[Tanel]

link :: Sirp


ACTA tähendab Euroopa Liidu toetust suurfirmadele ja seda avalikkuse arvelt. Infoühiskond on lõpuks tõesti ja päris kindlalt käes. Olgu selle tunnistajaks kõik need kired, see pinge, see mastaap, millega maailm on käsitlenud ACTAt (võltsimisvastane kaubanduslepe) ja veidi varem USA regulatsioone SOPA ja PIPA. Reaktsioon ilmestab tõsiasja, et ACTA kehtestumine või mitte-kehtestumine on tõehetk suure enamiku maailma tsiviilühiskondade loos: kas orgaaniliselt edasi mööda infoühiskonna tänast arengutrajektoori või järsult samm tagasi ja seejärel, vähemalt hüpoteetiliselt, hoopis teistsugusele evolutsioonilisele rajale. Et see nii on, et infopoliitika küsimused on tõusnud sedavõrd esiplaanile ja keskseks ühiskonna edasise arengu kontekstis, tulebki alustuseks veel kord tõdeda, et infoühiskond on, jah, tõesti käes.

Samas, et „Interneti lõpu” oht peatselt kätte võib tulla, oli ju ka ette teada. Kui laiemale avalikkusele ehk mitte varem, siis pärast Jonathan Zittraini raamatu „Interneti tulevik ja kuidas seda ära hoida” ilmumist (vt. Zittraini põhiteese tema möödunud aasta oktoobrinovembri Vikerkaares ilmunud artiklis). Zittrain näitab tolles raamatus süsteemselt, kuidas järk-järgult ja sammhaaval on mitmete võimukandjate, nii majandus- kui ka poliitjõudude huvides Internetti „kinni keeratud”. Üks regulatsioon on järgnenud teisele, tehnoloogiahiidude või suurte sisutootjate huve tsementeerivad de facto või de iure võrgustandardid on tilkhaaval moodustamas Internetile hoopis uut struktuurset alust. Sellele Internetile, mis kunagi alustas teadlastevahelise infovahetuse vahendina, funktsionaalses plaanis ennekõike dialoogilise teadmiste, kogemuste ja andmete jagamisplatvormina ning mis sellisena on võimaldanud tänaseks kõigi elu pöördumatuseni muutnud nn tehno-ökonoomilise paradigmavahetuse (kui kasutada innovatsiooniuurijate keelt).

Võrguajastu on aidanud üksikisikut
Kui selle paradigmavahetuse sotsiaalsetest kaasannetest rääkida, siis on võrguajastu kindlasti andnud võimu juurde üksikisikule ja seda nii tema tarbija kui kodaniku rollis. Võrguajastu kodaniku juurdepääs teabele on hõlpsam, ta on seeläbi iseseisvam oma identiteediloomes ja sotsiaalse positsiooni kujundamisel ning tema võimekus ühiskondlikes protsessides osaleda, neis agendina kaasa lüüa on ajalooliselt enneolematu.
See, et selline paradigmavahetus eelmise ajastu võimukandjatele meelepärane ei ole ja et nad sestap kella tagasi üritavad pöörata, on paljude poliitökonoomide tööde vahendusel samuti teada. XX sajandi massimeedia ja selle turgude ekviliibrium on küll nüüdseks uppis, kuid tollal rasva kogunud meediagigandid loodavad regulatiivsete vahenditega nii positsioone hoida kui ka omaaegse tasakaalu taastada. Ja ACTAt ning noid teisi meeldejäävate akronüümidega garneeritud seadusakte just selles kontekstis vaadelda tulebki. Ehk nagu Londoni Majanduskooli peatne uus direktor, meediasotsioloog Craig Calhoun hiljuti tviterdas: „ACTA tähendab Euroopa Liidu toetust suurfirmadele ja seda avalikkuse arvelt”.

