muusika ja mitte nautimiseks vaid rütmi andmiseks kui midagi, olgu füüsiliselt või vaimselt, repetatiivset teed. Millelegi uuele keskenduda on vaja, siis ma tahan, et kõik kanalid oleks täiesti kuss. Isegi varblased akna taga võiks vait jääda. Podcast vm ainult segaks töö tegemist, selle sisu oleks aga täielik tühi koht... ja selle pärast mulle ei meeldi ka sellisel teel uut infot omandada, et kui ma pean mingit teksti kuulama, siis samal ajal ei saa ma midagi mõttekat teha ja lisaks pean veel n-ö "kahe käega roolist kinni hoidma" et mõte omi teid uitama ei läheks ja ikka räägitava jutu juures püsiks.

[elukaz]

Sellega seoses, ilmselt siis tähelepanu pärast, ma panen vahel silmad kinni kui midagi väga olulist on vaja telefoni otsas välja mõelda ja edasi anda. Asjad mida teksti vahetusega võid viimsepäevani seletada. Sest igasugu pisiasju on vaja täpsustada. Nt mitteväga it teadlikule inimesele arvutiabi anda.

Aga muidu tekstisuhtlejatega, kui keegi saadab sms ja vastus pole ok/cancel, siis ma ei hakkagi kirjutama vaid helistan kohe. Sest ta on ju telefoni juures.

[CnZ]

Ikka näost näkku ja telefon, kirjutada ei viitsi üldse. Pealegi jutuga saab konkreetsemalt asju aetud.

Välismaa kolleegidega tööl teamsis kribad, aga ma siis ka kohe tahaks kõne teha pigem. Email on aga muidugi omaette ja arusaadav info vahetus

Tänapäeva tatikad ju ei julge üldse enam helistada. Autode müügiga hästi näha seda, saadetakse mingi SMS sulle. Kuna sms-iga ei viitsi nagu absull asju ajada, siis tagasi helistades ei võeta vastu. Tuleb mingi reply, et smsiga parem. No mida meest

[Janis]

Üldiselt kui on mingi müügitehing, näiteks kasvõi automüük, siis kirjutajad pole pm kunagi ostjad, pole mõtet vastatagi.

[netcat]

[Ricki]

[netcat]

Liiga palju tööd. Selle asemel ma ütlen; saada mulle list ja lõpetan kõne ära, kel janu sel jalad.

[Draax]

Kirja teel vastamine (isegi IM) lubab natuke mõtteid korrastada enne vastamist. Seetõttu ütleks, et suhtluskanal sõltub teemast, mida vaja arutada. Kui keerulisem/emotsionaalsem teema, siis alati parem kirja teel suhelda (sh. mingite kaebuste esitamine või lahendamine).

[mcmudakäkk]

suht 50/50. Lähikondsete puhul noorem generatsioon messenger, vanematega helistamine. Kaugematega formaalsemad asjad üldiselt meili teel ja muu tavaliselt helistades. Vahest ongi hea, kui teisel poolel pole aega klaviatuuri taga mingit ümmargust juttu ajada.

[Markos]

Hindudega text only.