Kuid mida tähendab see „avalikkuse arvelt”? Nagu eespool öeldud, Internet loodi teabe jagamiseks. Jagada kiiresti ja vabalt, nõnda, et selle jagamise tõttu jõuab teave sinna, kus sellega midagi uut ja ootamatut peale osatakse hakata. Nii Juri Lotman kui ka väga paljud teised innovatsiooniteoreetikud on näidanud, et innovatsioon sünnib dialoogi ja infovahetuse kaudu. Mida rohkem omavahel jagamist, seda rohkem on ühiskonnas innovatsiooni. Internet teabelevi võrguna ongi enne kõike muud toiminud mastaapse üleilmse innovatsioonifiltrina ja seda kõigis eluvaldkondades.
On teinegi aspekt, mida siin meeles peame pidama: teave ongi jagatav. Teave on selline omamoodi kaup, et selle kellegagi jagamisel, siis ei jää jagaja sellest ise ilma. Ainuke, millest ta ilma võib jääda, on unikaalse teabe ainuvaldaja positsioon. Samas on tõsiasi ka see, et teabejagamine võib olla jagajale ka kasulik. Teabe laiem levik võib näiteks tõsta infoühiku looja tuntust, lisada ta pagasisse sotsiaalset kapitali, mida annab edaspidi vajadusel ka konverteerida. Teabe jagaja võib teha seda ka eesmärgil teha info töötlemisel koostööd, mis kiirendab innovatsiooniprotsessi, osutudes nõnda lõpuks jagajale märksa kasulikumaks. Nagu Massachussettsi Tehnoloogiainstituudi professor Eric Von Hippel on näidanud, on seda laadi koostöö ja jagamismudelid suure osa tänase tehnoloogilise innovatsiooni taga ning on sellistena otseselt Interneti võimaldatud. Just seetõttu, kuna vähemalt teatud määral on teabe vabast jagamisest saanud lisaks traditsioonilistele ärimudelitele teatud sektorites elu loomulik osa, on mitmed innovatsiooni- ja ühiskonnateoreetikud ristinud praeguse majanduse ka otseselt „hübriidmajanduseks”. Sellised mudelid töötavad ennekõike tarkvarasektoris, kuid mitmed nn ristmeedia strateegiad on tõestanud nende toimimist ka loovsektoreis.

Kuid eelkirjeldatud innovatsioonipraktika käib vaid ettevõtete kohta. Nagu Eric Von Hippel on lisaks näidanud, tõuseb üha suurem osa innovatsiooni esile tavaliste netikasutajate omavahelise suhtluse, üksteise loomingu täiendamise, paremate ideede filteerimise jms võrgustikudünaamika kaudu. Austraalia majandusteadlane Jason Potts on nimetanud selle fenomeni „ühisvõrgustiku turuks” („social network markets”). See peab viitama, et võrguajastul on „võrk” ise olulisim loovtoodete turgu konstitueeriv struktuur: võrk, kus valikuid tegevad agendid on nii üksikisikud kui ettevõtted, genereerib innovatsiooni sünnitava ja filtreeriva dünaamika. Näiteks see, milliseid linke või muud sisu me Facebookis või mujal edasi vahendame ja kuidas me seda teeme (kas lisapanusega või ilma), tingib selle, milline kultuur tõuseb ühiskonnas fookusse ja kuidas see ajas edasi areneb. Harvardi ülikooli juuraprofessor Lawrence Lessig on selle fenomeni ristinud „remiksi-kultuuriks”, viidates, et üha enam sõltub rohujuuretasandi remiksidest see, kuidas kultuur areneb ja millise suuna võtab.

Remiks, nagu Lessig ent samuti hästi teab, on autoriõiguse seisukohalt problemaatiline nähtus. Isegi kui kasutaja omalooming sisaldab vaid jupikest kellegi teise autoriõigusega kaitstud pilti, videot või helindit, on tegu autoriõiguse rikkumisega. Ja kui see kuskile Internetti ka üles on laadinud, annaks see nii SOPA kui ka ACTA erisugustele institutsioonidele õiguse riputaja kriminaalvastutusele võtta. Lisaks saab soovi korral sama teha ka teenusepakkujaga, kelle abiga see võrku sattus, tegevuse peatada – ja seda kiiresti, ilma kohtuvõimu sekkumiseta. See aga, nagu tuntud Interneti-uurija Clay Shirky on näidanud, on probleem, kuna see halvaks lõpptarbijate ja teenusepakkujate valmiduse „remiksi-kultuuris” osaleda ja seda võimaldada. Ilma suurema tagasihoidlikkuseta tuleb tõdeda, et see kõik annab põhjuse eeldada meile seni tuntud Interneti lõppu – sellise Interneti, mis on orienteeritud teadmiste, kogemuste ja ideede jagamisele. Shirky märgib mürgiselt, et selliste eelnõude eesmärk pole midagi vähemat kui tuua tagasi XX sajandi meediasüsteem, kus sisu tootsid suurfirmad ning tarbijad vaid tarbisid – passiivselt, diivanitel.

Piraatluse kahjud on küsitavad
Kuid ärgem salakem maha ka tõsiasja, et nonde uute regulatsioonide eesmärk on võidelda „piraatlusega”, s.t autoriõigusega kaitstud failide illegaalse jaotamise ja allalaadimisega. Kuigi sisutööstus on juba aastaid üritanud väita, et piraatlus sööb nende tulusid, ning seda on üritanud tõestada ka üksikud juhtskolaarid (Stan Liebowitz), siis suur hulk õpetlasi pigem kahtleb selles. Viimaste argumendid toetuvad muu hulgas eespool kirjeldatud väidetele hübriidmajanduse olemusest. Pealegi on andmetest näha, et loovtööstuste toodangu maht pole viimaste aastatega vähenenud, samuti pole vähenenud tulud. Andmed näitavad et kuigi CDsid ostetakse tasapisi üha vähem, ei ole tarbijate muusikatarbimise eelarve maht vähenenud: varasemaga võrreldes laaditakse rohkem alla või striimitakse legaalset muusikat, käiakse kontsertidel või ostetakse nn fännitooteid. Piraatluse tõttu vähenevad märkimisväärsemalt vaid suurte globaalsete hittide tootjate tulud, kuid ka nende osas pole lõppefekt selge: illegaalset allalaadimist saab käsitleda ka kui iseorganiseeruvat turundustegevust, mis toob lõpuks kaasa ka legaalseid oste ning antud brändiga seotud toodete või teenuste tarbimise. Just seda laadi tegurite komplekssuse ja vastukäivuse tõttu pole võimalik akadeemiliselt tõsiselt võetavalt tõestada ei piraatluse kahjusid ega vastupidist. Just sellele seisukohale jõudis aasta eest Briti ülemkohus, kui üritas kaaluda, kas sealne uus digimajanduse seadus (Digital Economy Act) on ikka proportsionaalne reaktsioon piraatlusprobleemile. Ülemkohus tellis mõlema positsiooni kaitseks hinnangu kahelt maailma tippteadlaste meeskonnalt ning leidis pärast dispuuti, et hinnangut anda on võimatu, kuna antud nähtus on selleks liiga keerukas.
Küll aga on selle kõrval üsna selge üks: Internet on küll ehk kaasa toonud uusi illegaalseid tarbimisvõimalusi, kuid võimaldab selle kõrval ka lugematuid uusi viise, kuidas sisutööstus raha saab teha, erinevaid platvorme, kus nende toodangut tarbida saab. Sisutööstuse ebaproportsionaalse ahnuse märk ongi olnud katse teha raha eraldi, kasutada näiteks inertseid litsentsimismudeleid, kus igale platvormile on ajas eraldi „aken”, vähendades nõnda kasutajate tarbimisvabadusi. Ka blokeeritakse näiteks viise kord juba ostetud sisu ühelt platvormilt teisele edasi kanda. Need näited ilmestavadki peamist probleemi piraatluse kontekstis: sisutööstus on iseenda probleem. Püüd säilitada XX sajandi tegutsemisaluseid toob kaasa võimetuse hübriidmajandusele ja võrgustikulistele turgudele ümber orienteeruda.

Tuletagem meelde, et „piraatlus” on tööstusele ju suurim probleem perifeersetel vaesematel turgudel, seal (siin?) ei osta legaalselt ju tõesti suurt keegi. Kuid kas pole selle põhjuseks ennekõike kohaliku elatustasemega nihkes hinnad ning piinlikult väike võimalus pääseda netis legaalselt juurde kogu sellele sisule, mis illegaalselt on kättesaadav. Võrk on ju globaalne, meie teadlikkusel üleilmselt pulbitsevast kultuurist pole seega samuti piire. Kuid meie võimalustele siinsamas Eestis seda kultuuri legaalselt tarbida seavad piire inertsed litsentsimisskeemid. Alles õige hiljuti pühitseti ju Eestis iTunesi avanemist meile. Kuid olgem ausad, ka praegu on selle platvormi filmisektsiooni valik Eesti tarbijatele piinlikult väike. Sama käib ka näiteks „sõltumatu filmi” striimimisteenuse Mubi.com kohta. Kuid niikaua kui piisavalt laia tootevalikuga teenused Eestisse ei jõua, jääb piraatlus Eesti tarbijatele asjalikuks alternatiiviks ja seetõttu on seda raske ka pahaks panna.
Märgakem veel ka seda, et ACTA on ennekõike USA eest veetud ja pealesurutud lepe. See on ennekõike sealne suurtööstus, kes näeb end üleilmsetel turgudel kannatavat. Sest nagu öeldud, Euroopa väärtfilm pole just piraatide põhitähelepanu all. Seega, kuigi Hollywoodi filmi- ja teletoodangu üleilmne domineerimine ja sellega kaasnenud amerikaniseerumise diskurss umbes kümmekonna aasta eest lahtus, kas pole ACTA läbivedamine vähemalt katsena amerikaniseerumise omamoodi teine tulemine? Igal juhul võiksid vähemalt meie kohalikud loomemajandajad olla ettevaatlikud, kui neil peaks ehk olema plaan ACTA toetajate paati hüpata.

Seega, mida peaks Eesti tegema? Eks ole ju olnud nii, et Eesti on peaaegu igas eluvaldkonnas püüdnud tõestada, et tegu on Internetiriigiga. Meie sõnum on olnud ka siseriiklikult, alates hetkest, kui Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves 1990ndate keskel Interneti siinse platsi keskpõrandale tõid, et see on Eestile kui väikesele ja vaesele riigile hea. Nõnda saame me kiire, lihtsa ja odava juurdepääsu maailmas laiali ja lahkelt jagatud teabele. Selle äratabamine on olnud ka meie edu alus. Nüüd on aeg seda mitte ära unustada. Praegu on harukordne võimalus saata välja sõnum, et Eesti on tõesti Interneti-riik, et saame Internetist ja infoühiskonnast aru, et hindame ja armastame positiivseid muutusi, mis Internet meie ellu on toonud, ja et me ei pööra talle selga. Muidugi armastame me ka väga oma suurt lombitagust julgeoleku tagajat, kuid antud küsimuses on meil oma seisukoht ja me seisame sirgelt.

[Tanel]

[perenoel]

Üks tagajärgi, mille ACTA kindlasti kaasa toob(tooks), on ka interneti majutusteenuste muutumine ja oluline kallinemine. Kui ikka majutusteenuse pakkuja hakkab oma serverites (ja pole oluline, kas tegu on virtuaalserveri, VPS-i või personaalserveriga--seni kuni füüsiline aparatuur ja IP kuuluvad majutajale) oleva materjali eest vastutama, tuleb tal järelikult luua ka hulk töökohti, mida täitvad inimesed serverites toimuvat pidevalt jälgivad. Palgad maksab muidugi lõppkokkuvõttes kinni lõppkasutaja. 3-4 eurot kuus maksvad majutuspaketid võib siis vist unustada, asi hakkab maksma kordades, võibolla ka kümnetes kordades enam. Ja muidugi on ka see osa internetis olevate eneseväljendusvõimaluste vähenemisest, kui oma kodulehe ülespanek enam teps mitte igaühele taskukohane ei ole. Ka siin toimuks seega väga järsk tsentraliseerumine.

[margus1000]

ACTA ei ole ainus nunnu asi, mis osutab ühele vägagi ohtlikule tendentsile. Nimelt tahetakse süü tõestamist ja karistuse määramist üha rohkemates eluvaldkondades teha ilma kohtuta, lihtsalt kellegi suva alusel. ACTA puhul on nunnu see, et sellised õigused sisuliselt omandab teatud punt erafirmasid. Ka valitsustele on see kasulik, saab kokku leppida üsna julmas tsensuuris ja sõnavabaduse piiramises ja sinnajuurde öelda - meie ei saa midagi teha. Seadus kukkus taevast, oli kivisse raiutud ning sellele ei saa ligi ei pealt ei alt. Mingi erafirma töötaja määrab sulle trahvi sest sa susistasid s-i samamoodi nagu Sal-Saller oma uuel plaadil, siis tuleb kohtutäitur, peksab su koera ja vägistab su lapsed ja siis saad sa aru - ei ole vaja poliitikuid kiruda. Elu on tegelikult väga hea ja parem ei saakski olla.

[audi555]

Jah, mulle ka ACTA kohe kuidagi mõistetavaks ei suuda saada, ma ikka arvan et internet peaks olema vabatahtlik ja tasuta.

Aga võib olla üks asi mis ACTA'st aitaks interneti ja tarkvara välja kirjutada oleks see, kui tarkvaratootjatele panna kõrge vastutus, et näiteks kui Win7 kasutades saan viiruse turvaaugu tõttu, siis MS peab maksma kogu aja eeest mis turvaaugu lappimiseks kulub(nagu energiafirma voolukatkestuse korral) + kahjustada saanud info eest, ilma et klient peaks seda tõestama. Ehk siis kui tarkvaratootjad tahavad asja tarbija jaoks karmiks muuta, siis võiks samaga vastata, kumbi oma tahtmist ei saa, aga loll ACTA jääb tulemata.

Teine võimalus oleks teha mingi interneti sarnane asi WWW + ftp, kus põhikirjas on ära deklareeritud, et antud asi on ACTA'st kõrgemal ja ACTA selles keskkonnas ei kehti. Võib-olla et üldse autoriõigused ei kehti. Ja kui kõik sisutootjad (ka väiksemad, teadlased, leiutajad, sellised põnevad sellid) ka sinna kolivad, siis kukub internet kokku ja nu USA sinna takka otsa

Mingi lahenduse leiab alati, lihtsalt asi võib sutsa aega võtta.

[margus1000]

[biba]

Ei oska kuskile mujale postitust tekitada, kuid küsimus kerkis üles just seoses ACTA ja (interneti) tsensuuriga.

Misasi on "Parallel Internet: It Can Be Done"

[kaabakas]

Üldjoontes on asi umbes selline:
Interneti üks selgrooge on DNS - serverivõrk ja protokoll, mis lahendab inimloetavaid aadresse nagu www.hinnavaatlus.ee arvutite jaoks tähenduslikeks ip-aadressideks nagu 194.204.40.49. Ip aadresside (ja teatud hulga kaasneva info) abil on võimalik näiteks meie kalli foorumi server internetsist üles leida.
Probleem on selles, et DNS on tsentraalselt kontrollitav süsteem, ja tsentraalsus tähendab alati single point of failure. Klassikaline probleem seisneb selles, et kontrollijad - ICANN - kipuvad olema liiga uimased muutunud vajadustele reageerima, Viimastel aastatel valmistab järjest rohkem muret ka USA ja teistegi soov kasutada DNSi vahendina poliitilise ja majandusliku tsensuuri tekitamiseks. Kui opositsioon.com ei lahendu ip-aadressiks, pole ju enam opositsiooni; kui konkurent.com ei lahendu, pole enam konkurentsi.
Lahenduseks pole sel juhul muud teha kui DNS detsentraliseerida. Igaühele oma DNS! Paralleelsete DNS võrkude kasutuselevõtt toob muidugi kaasa oma probleeme, näiteks namespace küsimus - mida teha, kui eesti.ee lahendub kolmes eri DNSis kolme eri kohta? Siin on siiski see hea asi, et poliitilised probleemid on asendatud tehnilistega. Ettevõtlikumad seltskonnad üritavad teha ka kvalitatiivset hüpet - välja töötada erinevaid peer-to-peer DNSe, mis peaksid mingit moodi saavutama täieliku detsentraliseerituse, toomata kaasa paralleelsete DNSide probleeme ja ohvedamata tsentraalse DNSi kasutusmugavust. Tibusid on veel vara lugeda, aga muutused on kindlasti ees.
Ma loodan, et ma nüüd asja keerulisemaks ei ajanud.

[WAV]

[HacaX]

Parafraseeriksin üht teada-tuntud hüüdlauset: "Kui keegi ei tea, et sa Võrgus oled, siis pole sind olemaski". Sest just see oleks IPde peal elamise paratamatuks tagajärjeks. Vanasti sai jah ainult IPdega hakkama, aga nüüd, kus IP muutus võib kasvõi igapäevaselt ette tulla (vahetad teenusepakkujat kuna uus pakub sama asja 5EURi võrra odavamalt, jagad seni 5 masinas jooksnud saidi 6 peale, peegeldad oma portaali teisele poole maailma, jne jne jne jne) pole see enam võimalik.

[hmekk]

Alguses kohe oli teada see, et küll see acta tuleb ja võetakse vastu ühel või teisel viisil. Mingit vahet pole - paratamatus oli see niikuinii. Protesteerimine ja vingumine ei aita ega pole kunagi aidanud. Kõike saab viivitada aga ... aga küll reaalsus kunagi jõuab ka meiteni.

[MatchMaker]

Anonymous : A Declaration of the Independence of CyberSpace

Spoiler

Link

Anonymous: Down With ACTA (France)

Spoiler

Link

[HacaX]

[mihhailpu]

Kui teed nagu peab, siis ei ole midagi karta!

Öelge palun, targad ja lollid, et miks ma peaks kartma ACTA-t?

Tänud!

[kaabakas]

Sest pärast actat tuleb teha asju, mida ei taha, ning asju mida tahad, enam ei tohi? Sest kui acta jms läbi läheb, jääb internetist alles ainult televiisor? Milleks meile ikka see tehnoloogiaprogress ja tohutu kvalitatiivne hüpe inimeksistentsis, kui paar poliitikut ja bisnesi ennast ohustatuna tunnevad?

Sellega, et midagi pole karta, siis on selline tsitaat kardinal Richelieu'lt:

[mihhailpu]

kaabakas,

Ma siiski oletan, et ACTA karistusprintsiibid muutuvad targemaks. Kuigi ma ei ole ACTA poolt ega vastu ning isegi mitte vahepeal.
Kui tuleb ACTA ma olen valim muutuma ning kui tõepoolest mingi pornoleheke veebis juhuslikult väljahüppab, siis ma olen valmis seda tõestama, kuigi ma eriti rikkaspoiss ei ole.

Küsimus ikka õhus!

Tänud!

[Chaza!]

[HacaX]

[iceincube]

mihhailpu, Asi pole seotud piraatlusega. See on asja juures käige väiksem point. Aga kahjuks igalpool sellega nn inimeste toetust ostetaksegi.
Lisaks on see lobistatud ärihuvidega suur organisatsioonide poolt. See peaks juba alarmeerima kui kellegi ärihuvid tõstetakse enamuse rahva huvidest ja õigustest üle.
Seda ei saa lubada.

Palju sa laseks seadusi ja piiranguid endale panna peale? Kas inimkond ei tahagi enam vaba olla?

[Kristoferr]

[vipu]

[maazik]

Internet, filmid ja muusika peabki maksma. Kuidas muidu staarid tulevad.

Ja muidugi poliitikud ründavad ju alati nõrgemaid.

Mina olen ACTA ja muude sipade poolt. Seda juhul , kui creative commons ja muud vabad litsentsid jäävad jõusse.

[WAV]

[margus1000]

[Mnator]